Raamatut polnud just lihtne lugeda, kuivõrd ma pole just lapsepõlvemälestusi kajastava ilukirjanduse austaja (vabandust, aga sellelaadne tekst on üldiselt igav ja klišeelik). Aga kui viimaks ree peale saab, on päris huviga loetav tekst - eriti kui tekib võrdlusmoment kahe kodusõjaaegse tütarlapse kogemusest eri vaenupooltega. Ühtmoodi märatsesid ja mõrvasid ja hävitasid mõlemad pooled, ühtviisi lähtusid mõlemad ideaalidest. Ühtviisi olid kõik inimesed, siit ja mujalt Soomest.
Mõlema nüüdseks vanaema (nende arvates lapselapse eest varjatud) kogemusele vastukaaluks on noore poisi seitsmekümnendate suvine lapsepõlv kummagi vanaema kodus, kus Jari peab siis laveerima kahe maailma vahel ja samas ellu jääma vanema õe ja nõbude ning kohalike tegelaste seltsis. Aga see kogemus viib siis lõpuks teose finaalini.
Põhimõtteliselt võiks seda nimetada tragikoomiliseks romaaniks - üheltpoolt Soome kodusõja kunagised õudused läbi laste kogemuste, teiselt poolt ühe noore poisi ellujäämine oma vanemate ja vanavanemate ja noorte sugulaste keskel (või noh, kõrgushüppe kiuste). Ja ikka need rahvuslikud haavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar