PIDUSÖÖK
Olid kartulid raasike kurvad
et hani tooreks jäi.
Aga soust oli vait ja vaga
teda lõunast üle jäi.
(lk 22)
COGITO, ERGO SUM
kes teisele ütleb
see ise um.
(lk 42)
KOOGUTAGE, KOOGUTAGE.
Sirutage kaelad välja
lööge oma kolud kokku
ja karjuge taeva poole.
Oodake niikaua
kui vanajumal
pistab oma punsunud näo
valgest pilvest läbi
ja röögib te peale.
(lk 53)
Otseselt ei saa seda pidada luuleks, pigem on see teraapiline eneseväljendus, kokkuvõte ühest ruineerivast suhtest - ses mõttes oleks see justkui üks taustalugu Triin Soometsa “Jäälind” raamatule. Aga luule … noh, tekst on küll esitatud traditsioonilises luulevormis, vahel on julgeid kujundeid ja kuskil lõppriimigi, aga see on üks katkine tekst. Muidugi, autori eesmärk võibki olla esitada seda võimalikult katkist maailma, mis illustreerib kogemust ühest muserdavast elust. Autor nimetab seda mitmel puhul ühiskondlikuks luuleks, aga õnneks pole siin mingit uhhuude või kremli ööbikute jura.
Ja noh, siin on vast päris lai valik teemasid, mis üht lähisuhet üha katkisemaks teevad - eelkõige mentaalne vägivald, aga eks leidub vihjeid ka füüsilisele väärkohtlemisele. Ning miks keegi lähikonnast ei sekkunud ja miks riigipoolne abi … on nagu on (sellest paistab olevat siis raamatu pealkiri).
Autor suutis kenasti petta, algul lugesin seda tõesti nö Andrese luulena ja imestasin, et mis vaadetega see mees õieti olla võiks. Aga ei, nagu selgub järelsõnast, on tegu varjunimega (autori järgi “pseudoandronüüm”). Sellist raamatut on raske hinnata, tegu pole õieti ilukirjandusega - soovi korral saab loomega lähemalt tutvuda Facebooki lehel.
[vastavalt autori soovile on tekstinäited eemaldatud]
Peale “Ulyssest” on nüüd Rummo ilmutanud järjekordse tähelepanuväärse panuse eesti kultuuriloosse (kui tõlge elab, on see osa laiemast kultuurist, eksole).
Samas ma ei oska kuidagi öelda, et oleksin nende tekstide lugemist mingil moel nautinud - ehk piktogrammide (ühe sellise järgi sai kogu oma nime) fantaasialend on küll muljetavaldav (ja samavõrra nende eesti keelde vahendamine). Sest noh, muidu klassikaline (ja veel prantsuse (Rimbaud!)) luule, see on ikka tõelistele luulekogejatele. Üks võimalus Apollinaire’i lugeda võiks näha seda biitluule eelkäijana, kui vaid poleks seda vabavärsikaugust. Siit omakorda tuleb mõte, et need tekstid oleks päris head pähklid luuledeklamatsioonideks, siin oleks ettekandjale ehk peamurdmist, kuidas selliseid tekste õieti löövalt esitada.
Ja no see essee uuemast luulest …. mingil moel on see ikka päris hämmastav, kuidas aegajalt langevad luuletajad suurushullustusse ning kujutlevad end progressi rakettidena. Essee on küll tõlkinud hoopis Triinu Tamm, kes on ühtlasi teinud selle raamatu luuletuste alustõlked prantsuse keelest, mida siis Rummo omakorda vahendanud eestikeelseks luuleks. Raamatus on ühtlasi ära toodud Ilmar Laabani tõlge “Kingud”, milles Rummo oleks küll üht sõna (vt pealkirja) täpsustanud, aga see on juba poeesia täppisteadus ning muidu see Laabani tõlge koostaja jaoks vägagi õnnestunud.
“Meile teadaolevalt leidub tänapäeval tõelisi luuletajaid pea eranditult nende seas, kes kirjutavad prantsuse keeles.
Kõik teised keeled tunduvad olevat vakatanud, selleks et universum kuuleks paremini uute prantsuse poeetide häält.
Terve maailm vaatab selle valguse poole, mis ainsana lööb heledaks meid ümbritseva öö.
Ometi on neid hääli siin vaevu kuulda.
Moodsad luuletajad on niisiis loojad, leiutajad ja prohvetid; nad nõuavad, et uuritaks seda, mida nad ütlevad selle kollektiivi hüvanguks, kuhu nad kuuluvad. Nad pöörduvad Platoni poole ja anuvad, et isegi kui ta nad riigist pagendab, kuulaks ta nad vähemalt enne ära.
Prantsusmaa, kes on kogu tsivilisatsiooni saladuse hoidja, saladuse, mis on saladus üksnes nende ebatäiuslikkuse tõttu, kes püüavad seda lahti muukida, on seetõttu muutunud suurema osa maailma silmis taimelavaks luuletajatele ja kunstnikele, kes päevast päeva suurendavad tema tsivilisatsiooni pärandit.
Ja nende levitatava tõe ja rõõmu läbi muudavad nad selle tsivilisatsiooni kui mitte just sobivaks ükskõik millisele rahvale, siis vähemalt ülimalt meeldivaks neile kõigile.
Prantslased viivad luule kõikide rahvasteni.”
(“Uus vaim ja luuletajad” , lk 97, tõlkinud Triinu Tamm)
Ainult et see ei ole hea kogu.
Võibolla süüdistada koostajat? Selliseid luuletusi on küll, mis teistsuguses järjestuses, teistsuguses keskkonnas tunduksid väga head. Selles - jah, täitsa kõlbulik.
Natuke elulooline: loen ja saan pildi, kuidas Heljo Mänd iseennast kui loojat, kui poeeti nägi. Ehk põhiliselt räägivad luuletused selles, kuidas
a) tahaks kirjutada, aga sõnad ei tule
b) võibolla ei ole luuletamine tähtis, tähtis on olla mina
c) aga see on jube hea tunne, kui sõnad tulevad
d) ma olen luuletaja, see ma olengi, olengi oma sõnad
Luuletused on kõik riimis, enamusel on kolm salmi, ühetaoline rütm, mis vahel ripatab - oletatavasti meelega, ent võibolla kogemata. Raske on mõttega lugeda eraldiseisvaid tekste, kui need samas käivad tramparamparaa ühtlaselt ühes rütmis. Seda enam, et tiivasule kujund kordub ja kordub ning kuigi selles on omamoodi muusikat, hakkab ka see tasapisi tüütama.
Allolev on minu meelest kogu parim luuletus.
Hetk nagu hulkuv koer
nuhutab mind ninaga
otsib kontakti
mu sisemise minaga
Liputab saba,
saab aru mu hingest.
aga mina särisen
ülepingest.
Olen alati peljanud
pimedat juhust.
Nüüdki põgenen.
Ainult kuhu?
Ainult kuhu?
See on selline luule, mida mina ise noore tüdrukuna kirjutada tahtnuks. Viin ja rotid, su jälgede räbus kobamine, lõtvunud rinnad, hiilgavad silmad ja sinu nimi ja sinu lõhn ja sinu sinu sinu.
Kahjuks oli ja on mul joomisega kehvasti. Seega tundus säärane luule samas piinlik poos olevat ja ma ju peaksin kirjutama päris elust päris asju. Sarnases kõlkskõlavas värisvormis. Kas Mercal oli seal sonetipärg? Jah, iga viimane rida järgmise esimene, mhmh.
Klassikaline sonetipärg. Kas neil ülejäänud riimvormidel on ka nimed? Rütmid jäävad igatahes sisse koputama ja natuke aega tundub kogu mu elu lihtsate nutikate riimide sisse sobivat. Vangistav ja rõõmus on see rütm ja riim. Miski ei saa olle liiga labane, kui seda niimoodi öeldakse!
Ehk tegelikult hästi kaasahaarav ja ilus, sõnastatud moel, mis toob meelde Villon'i, Baudelaire'i ja Heiti Talviku, ent mu jaoks ka hirmusväga teismelise ja pealtkahekümnese enesetsensuurita minu tekst.
Olgu, tal on ka väsinud paljas vanamoor enda pihta (millega ma nüüd kaaskõla tunnen), kuid raudselt ma oleks tol ajal tahtnud samuti niimoodi kirjutada. Öelda enda pihta halvasti: näete, ma tegelt ei imetle ennast, näete, tegelt ma põlgan nii oma poosi kui oma isikut! Näete, näete, ma tean ise ka, et poseerin!
Ma tean, see on vana kogu. Nüüd olen mina umbes nii vana kui Merca toona.
Eks me vist oleme temaga veidi ühtekad, ainult mina häbenesin end veel rohkem. Te arvate, et Merca ei häbenenud? Mina arvan, et ta vaatas end kõrvalt ja nägi, mis teised näevad ja kahtlemata oli (ja on) ta pigem selline kui mingi klanitud ja lokikestega variant - aga samas nägi ta ka, kui puhtalt klišeelik ta on. Ülitraditsiooniline vagabund, ainult et naine.
Kitsas mõttes võib selle raamatu autorit nimetada luuletajaks - kui selliseks pidada täiesti suveräänset loojat, kes ei hooli moest ning kes on seadnud endale mingid täiesti omad standardid. Mis ei tähenda, et väljaspool seda omailma oleksid need tekstid suurt mõistetavad - kui, siis neile mõnele inimesele, kes sellist autorit peavadki luuletajaks. Mina näiteks seda luulet ei mõista, siinne maailm on minu jaoks täiesti võõras - rääkimata sellest tekstimassiivist, mis on laiali laotatud 12 trükipoognale ning täis omamoodi tihedat kosmilist religioossust; see käib tugevalt üle mu mõistmispiiri (uh, kas üheks inspiratsiooni allikaks võiks olla Uku Masing?). Ja eks on ka väike kahtlus, et mõnelgi puhul on kasutatud mõnd klassikalist värsimõõtu, aga seda ma küll kontrollida ei suuda.
