Keegi võiks võrdlevalt uurida,
kuidas luuletajad proosat kirjutavad, võttes kätte näiteks Pilve ja Soometsa ja
Sommeri, ning muidugi Kolki proosaloome. Kui palju nad lugu jutustavad või on
olulisem / omasem olukorda kirjeldada. Et proosa kui poeem (niipalju kui mäletan,
ei särisenud ei „Jevgeni Onegin“ ega „Faust“ tegevusest). Või on see minu
mõttelaiskuse küsimus, et proosalt ootaks eelkõige punktist A punkti B
liikumist, mitte hõljumist tähestikus?
Igal juhul, tegemist siis sellise
(eba?)kaemusliku lühiproosa kogumikuga. Mõned tekstid on õige vaimukad, mõned
aga päris tüütud (sest kaemuslikkus tähendab praegusel juhul dialoogipuudust).
Kolgi proosa on ikka nii ja naa, viimati proovisin romaani lugeda, aga ei
saanud kuidagi jooksma, jäi kuidagi … kolgiks, mida tol hetkel ei jaksanud
lahti harutada. Tundub, et lühem vorm sobib autorile kõige paremini, saabki
rahus oma jora ajada ja ei pea suurt mõtlema, et kas tekstimassiiv peab ka
kurikavalalt seotud olema; või kuidas see romaanikirjutamine ise peaks autorit
distsiplineerima. Kuid Kolk … tema on unistaja, uneleja.
laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar