24 veebruar, 2023

Andrei Kurkov - Võõra surm (2007)

 

Fantaasiamaiguline romaan postsovetlikust elukorraldusest Kiievis kauboikapitalismi tingimustes (originaal algselt ilmunud 1999. aastal - või veelgi varem?). Viktor on keskikka jõudnud mees, kes kirjanduslikest ambitsioonidest hoolimata ei saa hakkama enama kui lehe või paari pikkuste lühijuttudega, mida õieti pole kusagil avaldada. Aga ühest järjekordsest ajalehest, kuhu ta on lühijuttu pakkunud, võetakse siiski ühendust ja pakutakse võimalust hakata kaastööliseks; selleks tuleb tal aga kuus 300 dollari eest kirjutada nekrolooge. Andmed antakse ette, koos rõhutustega, millele tuleks valmivas nekroloogis eriliselt tähelepanu pöörata. Ainult et see nekroloogide treimine pole äsjalahkunutele, vaid elavatele inimestele … kes küll peagi jätavadki eri õnnetuste läbi siitilmaga hüvasti.


Ja Viktor avastab, et ta tegevus äratab kummalist tähelepanu - aegajalt pöörduvad tema poole erinevad võimukad inimesed, kas siis koostööks või teistel eesmärkidel, ning kes räägivad, et Viktoril on “kõva katus”, mistõttu teda ei saa puutuda. Mitmel korral avastab mees, et hommikuks on ta köögilauale ilmunud rahapakid või kirjad, vahel peab ta ajalehe peatoimetaja soovitusel peitu pugema ja mis kõik veel. Ja nekroloogide “teemad” muutuvad - vahel rahvasaadikud, siis majandustegelased, sõjaväelased jne; kõigil neil on omad patud ja patukesed, mis tuleb sobivalt järelhüüdes märkida. Aga ikkagi, kuidagi õudne hakkab - kuid väljapääsu pole. Nagu peatoimetaja ütleb, et kui sulle antakse liiga palju teada, siis see tähendab, et sind pole vaja. Ja tõepoolest.


Kui eelmainitu on romaani postsovetlik pool, siis fantaasiamaigulisust lisab Viktori korteris elav pingviin, kelle ta tõi loomaaiast, sest seal polnud enam raha loomade eest hoolitsemiseks. Depressioonis pingviin, kes pole mingi koer või kass; ja kelle puhul Viktori maailma vägevad avastavad, et on väga vinge, kui selline matustel (mille puhuks Viktor on pahatihti järelhüüde kirjutanud)  kohal käib. Kuni üks hetk.


Mingil moel ei saa öelda, et see Kurkovi romaan just väga esile tõuseks teistest sellistest idaeuroopalikest irreaalsusse kalduvatest postsovetlikest romaanidest (ja ega suurt midagi pole võrrelda hiljutise tõlke “Hallid mesilased”; muidugi, ehk see peategelaste suhted teiste inimolenditega, selles oleks ehk midagi ühist), ikka see jube palagan, kus kõik on justkui lubatud … kuivõrd on piisavalt dollareid ja tõesti häid suhteid. Aga jah, siin on ikkagi see pingviin - kui algselt mõjus see vähe … lõbustava atribuudina, siis romaani lõpuks omandas temaga seonduv üksjagu traagilise mõõtme (ja seda ka seoses peategelase saatusega)-


Kolmest Kurkovi eestikeelsest raamatust on see vast kõige kergekaalulisem, ja ega otsest sundust selle lugemiseks pole (no kui muidugi pole südamelähedane pingviin või postsovetliku üheksakümnendate eluolu kirjeldused).




Kommentaare ei ole: