18 august, 2017

Bernard Kangro - Võõramaa õhtu (1966)

Kangro panus maarahva ängiilma on üpris vaimustav ja hõrk, siit leiaks vajaliku hõllanduse nii meeleheitel lugeja kui hambaid krigistav looja, kel soovi hämarust kombata. Muidugi võiks rääkida väliseestlase puhul kodumaatusest ja pagulusest, kuid samas on mõnigi luuletus neid unustades niisamuti mõnuga nauditav - nagu näiteks need kaks poeesiat.


Unede värav


Ma tunnen su südame tukset
löövat palava põue all:
une suured hämarad uksed
on pärani õue all.


Kas sinna sallu ei lähe
meie meelistee tunane?
Valge vanik on jäänud veel pähe,
pael juustesse punane.


Kord meile üht Linnuteed tehti
läbi laotuse särava.
Nüüd tuul pillub kollaseid lehti
üle unede värava.
(lk 19)




Maa all


Nad otsisid võtmed
ja avasid maa
ja vaatasid sisse:
all lamasid mehed
ilma pääta.


Ja tuhanded neist
hoidsid kramplikult süles
oma kadunud päid,
luised sõrmed surutud
oma enese silmi,
et need enam ei näeks,
kuis maa pääl ülal
higis ja suitsus
töötavad sepad,
et taguda mõõku
veel vahedamaid.

(lk 36)

Kommentaare ei ole: