30 juuli, 2018

László Krasznahorkai – Viimne hunt (2018)


Et hiljuti kuulasin natuke Nurse With Woundi legendaarset helitoodangut, siis see ungarlase pikk novell meenutas mõneti hullu inglase helirännakuid – eriliselt sarnane oli minu jaoks üks pikk monotoonne koostöö Current 93 nimelise eksperimentaatoriga. Ehk siis tähtis pole tulemus, vaid teekond, protsess, tühikäik (mitte et novelli saatesõna millelegi niisugusele viitaks). Minu jaoks ongi see teos kui unenäoline tühikäik – tekst küll lahendab esile kerkiva formaalse probleemi (viimne hunt, eksole), aga see avab pigem ängistavama maailma.

Kahtlemata pole tegu rannakirjandusega, juba ainuüksi teksti monotoonne vormistus mõjub puhkeolukorras mõneti pelutavalt. Kuid eks niisuguste tekstide lugemine ongi vajalik vahelduseks, see on võimalus noa teritamiseks, kutsung … enese kaalumiseks. Tore, et Loomingu Raamatukogu hoiab latti ülal ja paugutab vahel õige kummastava nüüdiskirjandusega.



Kommentaare ei ole: