Vahest üks masendavamaid lühilugusid,
mida olen Gaimanilt lugenud. Raamatupidajast inglane on läinud elama Ameerika
lõunaosariikidesse koos ameeriklannast armukesega, kellega pole just imeline läbisaamine,
pealegi läheb naine aborti tegema. Lisaks on nende elukohas probleem närilistega,
kohalikust loomapoest õnnestub mehel viimaks saada hiirte püüdmiseks selline
puur, mis ei peaks loomakesi tapma – kinnipüütud hiire võib alati kuskil nurgal
lahti lasta. Kuigi selle puuri puhul pole just kindel, mida see õieti lõksujäänud
hiirega teeb. Igal juhul, mees ostab neid kaks tükki ja paneb need majja üles.
Naine läheb siis aborti tegema
ning mees jääb palgatööd tegema (kaugtöö!). Ta kuulab poole kõrvaga kohalikku
raadiot, kus on intervjuu mingi poolhullu vandenõuteoreetikuga, kes räägib
sellest, mida liberaalid ja homod õieti taotlevad, kui abordid on lubatud –
nimelt võetakse need elualged ja süstitakse need siis laborihiirtele, et nii
leida ravi AIDSile, mis homosid ja liberaale vaevab. Õhtul tuleb naine tagasi,
mingi aeg jääb esimene hiir lõksu kinni.
Et siis … õige süsimust tekst. Pole
just Gaimani säravamate tekstide hulgast, küll aga õige vastiku järelmaitsega
õuduslugu või nii. Muidugi, kui paljud enam mäletavad, milline surmaotsus oli
aastakümneid tagasi HIV positiivse diagnoos, ajad ikka muutuvad … õnneks või
kahjuks jäävad küll igasugu hullud alles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar