06 oktoober, 2023

Valli Olli - Laulev pensionär. Luuletusi pensionipõlvest 1994-1995 (1995)

 

Luulekogu jaguneb kenasti pooleks - esimesed 24 lehekülge on elulugu: lapsepõlv siin ja Siberis, suhted ja lahkuminek, elu pensionini. Kuni süütuse võtmiseni on see päris tavapärane traagiline mälestusluule, seejärel läheb aga korraga vägagi avameelseks seksiluuleks, kuniks siis lahkuminekuni ja elutormide vaibumiseni.


Luulekogu teine pool on päevakajaline kogemusluule, pensionäri ellujäämine inflatsiooni, ilma ja kurjategijate kiuste, niisamuti loodusnähtustest põhjustatud midagi mõtteluule sarnast.



aja jalad laiali

löö perse ette

võib-olla keegi

armastab

möödunud videvikke

(lk 17)

 


sinu peenis

minu vulva

küll on koos

meil hea olla

sinu süda

minu tuksed

elu on

kui tuules uksel

(lk 19)

 


ma situn sulle pähe

ja munni lõikan eest

see on siiski vähe

lahkuläinud teest

(lk 23)

 


elu lained

ookean

haripunkt

rahus elada

ekstreemsused

kurbused

rõõmud

hashishi sigaretid

uim

kaif

hall argipäev

möllav seltskond

esivanemad

ei mõelnud

et lapsed

et lapselapsed

et lapselapselapsed

sedaviisi 

elavad

(lk 31)

 


mis asi meres ujub

ookeangi täis

üks latikas sääl ujub

ta veest on maani täis

(lk 35)


Olgem ausad, üheksakümnendad olid kunsti jaoks vägagi otsinguline ja eksperimenteeriv aeg, kus hea maitse ja publikumenu asemel katsetati nii hästi või halvasti kui võimalik (loogiline, et see oli osa laiemast pildist, eks muidugi eksisteeris ka vana ja hea või kommertslikum kultuur). Muidugi, ka staatus ja ühiskondlik tähtsus langus päris kõvasti. Eks selles tuules ilma ka niisugune luulekogu, mis kahtlemata pole luuleliselt kuidagi tugev, küll aga … särtsu täis. Eks sellise lähenemise poolest tulid veidi hiljem Milvi Lembe, Riina Rossa ja mõni teinegi niisugune vanem autor (eks pöörasemad vanad meesautorid kipuvad vast olema lihtsalt kahtlased kiimakotid). Praegusel ajal nagu ei tule ette, et oleks mõnd niisugust piiranguteta raukautorit, aga ega ma enam ei suuda ka jälgida sellist tumedat allhoovust.


Ja eks takkajärgi selgus, et Volli puhul on kaheldud … veidi teistmoodi autorlust (tõepoolest, nii mõnigi luuletus kõlab protoavangardselt).


Kommentaare ei ole: