Ilukirjandusena on see tekst
äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi,
seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine
on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane
üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta
2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.
Teine võimalus on, et
poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda
riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel
„kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast
lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor
kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus
nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja
elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku
teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma
koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi
(mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis
paremini korraldatud).
Hämmastav andetu jama – kui võtta
seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise
esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi
Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama
teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea
õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar