Kuvatud on postitused sildiga Maarit Leijon. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maarit Leijon. Kuva kõik postitused

29 august, 2025

Maarit Leijon: Koristaja

 

Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsuekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast nagu vaataksin päikesesse ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Küige Lahedam tegelane üldse.

Nüüd otsustasin ikkagi kirjutada.
Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt.
Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. 
Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida.
Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli.
Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

BAAS

28 juuli, 2025

Maarit Leijon: Laanekuuse juurte all

Mõtlesin, et see on tore lahe lugu, mõnus lugeda. Hooldustöötajate rõlge argipäev koos (lugejale üsna varsti üsna selgelt) mitteinimesest töötajaga, kes on piisavalt tugev, et tema pärast mitte karta. Omajagu lesbilist iha, aga hästi kirjutatud - seksisteenid, milles tehakse sissejuhatus, kellegi jalad vajuvad laiali, ja siis on juba pärast ja saame teada niipalju, et tehti igasuguseid asju, on mu lemmikud.

Ehk rahulik tore lugu, meeldivat kibestumust ja karmi hoolt täis - ja siis korraga läks põnevaks. Nii põnevaks, et nooremana ma oleks raamatusse haardunud,  nüüd panin ta kõrvale, sest appi. 
Ma ei ole niimoodi enam tundma harjunud. 
Oot, kas see on hirm või?

Niimoodi kaasa elama pole ükski kirjatükk mind tükk aega pannud. 
Siis läks pisut rahulikumaks, ent ootamatu tundehüpe värvis kõike.
Ja moraal, kui seda võib nõnda nimetada, on imeline. 

Muide, teatud tükid, panin enne lõpplahendust kokku. Just parasjagu, et lugu magusam oleks. 

02 jaanuar, 2023

2022, parimad raamatud

 Eelmise aasta märksõnaks on minu jaoks kahtlemata Loomingu Raamatukogu, mis pani kindlasti kokku keskmisest kõvasti tugevama aastakäigu: mitmekesised eesti (mees)autorid ja muidu värskema kirjanduse tõlked (ja kui vaadata, mida reklaamitakse 2023. aasta puhul, siis valik paistab langevat tagasi harju keskmise juurde).


Viis parimat möödunud aastal ilmunud raamatut:

Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele

Guntis Berelis - Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija

Maarit Leijon - Musträstas



K. J. Parker - A Practical Guide to Conquering the World

Mehis Heinsaar - Ööpäevik

John Gwynne - The Shadow of the Gods

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas

Jonathan Strahan - Someone in Time. Tales of Time Crossed Romance

Michael Köhlmeier - Idüll uppuva koeraga

Peedu Saar - Loomad

Natsume Sōseki - Noorsand

Martha Wells - Kõik süsteemid punases

Hella S. Haasse - Uruq

Travis Baldree - Legends & Lattes

Voldemar Panso - Naljakas inimene

Paula Guran - The Year's Best Fantasy 1


Teisi eelmisel aastal loetud raamatuid (soovitaks Buehlman, Lafferty, Erikson, Addison):

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

Anna Smith Spark - The Tower of Living and Dying (2019)

Lynne Trillman - Weird Fucks (2021)

Naomi Kritzer - Cat Pictures Please and Other Stories (2017)

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

Charles de Lint - The Onion Girl (2001)

Karen A. Simonjan - Ainult kolm pääsevad Maale (1973)

Cameron Johnston - The Maleficent Seven (2021)

R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty (2019)

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

Valter Udam - Vastutus (1985)

Steven Erikson - House of Chains (2003)

Michael J. Sullivan - Theft of Swords (2011)

Urmas Vadi - Hing maanteeserval (2021)

Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

Pippa Goodheart - Parim võitku! (2021)

Ralf Parve - Telefon (1953)

Moriss Potshišvili – Vaikuskont (1978)

WeroniCa - Olen olematu ehk Börki päevik (2003)

Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

David Gemmell - Legend (1994)

Kõrbeliivade kumedast kuminast (1982)

Peedu Saar - Pascual (2018)

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)



25 november, 2022

Maarit Leijon - Musträstas (2022)

 

Mõneti ootamatu tõlkeulme kogumik, ehk siis viis teksti õige omanäolistest naistest - kes kõik on justkui põrgutules uueks sepistatud, et oma õiglust või kättemaksu kätte saada. Viiest loost kaks on tugevalt seotud Venemaa oludega (“Must vürst”, “Viimane sangar”), kahel on taustal mingil moel venelikku (“Öö”, “Südametu”); vaid nimilugu “Musträstas” on puhtalt euroopaliku taustaga tekst - aga selline valik on vast lähtunud kogumiku koostaja Arvi Nikkarevi maitsest; järelsõnas kirjeldatud muud tekstid näitavad autori veelgi laiemat haaret. Eks iseloomulik seegi, et autor paistab end ühtviisi mugavalt tundvat nii Soome, Euroopa kui Venemaa oludes.


Kui midagi kukalt kratsivat mainida, siis ehk paneb õlgu kehitama kogumiku lühim tekst “Öö”, mis on küll igati … meeldesööbiv, aga samas minu jaoks vähe mööda oma elu ja surma ülemineku teemaga. Aga noh, matemaatika käsitlus, see päästab mõndagi; ja vast koostaja eesmärgiks oligi demonstreerida autori laia teemavalikut.


Mõni kehalisuse ja soouuringutega tegeleja võiks käsitleda lugude peategelaste kogemusi keha ja seksuaalsusega, kas see nüüd just sadomaso on, aga igal juhul vahel isepäine ja vahel … ei oskagi öelda mis. Ja see kättemaksu teema, see koorub ja õige kõrvalisi teid pidi ka pääseb vallale.


Päris kõrge lugude keskmine: koguni 5.4 - igal juhul hea lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse. Ja eks ootamatu seegi, et raamatu on päris õnnestunult kujundanud Meelis Krošetskin, kelle enamike kujundustega ma ei suuda muidu ühele lainele jõuda.


Südametu” 6/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

Öö” 4/10

Must vürst” 6/10

Viimane sangar” 5/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

Musträstas” 6/10



15 november, 2022

Maarit Leijon - Musträstas (Musträstas, 2022)

 

Tume tõlgendus rüütel Sinihabeme prototüübi ainetel (metavärk!), ehk mees oli sedavõrd teisest maailmast, et teda ei saanud kuidagi surmata. Kuid samamoodi teistmoodi on ta ainus ellujäänud ohver, tüdruk hüüdnimega Musträstas, kes kohtuprotsessil paljastas selle maniaki kuritegusid (et tüdruk üldse seal lossis olla sai, siis seepärast, et teda esitleti poisina: aadlik nimelt kogus oma lossi poistekoori, kelle liikmeid siis seksuaalrünnaku käigus tappis).


Aga et aastakümned on möödunud ning kõigest hoolimata pole õnnestunud meest surmata, siis lastakse ta hoopiski vanglast vabaks, ning ta naaseb patukahetsejana oma valdustesse, kus teda valvavad rüütelmungad. Musträstas on … täiskasvanud naine, kes juhib rikast majapidamist, ja tema elamisse saabuvad kaks lindpriid, kes palgatud paruni tapmiseks ja vajavad selleks ainsat ellujäänud ohvrit. Naine lähebki nendega kaasa ning nende retk paruni maavaldusteni on vaat et sama värvikas kui seal paruni ja ta kaaskonnaga kohtumine. Sest noore Musträstaga lossis toimunu oli enamat kui lihtsalt rituaalne ja perversne mõrvamine.


Jällegi üks vägagi tähelepanuväärne naistegelane, kelle arusaam õiglusest ja kättemaksust vajab lugejalt esimesel hetkel vähe seedimist. Jälle üpris õõvastava atmosfääriga tekst, kus hiliskeskaegset Prantsusmaa olustikku on vürtsitatud õige tumeda fantaasiaga.



11 november, 2022

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.


Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

10 november, 2022

Maarit Leijon - Viimane sangar (Musträstas, 2022)

 

Soome noir välisministeeriumi eritöötajast, kes peab päästma Peterburist välisministri tütre, keda peetakse vene eriteenistuse kaastöötaja tapjaks. Ühesõnaga, vene eriteenistustel on pidu, sest rahvuskonservatiivist minister on neil enam kui munepidi peos - mitte et sel tolvanil olnuks mingitki võimalust või soovi venelastega mitte koostööd teha (milline üllatus, eksole).


Soomlasest eritöötaja on aga vene oludega hästi tuttav (olles seal nooruses õppinud) ning tal on kummaline telepaatiline võime panna inimene avameelselt röökima. Ja juhtunu asjalood, mis selguvad … no mõrvajuhtum saab lahenduse ning eritöötaja saladus niisamuti.


Igal juhul, õige tume tekst täis Venemaa reaaliat, millest on lihtsalt vastik lugeda. Aga jah, lugu võiks pigem pidada thrilleriks, kõik need võimumängud ja sekeldused ja salajased tegutsemised (ka Soome välisministeerium elab oma elu). Mitte et tõde lõplikult võidutseks, see oleks autori poolt liialt lahja lahendus.



08 november, 2022

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.


Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.


Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.


Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).



03 november, 2022

Maarit Leijon - Südametu (Musträstas)

 

Seekord ma ei suuda loost olulisi detaile reetmata kirjutada. 
Või no suudaks, aga midagi enam-vähem on Loteriis juba kirjas ning topeltada pole väga mõtet. 
Nii et kes pole lugenud ja tahaks etteteadmisteta lugeda, jätku siinkohal pooleli.

Ainult uudishimulikud on jäänud?
Väga hea.

Sest minu meelest seda juttu ei ole üldse võimalik analüüsida, tema sisust rääkimata. 

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuga vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."

02 november, 2022

Maarit Leijon - Öö (Musträstas, 2022)

 

Selline vastakaid tundeid tekitav tekst - jällegi põnev peategelane (nagu “Südametu” puhul, ehk siis üpris eriskummaline ja isepäine naine tavaühiskonna äärealalt), aga samas see surmakogemuse temaatika on midagi sellist, millest … ei taha niiväga lugeda.


Ehk siis neli nooremat traagilise elukogemusega inimest otsustavad otsustavad koos sooritada enesetapu, selleks siis garaažis vingugaasi sisse hingates. Nad ärkavad imelikul saarel, kus neid võtavad vastu kummalised meesolendid, kelle jutu järgi on siis tegu vahepeatusega enne tõelist surma; ning nad teevad neile surmaminejatele seda, mida need tõeliselt soovivad.


Et enesetapjad pole just kõige helgema mõttelaadiga, siis … nende olendite järgi võivad nende sisimad soovid väga katkised olla. Loo peategelane on enesega rulli jooksnud matemaatikageenius, kes seal saarel näeb kõiksugu võrrandeid ja võimalusi nende lahendamiseks, ainult et ümberringi toimuv on niivõrd häiriv, kuivõrd need meesolendid lihtsalt vägivallatsevad nende enesetapjatega. Tuleb teha valikuid.


Ehk siis vägagi tume tekst, aga matemaatikamaitseline. No ikka päris häiriv värk. Aga jah, see katkine peategelane on ikka väga huvitav karakter.



31 oktoober, 2022

Maarit Leijon - Südametu (Musträstas, 2022)

 

Lugu lombakast neiust, keda ei tahtnud ta kadunud egüptoloogist isa ja kes emalegi on nuhtluseks - sest lesest ema peab leidma abiellumiseks sobiva ja rikka mehe, et maksta võlgu ja taas lahedamat elu kogeda.


Kuid linna saabunud kaks noormehest venda hullutavad kõiki siinseid naisi ning emagi … langes peamise hullutaja lummusesse. Veel hullem, temaga ta nüüd soovibki abielluda - ja anda tütre teisele vennale naiseks. Tütar pole sellisest tehingust huvitatud, sest see teine vend ilmselgelt ei taha teda. Ning peavõrgutaja … ei puuduta ema sõrmeotsagagi, seda täiusliku rinnapartiiga ihast põlevat ema. Tütar käsib emal oma tulevasega enne abiellumist mehkeldada, või muidu. Seeasemel lükkab mees ema jääauku ja kaob, ning kui tütar meelemärkusele tuleb, elas see noorem vend tema kodus ning kõik võlad tasutud.


Muidugi on need mehed vampiirid (samaaegselt nende tulekuga hakkasid linnas ka naisi surema). Tütrel ükskõik, ta lasi oma uuel mehel endast verd imeda, lisaks leidis viisi, kuidas nii meest kui ennast lihalikult rahuldada. Kõigele lisaks avastas ta kadunud isa salajase peidupaiga, kus lamab üks veider muumia - kuid see muumia on veel kellegi otsingu objektiks …


Päris lahe ja jahe lugu, kaksteist punkti sellise peategelase ja üldse atmosfääri eest. Eks see vampiiriteema tundus algul vähe kulununa, kuid autor on seda tänu peategelase tegutsemisega päris originaalselt lahendanud. Alla kaheksateist keelatud: sex, drugs & egyptology.