Triloogia teine romaan on sirgjoonelisem ja lihtsakoelisem kui avaraamat –
kui seal esines mitmeid kummastavaid juhtumeid ja võimatusi (Howli kindluse
nelja ukse kontseptsioon oli päris hea kaardipaki segaja; eriti muidugi see, et
üks uks avanes tegelastele ootamatult tänapäeva maailma), siis siinne romaan on
pigem muinasjutu laadis kirjutatud ning läheb üsna kindlalt punktist A punkti
B. Ehk siis kuidas Abdullah enesele naise „saab“ (aga poolt kuningriiki siiski
mitte). Kui 2/3 raamatust on üsna Abdullahi traagilise armastuse keskne – ta
quest oma armastatu džinni käest päästmiseks – siis raamatu viimases
kolmandikus selgub, et tegemist on hoopis suurejoonelisema mänguga, kus
Abdullahil on tegelikult üsna etturi roll ning eelmise raamatu peategelased on
vägagi seoud Abdullahi otsinguga (pahategelased on küll uued). Aga jah, nagu
teada, vahel võib ettur malelaual mitmesugust segadust tekitada – kui vaid
etturi juht on küllalt osav ja vastasmängija liialt riskialdis.
Nagu ei jäänud märkimata, on see raamat lihtsam, kergem ja kiiremini
loetav. Kui esimene romaan oli üsna kiiksuga inglise lastekirjandus (Roald Dahl,
Lewis Carroll, Neil Gaiman jt), siis nüüd… no nüüd on selline, et annaks
lapselegi unejutuks lugeda. Pole nii õõvastavaid hetki ja kohati päris
lõbustav; kuidagiviisi on koguaeg kindlus, et ega tegelastega midagi väga hullu
juhtuda ei saa. Romaani džinnid tuletasid hägusalt meelde hiljuti loetud
džinni-ainelise fantasy-antoloogia, noh, Jones on asja lahendanud hulga
kergemalt ja lõbusamalt kui selles kogumikus (eks ka lugejad on vähe
teistsugused).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar