03 juuli, 2016

Kim Stanley Robinson – Oral Argument (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ma pole küll kindel, kas jutust enamvähem mõistlikult aru sain, aga tekst on nanotehnoloogiast, mille tulemusena on inimkehad võimelised... fotosünteesima. Mille tulemuseks omakorda on, et enam ei pea niipalju sööma ja peavarju küsimus on teisejärguline (no oleneb kliimast), mis omakorda viis... mitmete majandusharude suurte raskusteni ja mis võis põhjustada üleilmse kriisi neile, kes kinnisvara või põllumajandusega varandusi kokku ajasid. Või no üldse – kui inimestel pole vaja niipalju tarbida, siis on kogu majandusel hapud päevad.

Lugu on esitatud kohtus ülekuulamise vormis (või kuidas iganes Ameerikas kohtunikke kasutatakse), kui advokaat (kes esindab inimfotosünteesi nüüdseks kadunud leiutajaid) seletab kohtunikule, kuidas sellise fotosünteesi võimaluseni jõuti. Mil viisil avastati, kuidas naha alla saada inimesele sobilikke fotosünteesi-elemente – noh, seda aitab teha... tätoveerimistehnika. Milliseid seadusi võidi rikkuda, või siis mitte.

Et siis selline lähitulevikuaineline utoopia, kus osa inimkonnast võib fotosünteesimise abil vabaneda mammona teenimisest – see ei ole enam eluliselt oluline vajadus, põhivajadused saab rahuldada päikesega (nö roheline tulevik?). Loost jääb küll arusaamatuks, kui üldkasutatav see oleks aastaringselt planeedi jahedamates piirkondades. Igal juhul, soovi korral netist loetav. Mõelda vaid, 25 aasta järel sellelt autorilt avaldamist leidnud lühijutt! Millegipärast arvasin mõnda aega, et autori puhul on tegemist naisega (nagu omal ajal arvasin, et Robin Hobb ja Lois McMaster Bujold on meesautorid – ma pole just teravaim pliiats).

Kommentaare ei ole: