Kui antoloogia esimeses pooles tundus, et siin pole just märkimisväärseid lugusid, siis nüüd juba kolmas hea tekst järjest; omal moel jätkab see tuleviku meditsiini ja heaolu teemat, mil on õige suur mõju … kuidas maailma kogeda.
Lugu siis kahest matemaatikust - isast ja pojast. Isa sureb ja pojale võimaldatakse viimast vestlust … seda siis viimase mälusalvestusega, mis võetud isalt enne selle lahkumist. Tegu pole surmajärgse olemisega, lihtsalt … lõplik andmehulk, mille raames “opereerida”. Pojal ja isal pole kunagi olnud õiget lähedust, ning sel viimasel “kohtumisel” hakkab poeg pigem uurima, kuidas võiks tõestada üht teoreemi, millega isa pensionipõlves tegeles koos pojaga. Peale seda kohtumist otsustab poeg teha ebahariliku sammu ja ostab selle isa andmehulga haiglalt välja … ja hakkab sellega kodus suhtlema, et koos andmeisaga seda teoreemi lahendada - kellele siis vaja iga seansi algul kogu arutluskäik uuesti ära seletada.
Jällegi, kolm asja, mida sellest tekstist huviga jälgida - esiteks muidugi see tuleviku eluolu; teiseks matemaatikamaailm, mida ei oska kuidagi kommenteerida, aga milline kirg, eksole. Ja siis muidugi see kogemus, kui oled kaotanud oma lähedase ja nii jääb alati lahtisi otsi, mis jäävadki lahtiseks ja mis tuleb kuidagi alla neelata. Siin siis see, et isa oli pojaga selline külm, mis leevenes vaid pojaga ühisele matemaatilisele lainele jõudmisel. Ja kuidas see poja suhteid oma perega mõjutab. Hea tekst, milline mõnu on end üllatada täiesti tundmatu autori loomega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar