Peale pikka vaheaega on ilmunud järg Ruusi raamatudebüüdile ja paistab, et ideaalis võiks tegemist olla suisa romaanitriloogia või enamaga. Käesolev keskendub 1211.-1212. aasta talvele kui eestlasi ja liivlasi nuhtlesid katk, ristiusk ja röövretked. Tekst jaguneb kaheks, ühel pool liivlaste eluolu ehk maavanem Asso ja noore Igeti tegemised, teisel pool Korbe orvuks jäänud kuningapoja Viledase ebaõnnestunud kosjaretk ning sellele järgnevad seiklused Kabala, Varbola, Viljandi ja Pihkva kandis. Tekstis esineb kaks kohaliku mentaliteedi suurkuju, korraks vilksatab tusane Läti Henrik (lk 127-132) ning sakalaste ja ugalaste röövretke Pihkva vastu juhib teadagi Lembitu.
Ruus pole Saal ja seega campi siit suurt ei leia – ongi tõsimeelne ajalooline romaan (tagakaanelt saab teada, et raamat pühendatud Toreida rahu 800. aastapäevale). Nagu eelmisegi raamatu puhul, on huvitav autori suur tähelepanu liivlaste vaatepunktil, kes mõneti moodustavad halli ala ristilevitajate ja maarahva vahel. Eks siis teksti liivlased ole mitmesugused – on aatelisi manatarku (tammepuus elav nõid Varipäev on unustamatu) ja vanemaid (aga enamus selliseid tolleks ajaks surnud), on erinevatel põhjustel ristiusuga kaasaminejaid ja on hall mass oma õnne jahil. Plaanitakse liivlaste ülestõusu ja eestlastega rahu sõlmimist (aga see jääb siin raamatus pooleli).
Eestlaste tegemised Viledase silme on vähe vägivaldsemad ning noor mees satub harjulaste saadikuna venelaste rüüsteretke vastu abi otsides Viljandi Lembitu manu, kes läheb seepeale malevaga Pihkvat piirama – et venelaste väge Varbola piiramiselt ära tõmmata. Pihkva peaaegu vallutataksegi, aga siis levivad kuuldused vene väe kiirest tagasipöördumisest ning Sakala ja Ugandi malev lahkub röövsaagiga rüüstatud Pihkvast. Kus nad muuseas pidid esinema leedukatena – kas see sõjatarkus läbi läks (kuidas vähesed pihkvalased eestlasi leedukate segi ajab, on natuke naiivne vast), selgub ehk järgmises osas, see raamat lõppeb koduteele asunud eestlaste rõõmsa sõjalauluga.
Ruus ajab tõsimeelselt oma asja ja see on tore. Nimed ja nimetused, muistsust jagub, paistab, et autor on päris palju toetunud S.Vahtre käsitlusele muinasaja loojangust. Ilmapuu müüt (lk 162-164) tekitab küsimuse, kui folkloorne see on, aga pole aimugi. Huvitav, kas 13. sajandi alguse läänemeresoomlased kasutasid kingi või mõisu (jõuludest oli juttu juba eelmise raamatu puhul)? Ühel hetkel on juttu Godfridi maharaiutud peast (lk 54), hiljem soovitakse, et Godfrid karistatud saaks (lk 66) – aga ehk tegemist kahe erineva inimesega. Aga raamatul on suur probleem, milleks on keele toimetamata jätmine ja hunnik näpukaid, seda eriti raamatu teises pooles. Keerulised ohtrate komadega laused ei tähenda ilmtingimata seda, et tegemist on ilukirjandusega (vaadates võrdluseks kasvõi Ruusi tsunftivenna Aleksejevi tekste), alljärgnev on muidugi äärmuslik näide:
“Kuningas Kaupo ja osa tema sugulastest ja sõpradest, isand Manegist oma vendadega ning veel mõnede saksameelsete liivlastega, avitasid, nüüdseks ammugi ühe Saksamaalt, Soestist pärit sakslase, Wickberti, poolt kirvega tapetud eelmisel ordumeistril Wennol, varem Sikkode suguvõsale kuulunud ja sakslaste eestvõttel lammutatud pisikese puulinna asemele, ehitada sakslaste poolt Segewaldeks nimetatud kivilinna.” (lk 53)
