Teksti võiks nimetada etnoõuduseks, mis leiab aset enne Põhjasõja algust
ning mille kirjanduslikuks vennaks võiks ajaliselt olla Friedenthali 17.
sajandi nägemus „Mesilased“. Ainult et Tartu asemel on tegevus peamiselt
Läänemaal, Lihulas, kus Soomest saadetud üliõpilasest koduõpetaja satub õige
metsikute sündmuste keskele.
Nimelt on sinna Lihulasse elama asunud üks veider paar vanamehi –
Liivimaalt pagendusse saadetud libahundiks jooksmises süüdistatav vanamees ning
Soomest pagenud sortsimises kahtlustatav. Et äsja valitsenud nälja-aastate
järel on hulgi maarahvast surnud, ei aeta neid külast minema (nad saavad
mõisnikult hurtsiku elamiseks), kuid ei vaadata ka hea pilguga. Mehed lihtsalt
vedelevad oma hütis või ajavad oma kahtlasi asju, kirikusse nina ei pista;
samas silmaganähtavat kahju ka ei tee (kuivõrd külarahvas kasutab aegajalt ka
nende loitsimisteenuseid). Aga… nad on võõrad ja kõike halba saab nende kaela ajada.
Seda enam, et libahundiks jooksnu on selle ise üles tunnistanud: tema tegi seda
kaitsmaks ilmarahvast põrguliste eest. Ja kuivõrd hundid käituvad üha
jultunumalt ning kohalike mitmedki surmad on õige õõvastavad, siis romaani
lõpplahendus… müristab puhta hirmsaks.
Kui tõepärane või fiktiivne on teos kirjeldatud folkloorne tagapõhi, ei
oska kahjuks hinnata, igal juhul on siin… metsikustesse kaldumist ja õige
pahupidist kristluse kujutamist. Romaan kui selline… no et autoril on soov
jäljendada arhailist keelepruuki, siis on seda mõneti raske jälgida, seda eriti
esimese osa puhul. Mõnelgi juhul tundub, et detailide kujutamise all kannatab
teose üldplaan; vahel mõtled, et kas teksti jooksmise nimel võinuks mõnestki
stseenist või kordusest loobuda. Ja see lõpu surmabakhanaal… no selles on
apokalüptilisust.
Iseenesest on need vanameeste kujud huvitavad, on sellised õige ilged
olendid, kelle motiivid võivad (aga ei pruugi) olla õige haiglased (no iga tegu
pole tõesti mõistusega põhjendatav). Nende vastukaaluks on kohaliku pastori
kasutütar (kelle pärast jutustaja üldse sinna kolkasse saadetigi), kelle
ingellikkus on õige… paheline. Ühesõnaga, olemas on intrigeeriv maailm (ikkagi
Eestimaa!), aga pekki võiks vähem ja lihaseid rohkem olla. Aga see on muidugi
autori asi, kuidas kirjutada. Igal juhul, mitte soovitatav nõrgamõistuslikele.
„Maapõue seest kistud, sügavast veehauast veetud koolnu hääl kajas läbi kogu küla väravast väravasse, haua põhjani, sääl hakkas sellesse rutusti kinni lahkuva eluõhtu jäine heie. See oli hääl, mida inimene ei või kuulda, kui tema pole ühtaegu ka hunt elik Kurat ise. Aga sääl see mees lebas, suu ammuli, nii pikk kui lai, raske kui kirikusõna, aga peagi ju kuivanud kõrs.“ (lk 132)
„Ei olnud kirikumehe lahkumine mitte ainumas nuripidi sündimine külatanumal, olgugi et ütlemata arvata võib, et nende kahe vahel oli selge ühendus. Üks vanapoolne naisterahvas, ju üle kolmanda kümne inimeseloomuke, tõi jällegi ilmale neli konnanäolist olendit, kõik koolnud. Nõnda oli sündinud ju varemgi ja kahtlemised tõusivad üha kõrgemini süüdlase vastu, sest jällegi oli Aapramit nähtud säält lähedalt kraavist konnakudu korjamas. Nüüd kõlkusivad lapserapped männipuude ja tammede okste pääl. Kaarnad ja hakid, küünised päikese paistel kiiskamas, rebisivad ja nokkisivad soolikat ja silmamuna. Ja Aaprami käis seda jõledat surmatantsu vaatamas.“ (lk 149)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar