Kogumik jaguneb kolmeks - kõigepealt kolm nö inimeste lugu, siis kaks tagasivaadet (“Kaarnasüda”, “Valrafn”) eelmiste raamatute maailmadele, ning viimaseks osaks on kolm juttu, mis on võrreldes esimese osaga õige pretensioonikad, tulemused on nii ja naa. Keskmisest osast ei oska õieti ei oska kirjutada (sest see eeldab suuresti raamatute ülelugemist); huvipakkuvam on see, mis toimub õieti esimese ja viimases kolmandikus.
Esimeses kolmandikus jõudsin välja mõelda siinse lühiproosa mudeli - palju tegevust, nais- ja meeskangelane, kellest naine nö juhtiv aju. Maailma, tegevuse ja tegelaste kompotist jäävad tegelased pigem kolmandaks - mis aga läheb tasakaalu kolmandas tekstis “Lohe neelas alla päikse…”, mis on kogumiku kindlasti parem tekst ja kus Kalmsten keerab ikka lugejal kraani vängelt kinni. Ühesõnaga, esimene kolmandik on meeldivalt tempokas; alati mitte tipptasemel, aga igati loetav.
Ja siis see viimane kolmandik, mis algab õige … kurjakuulutavalt, tekstiga “... Tuli on igavene”, mis kompab lugeja vastuvõttu oma igavuse ja pateetilisuse ülevoolavusega. Trauma kandus edasi järgmise looga “Kuid tugevaim on armastus”, kus tuli sisse järgmise kahe teksti ingliteema ja alles raamatu viimase, kogumiku nimilooga sai tardumusest välja (kuigi jah, eksole, inglid. Aga Odin!). Aga need kaks lugu, need ei istunud, jutud läksid eriliselt kammerlikuks või abstraktseks (või nagu ulmebaasis öeldakse: “hämarulme”) ja mida autor õieti soovib väljendada, igal juhul see ei hakka minu puhul tööle. Aga siis kogumiku viimases, nimiloos, läheb Kalmsten taas mängulisemaks või lihtsalt leidlikumaks, tegelased näevad vett ja vilet ning on ise … ambivalentsemad. Ning saatus juhib huku poole.
Nelja aastaga neli raamatut, neist kaks puhtalt jutukogud: autor paistab olevat vägagi agar kirjutaja. Hea oleks nüüd keskenduda millegi mastaapsema kirjutamiseks ja jätta lühilugude kirjutamine pigem vahepalaks. Või noh, eks Kalmsten tunnetab ise kõige paremini, kuidas jätkata. Kaks head lugu, neli normaalset, üks loetav ja üks nõrk tekst; lugude keskmine hinne 4,9 (võrdluseks: “Raske vihm” 4,8).
Igaviku väravale 5/10
Vari Albatrossosel 5/10
Kaarnasüda 5/10
Valrafn 5/10
… Tuli on igavene 3/10
Kuid tugevaim on armastus 4/10
Götterdämmerung 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar