06 august, 2018

Johannes Kivipõld – Põrge (2018)


Omamaine ulmeromaan autorilt, kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks, arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.

Loo raamjutustus on kahest noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse, kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?) jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle eesmärgiks on teenida masina omanikke.

Kuid julgeolekuorganid … need on halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu, et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus annab tiivad, eksole).

Nagu kobavast kirjeldusest näha, siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest). Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?) Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse. Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt (loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei viitsi)).

Kuivõrd ma pole YA kirjanduse just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor ennast ise liialt ei piiraks.

„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)

„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)

„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)



Kommentaare ei ole: