Ma pole küll kindel, kas jutust
enamvähem mõistlikult aru sain, aga tekst on nanotehnoloogiast,
mille tulemusena on inimkehad võimelised... fotosünteesima. Mille
tulemuseks omakorda on, et enam ei pea niipalju sööma ja peavarju
küsimus on teisejärguline (no oleneb kliimast), mis omakorda
viis... mitmete majandusharude suurte raskusteni ja mis võis
põhjustada üleilmse kriisi neile, kes kinnisvara või
põllumajandusega varandusi kokku ajasid. Või no üldse – kui
inimestel pole vaja niipalju tarbida, siis on kogu majandusel hapud
päevad.
Lugu on esitatud kohtus ülekuulamise
vormis (või kuidas iganes Ameerikas kohtunikke kasutatakse), kui
advokaat (kes esindab inimfotosünteesi nüüdseks kadunud
leiutajaid) seletab kohtunikule, kuidas sellise fotosünteesi
võimaluseni jõuti. Mil viisil avastati, kuidas naha alla saada
inimesele sobilikke fotosünteesi-elemente – noh, seda aitab
teha... tätoveerimistehnika. Milliseid seadusi võidi rikkuda, või
siis mitte.
Et siis selline lähitulevikuaineline
utoopia, kus osa inimkonnast võib fotosünteesimise abil vabaneda
mammona teenimisest – see ei ole enam eluliselt oluline vajadus,
põhivajadused saab rahuldada päikesega (nö roheline tulevik?).
Loost jääb küll arusaamatuks, kui üldkasutatav see oleks
aastaringselt planeedi jahedamates piirkondades. Igal juhul, soovi
korral netist loetav. Mõelda vaid, 25 aasta järel sellelt autorilt
avaldamist leidnud lühijutt! Millegipärast arvasin mõnda aega, et
autori puhul on tegemist naisega (nagu omal ajal arvasin, et Robin
Hobb ja Lois McMaster Bujold on meesautorid – ma pole just teravaim
pliiats).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar