Igati lahe meelelahutus neile, kellele meeldib “Sauruste park” ja kes tahaks veel midagi … vägevamat. Miks mitte siis Godzilla? Ja mitte üks, vaid terve populatsioon planeedil … mis pole küll meie Maa, vaid hoopis paralleelmaailm (jajah, kauge sugulus Baxter-Pratchetti Pikkmaaga). Ja selle paralleelmaailmaga on tekkinud ühendus “tänu” tuumakatsetustele, mis nõrgendavad maailmade vahelisi müüre ja et godzillad on maiad tuumareaktsioonide järele, sest nad isegi on … tuumareaktori põhine bioloogiline süsteem. Päris lahe värk, kas pole?
No igal juhul, vaevalt et see teave nüüd spoilerdamine on, juba romaani esimeses viiendikus on see lugejale enamvähem ettesöödetud. Ühesõnaga, tegutseb poolsalajane teadusprojekt, mille käigus on maalased loonud sinna paralleelmaailma eri kontinentidele, uurimaks seda teistsugust ilma, mis on arenenud vähe (noh, kas nüüd just vähe, aga suures plaanis ikkagi elu möllab) teistmoodi kui meie Maal. Ja et inimesed on teadagi … mitte just kõige paremad olendid, siis headest kavatsustest hoolimata puhkeb siin õige suur Jama - nimelt tahetakse godzillasid kasutada kasumisaamise nimel.
Tekst on õige filmilik - kogu aeg juhtub midagi, tegelased viskavad kildu ja peavad tegema kangelastegusid, et ennast või inimkonda või godzillasid päästa. Scalzi ei vaeva lugejat kõvaulmelise mõttemaailmaga (sest noh, siin ongi keeruline teadust edasi aretada; ja ega Scalzi suurt seleta seda paralleelmaailmade olemasolu - ka tegelastel jääb see pigem godzillade varju), küll aga on omajagu lahedat fantaasialendu - minu lemmikuks on kahtlemata godzillade koostoimimine oma parasiit-partneritega (et täiskasvanud godzilla on teatavasti enam hiiglaslik, siis need partneridki võivad olla kuni inimsuurused olendid). Fantaasialennule tasakaaluks on päevapoliitilisus, ehk siis kirjutamisaegsed Ameerika poliitilised olud aastatel 2020-2021 - aga sellel on niisamuti oluline osa romaani intriigis. Eks selline päevakajalisus nõuab - loodetavasti - tulevikus väheke meelde tuletamist, millele autor õieti viitab (muidugi, kui see raamat on ka viie aasta pärast kellegi lugemisvaras).
Eks sellise seiklusliku tõttamisega ei saa romaanitegelasi esitada just eriliselt mitmehäälselt, nii ongi enamus puhtalt head ja halvad, ja sellistena üsna hall mass; vaid peategelane ja antikangelane tõusevad rohkem esile (noh, see on muidugi igati loogiline). Näpuotsaga on ka LGBT teemat: mõni tegelane on G, mõni T; mitte et see kuidagi esile tõuseks.
Meelelahutuslikkuse poolest on see raamat ehk sarnane Scalzi varasema romaaniga “Redshirts”, aga samas see on palju tõsisema taustaga (ja too siis omamoodi “Star Treki” sekundaarkirjandus). Järelsõnas hellitab Scalzi mõtet romaanile ka järg kirjutada, tõepoolest, siit annaks edasi minna … loodetavasti mitte Pikkmaa tüüpi seeriaks.
Igal juhul, romaan on valitud Locuse ajakirja auhinna ulmeromaanide nominentide hulka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar