Tänapäevases võtmes kõiksugu kollidest ja näkkidest kirjutamine on päris keeruline ülesanne ja kindlasti mitte nõrgasulelistele. Noh, aga kui tegevuspaigaks on Lapimaa kolgas, siis see … mõjub söödavalt. Autori Lapimaa on ühtaegu segu ääremaa mentaliteedist ja folkloorsetest olenditest - mis tuleb lugejale eriti hästi välja, kuna osa tegevusest on nähtud läbi mujalt tulnud politseiniku silmade, kelle ülesandeks on kinni püüda võikas mõrvas kahtlustatav peategelane.
Kõiksugu veidraid tegelasi siin jagub, selleks ei pea olema näkk või kurask. Vürtsi lisab see kohalike kõnepruuk, mille eesti keelde mugandamine on ühtaegu huvitav kui ka päris raske minusuguse lugeja jaoks - huvitav, mis murret see õieti jäljendab?
Eks selle raamatu tõlget on küllaga kiidetud, seega omalt pole lisada midagi mõttekat. Igal juhul, päris nauditav on lugeda seda olendite ja laplaste ning lisaks veel politseiniku interaktsiooni. Ja need taustalood on ikka päris traagilised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar