Tegu on eelkõige hea
meelelahutusega, selle ma-ei-tea-mitmenda raamatu puhul on keeruline leida
midagi värskendavat teadusliku fantastika taimelavalt. Tegu pole lihtsalt
meelelahutusega, siin on ühendatud nii romantika, põnevus kui jant.
See raamat on sarja ehk üks
mahukaim romaan, ning see käsitleb Milesi romantilist odüsseiat eelmises raamatus lesestunud naisega. Jekaterin ei soovi värskelt üksi jäänuna midagi
meestest ega nende omandisoovist teada. Aga et Barrayaril on meessoo üleküllus
ja niisamuti on just keiser Gregor abielusadamasse suundumas, saab vaene naine
tunda mitmesugust survet, et ta ikka endale uue abikaasa ja kaitsja valiks.
Asja teeb komplitseeritumaks see, et naine pole teadlik Milesi õhkamisest ta
järele (mitte et ta isegi mehe vastu ükskõikne oleks) – erinevalt kõigist
Milesi sugulastest ja sõpradest (ja vaenlastest). Ning kui tuleb avalikuks
Milesi palav soov Jekateriniga naituda, järgneb poliitiline segadus, mida
viimaks peab lahti harutama keiser Gregor. (Ja ega siis vanadest tuttavatest pole
Miles ega Gregor ainsad, kel südamevaluga erinevaid ekstsesse – paistab, et
enamvähem kõik Barrayari vallalised abikaasajahil.) See on siis romantika ja
jandi osa.
Poliitiline osa on Barrayari
ühiskonna moderniseerumisest (nagu see on vist igas raamatus teemaks olnud),
muuhulgas tuleb leida kaasaegseid lahendusi verepuhtuse ja päriluse küsimustes.
Ja eks konservatiividel tuleb tunnistada mitmeid mõrudaid kaotusi beetaliku moraali
pealetungi ees. Aga jah, enamasti annab raamatus tooni ikka kergemad teemad.
Kui midagi sellele
meelelahutusele ette heita, siis kõrvaltegelaste igavust (noh, ühe erandiga). Need
on ühtmoodi muutumatult head ja halvad, eriti läilaks läheb Milesi vanemate
dalailaamalikkus. Muidugi, tegelasgalerii on ehk liialt lopsakas, kuna selle
Gregori pulmadeks valmistumuse puhul kogunevad Barrayari pealinna kogu keisririigi
koorekiht, kes muidu teistes romaanides on vaid mõnes episoodis vilksatanud,
aga nüüd vedelevad pidevalt kuskil taustal.
Et siis … kuidagi kahetine mulje
jääb – üheltpoolt kaasakiskuv lugemine, teiselt poolt … no tekst pole tõesti
mitmeplaaniline.
„Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli ära pandud puhtana, kuid väiksesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.“ (lk 25)
„Kas selles ongi nõks? Saladused, mis on nii rängad, et neist ei tohi rääkida, mõtted, mis on nii hirmutavad, et sunnivad selged noored hääled tummaks, tuleb varjamata iroonilise huumoriga päevavalgele paisata. Ja korraga ei tundugi kõik ränk enam nii sünge, hirmud kuivavad kokku ja kõik suudavad midagi öelda. Ja talumatut koormat tundub olevat pisut kergem kanda.“ (lk 350-351)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar