Kui raamatu sain, oli plaan siit lugeda mõnda teksti ja siis taas endale tõdeda, et Zelazny tekstid jäävad kaugeks. Aga juhtus siiski nii, et lugesin jutukogu kaanest kaaneni läbi (kuigi kõigist tekstidest ei hakanud eraldi postitust tegema, ei jaksanud kivist vett välja pigistada). Sest noh, on, mida lugeda.
Võibolla on küsimus selles, et autorite algusaja tekstid on mingil moel … põnevamad, ärksamad kui nö kogemuste pagasiga kirjutatud ja lihvitud. Et autori jaoks on rohkem maailma avastada või nii … kui et lihvida meistriteoseid või hoida teadatuntud taset. Ka see kogumik ilmus 1971. aastal ning mõnedki tekstid näivad pigem noore autori katsetustena … aga igal juhul on neis vunki möllamiseks, ükskõik kui igavalt need ka välja kukuvad (kogumiku viimased paarkümmend lehekülge on ikka üsna hambaid kiristama panev ja vast maiuspalaks tõelisele austajale).
Zelazny paistab eelkõige olevat jutustaja, kellele on subjekt olulisem objektist - oluline pole butafooria, vaid nägemus. Ehk siis maailma loomine kui selline võib lapata mitmel erineval moel, aga kui visioon, siis saab sellega mängida. Eks need visioonid võivad minna krüptiliseks, aga võivad olla ka üsna anekdootlikult lihtsad. Paistab, et teemade valikul aukartust pole; vahest ehk inimeste lihaliku läheduse külg jääb tekstidest välja (jajah, on küll faiolid).
Eks omaette nähtus on Ats Milleri järelsõna Zelazny loometeest ja autorist endast, ning eks Milleristki. Vähemalt pole see akadeemiline.
Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud 4/10
Tee detsembrisse 5/10
Deemonauto 4/10
Koguja roos 4/10
Koletis ja neitsi
Kogumispalavik
See surelik mägi 5/10
See tormihetk 4/10
Eksponaat 5/10
Jumalik hullus
Corrida
Armastus on imaginaararv
Mees, kes armastas faiolit
Lutsifer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar