Seekord ma ei suuda loost olulisi detaile reetmata kirjutada.
Või no suudaks, aga midagi enam-vähem
on Loteriis juba kirjas ning topeltada pole väga mõtet.
Nii et kes pole lugenud ja tahaks etteteadmisteta lugeda, jätku siinkohal pooleli.
Ainult uudishimulikud on jäänud?
Väga hea.
Sest minu meelest seda juttu ei ole üldse võimalik analüüsida, tema sisust rääkimata.
Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas.
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema.
Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.)
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis.
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."
Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!"
Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav."
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte."
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine.
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuga vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi.
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem.
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."
