Kuvatud on postitused sildiga Mari-Liis Müürsepp. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mari-Liis Müürsepp. Kuva kõik postitused

21 august, 2026

Mari-Liis Müürsepp - Blondiine armastav mees (2019)

 

Igati nooruslik luulekogu, mis vast lähedasem eelkõige iseseisvat elu alustanud noortele, aga eks mõtteterasid leidub ka nende vanematele, kelle elukogemus on nad küll ehk vähe tuimemaks muutnud.


Hiljuti lugesin Müürsepa arvustust Soometsa “Jäälinnust”, huvitaval kombel on mõnigi arvustuses esitatud mõte äratuntav siinse luulekogu tekstidest.


ELEKTER


hommikul

kui oled

ilma hüvasti jätmata

tööle läinud

teen voodit

saan tekikotilt särtsu

ja mõtlen et

siia

voodiriiete vahele

ongi siis kinni jäänud

kogu see elekter

mida meie vahel

enam ei ole

(lk 6)

 


PLANEEDID


mina olen marsilt

emad on päikeselt

mõni eriti ilus naine veenuselt

ja mõtted

tulevad öösiti kuu pealt

aga sina oled maalt


lollidemaalt

(lk 30)

 


STALKER


kuule võõras

Instagrami püss

me küll ei tunne isiklikult

aga sa oled täiega ilus

annaksid äkki

oma telefoninumbri

või kui mitte

siis vastad ehk

kus sa eile õhtul olid

et toas

tuli ei põlenud

(lk 41)


08 september, 2023

Mari-Liis Müürsepp - Jäävad ainult silmad (2023)

 

Raamatu olemasolust lugesin esmakordselt augusti Loomingust, kus sellele kirjutas Vilja Kiisler õige kiitva arvustuse - ja kui nii otsekohene kriitik peab seda korralikuks, siis … nii ka peaks olema.


Iseenesest võiks sellist proosat pidada 21. sajandi olmekirjanduseks (või noh, vähe äärmuslikumalt öeldes “olmeporno”, näited ühiskonnast on ikka pigem hullemast servast); ehk paar teksti ole ka piiripealne ulme (“Jäävad ainult silmad”, “Ainult fännid”). Tegelaskond on igati lai - kuked ja kanad, noored ja vanad; kõiksugu vaimseid probleeme on laias valikus ning lahendused võivad õige lappama minna.


Müürsepa tekstid pole just ülemäära pikad, aga üldine reegel paistab olevat, et lühemad tekstid jäävad vähe ühekülgsemaks ning need pikemad lühemad jutud saavad õieti hoo sisse (oh, ja kui oleks veel rohkem dialoogi kasutamist). Ja no klassikaline puänt, mis kõikidel tekstidel pole minu jaoks just kõige löövam (näiteks “BB”, “Mänd”, “Põrgulik pang” - aga eks see ole lõpuks maitse või lugemishetke asi).


Mingil moel meenutab Müürsepa proosa klassikalist jutukirjandust (noh, nagu kaasajal kirjutab Armin Kõomägi), eks näis, mis edasi saab.



04 aprill, 2023

Mari-Liis Müürsepp - Ainult fännid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Vikerkaarest veel üks ulmelugu, seekord tulevikuühiskonnast, mis on seksuaalsusest üleküllastatud, ainult et … nii on kadunud igasugune erutavus. Kirjanik C. on mõni aeg tagasi maha jäetud, sest ta abikaasa sattus peale, kui ta ühe naisega oma koduses magamistoas lihtsalt juttu ajas, seda siis seksimise asemel. Ja nüüd siis see C. otsib võimalust, et kellegagi uuesti rääkida. Aga ei midagi. Ja nii see mandumine käib.


Pealkiri viitab muidugi kõikvõimsale OnlyFansile, mis siinses maailmas on vähe vastupidine praegusele versioonile - siin saab nüüd vestelda vabal teemal, rääkida hinge pealt ära. Ainult et need teenuste pakkujad …


Nojah, selline lühike tekst, mis on oma iroonilisuses ja näpuganäitamises vast liialt ühekülgne.


11 märts, 2023

“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

22 märts, 2022

Mari-Liis Müürsepp - Mutt (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Müürsepa senise lugemiskogemuse taustal vähe harjumatu tekst - tavapärase noore inimese asemel on peategelaseks keskealine naine (kellel on küll hilisteismelisest või noorukist poeg, niiet ikkagi midagi müürseppalikku). Naisel on nimelt see probleem, et ta tunneb end viimasel ajal haigena. Mitte nüüd vaimselt segaduses, aga lihtsalt et köha ei taha kuidagi laheneda. Võiks ju arsti poole pöörduda, aga milleks sellise küsimusega tülitada. Kuid kuuma dušši järel avastab ta oma kehalt pruunid laigud. Ja mõne aja pärast hakkab ta välja köhima pähkleid. Ja tunne nagu ta jääks üha lühemaks. Ja nohu asemel voolab nüüd ninast karamelli. 


Viimaks tuleb poeg koos sõpradega koju.


Ma nüüd ei oska öelda, et kas sel jutul on sügavam filosoofilisem või tunnetuslikum elamus. Loo puänt tuletab meelde samas ajakirjanumbris ilmunud Margit Lõhmuse loo "Aed", kus ühes joonealuses (lk 18) on juttu Sellest (või ehk õigemini "sellest"). Aga mida Müürsepp õieti ajab? Harjutus kirjutamistemaatika laiendamiseks? Või versioon Gregor Samsa ja Oidipuse kompleksi teemal? Ei tea. Hirmus värk.


Ahjaa, tegemist on hingede rändamise ja reinkarnatsiooni teemadele pühendatud erinumbriga.


15 oktoober, 2021

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad (2021)

 

Selline teravam sotsiaalne luule noore naise elust täielises 21. sajandis. Küsimused kehast ja ihast ja naudingust ja sotsiaalsest redelist; mis taandub lõpuks masinaks. Mis on luule. Ja palju kahtlusi ja teravusi, sest muidu poleks see just märkimisväärt luule. Või noh, kirjandus.


Mingil moel oleks päris huvitav näha, kui autor pühendaks rohkem energiat proosa kirjutamisele, milline tekstimaailm võiks siis kujuneda, kas lisanduks midagi sotsiaalsele teravusele ja eneseanalüüsile. Et ju võiks.



 

lahkamine 


kunagi

lõigatakse mind lahti

ja mu kõhust

leitakse

kõik need asjad


kuhjaga

allaneelatud solvanguid

ütlemata sõnad

terve Mendelejevi tabel

vedelikest

mille olen pidudel

vastu võtnud

(mul on nimelt

raske öelda ei)


leitakse ka

peotäis liblikaid

enamik surnud


ainuke kes elab

on jalgupidi

kinni spermas

(lk 25)


 


seltskond


sa tead

et suhtled

endasugustega

kui tahad jääda

sõbra juurde ööseks

aga antidepressante

pole kaasas


ja sõber ütleb

ära põe

võta minu omasid

(lk 66)


 


hirm


täiesti pekkis

mis siis

kui kirjutan tegelikult

ülisitta luulet

aga olen inimesena

nii armas

et keegi ei ütle


naistele meeldin

sest teen neile komplimente

meestele meeldib

mu keha

kriitikud ka ei taha

et ilus tüdruk nutab


kogu see asi

on täiesti pekkis

aga tõe huvides

tuleks olla pekkis

ise

(lk 72)



14 jaanuar, 2019

Mari-Liis Müürsepp – Elajad (Eesti novell, 2018)


Päris hea lugu … mis oma pöörasuses siiski puändi tõttu normaalseks muutub. Ehk siis tekst täis abjektirõõme … kõik need spermadringid ja sitasöömingud ja muud isikuvabadusega kaasnevad ilmingud. Aga jah, puänt suunad asjad selgemasse (kodanlikku!) perspektiivi.

Nii lühikese loo puhul oleks muidugi patt sisu ümber jutustada – tõesti, lugege ise, vaid viis kuni kümme minutit ekslemist peategelase, ee, vabameelses maailmas. Eks pinge tekib sellestki, kui korraliku sõnastuse või noh, nullilukirjandusliku tarmuga peategelase mõttemaailm avaneb. Et peaks olema selline … kergelt pöörane tüüp, aga ometi jutustab nii kuivasjalikus toonis oma vabadusest ja põhimõtetest. Ja noh, eks see ole osa loo puändist. Või nii.

Hea valik kogumiku koostajatelt, kahtlane on, et muidu oleks ise selle teksti peale sattunud, kuigi aegajalt ikka püüan poole silmaga jälgida, mida Värske Rõhk on seekord ilmutanud.

„Oma järeltulijatest oli ta üht-teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda.“ (lk 112)