Ann Leckie: The Raven Tower

 

Mis järjekorras nüüd olulisi asju öelda? 

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"

See on üks kiht loost. 

Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 

Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.

Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 

Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?

Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 

Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  

loterii
BAAS

Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …

Geoff Ryman – Rosary and Goldenstar (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Antoloogiast järjekordne lugu, mis pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist 16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi, kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest... taevatähtedest...)

Ega ausalt öeldes teksti kõigist finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine, nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri- või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte just minu teetass.

Pealkirjas mainitud nimed on muidugi taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.

ulmekirjanduse baas