Saan aru, et luulekogu puhul peaks eelkõige hindama tekste endid, aga kogu raamat justkui kutsub tõlgendama tekstide loojat ennast ning eks see on veidi harjumatu. Vahest võinuks ehk teha rohkem toimetustööd ning mitte nii palju tekste korraga avaldama, selline mass lihtsalt nullib üksiktekstid ära; eriti kui tekstid on loodud üsna ühetaolises võtmes (muidugi, siin vast küsimus lugeja enda kogemuses, ikka on meeldivam lugeda õhulist vabavärssi, mis ei ragise võimalikust mõttetihedusest).
Näiteks toodud üks lühem tekst:
Muidugi sõitsin tulle,
olles veesärki kandnud
nagu valehabet
ja ikka ei ühtegi üminat,
milles võiks ära tunda
ülesärganud mesilinnu
talvisest tardumusest…
Ei tee ju muud, kui ainult
kirjutan o m a raamatut,
lõppematut, täis märksõnade
kannatlikkust
ja usku pimenevast labürindistki
puhtana välja tulla!
Teravaid, sirgeid ja kandilisi
sõnu olen loonud,
nemadki on Sinu tahtmist
ja otsustusvõimet täis,
neidki on katnud Sinu
hingesametine vaip,
millelt imeb tolmu
süüdistav enesekriitika!
Luule on nagu paat,
mida luuletaja mereveele lükkab,
jäädes ise kaldale päältvaatajaks,
kaasaelajaks paadi teekonnale.
Pole suuremat paratamatust,
kui poeediks olemise paratamatus!
(lk 108-109)
Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi.
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.
Ma näen, et on aus.
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.
Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?
Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast.
Hoopis tolle valuasja tõttu.
Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.
Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.
Lugemiselamused
Tilda ja tarakanid
Sulepuru
Paljugi võiks öelda
"Hundi taltsutamine" on loomulikult luulekogu.
Et proosas kirjutatud, üldse ei loe. Pole vaja mingit "proosaluuletused" etteteadmist, et näha: kujundid mängivad. Hästi minimalistlikult edasi antud tugevad kujundid.
Keel juhib omakorda, lisaks mõttele on keelel omad nõudmised. Luuletus algab ühe teemaga ja liigub sellega edasi kaunis rütmis - kuid kuidagi viib see keel ja rütm teda edasi lõppema hoopis millegi muuna, kui algas.
Head luuletused teevad ikka nii. Lähevad lõpus milleksi muuks.
Kui kõik on ühetaoline, jääb midagi puudu.
Ot, ma pean omaenda luuletused uue pilguga läbi vaatama, selle välja mõelnud.
Võimatu ja võimalik on ühtemoodi olemas, ühtemoodi käsitletud, täpsena nagu unenäod. Unenäod on säärased, sest kõik on õige just nii, just seal - aga kui hakata läbi mõtlema, laguneb koost. Kätlin Kaldmaa tekstides on kõik õige, just seal, just nii ja kui hakata läbi mõtlema, ongi kõik õige, just seal, just nii.
Ei lähe ka meelest nii kergesti, kui läbimõtlemata unenäod.
On kordused - luuletustes nii tähtsad. On kordused nagu leelotused, on kordused nagu ideed. Kaske kaske või erinevus tuleb välja ainult sarnasusi näidates.
Iga meeleolu on lõik või lehekülg või kaks. Kogu lugu saab kokku üheks emotsiooniks, mis pole hea luuletuse puhul pea kunagi (on mõned erandid!) puhas. Head luuletused annavad enamasti edasi mitut tunnet korraga, nii nagu tunneb inimene.
Nii kerge on olla korraga näljane ja vaimustuses, kurb ja naerust kõveras, vihane ja (selle üle) rõõmus.
Kogus "Hundi taltsutamine" on luuletused, ärge laske end proosavormist eksitada.
Mängitakse ridade pikkuse ja asetusega. Nagu luules vahel ikka. Mängitakse ka kujunduse, lehevärvi, isegi kaante vormiga. Mängitakse - ei, proosa ei pea olema tõsine ja kandiline ja luule mängib - proosa mängib sama palju.
Kui autor tahab, muidugi.
Proosa on luule.
Luule on proosa.
Aa, lugudes on lood ka? Miks ma aina vormist räägin?
Head lood on. Naisest, kardetavasti, peaaegu kõik on naisest. Kas see on sama naine? Mitmes kohas on kordused, nii et enamasti vist küll. Muusik ja muusa ja tüdruk ja hunt.
Lugude sees on teised lood. Mis samuti tähtsad.
Kas päris kirjanik ollakse, kui suudetakse ka kõrvalt vaadata, mitte ainult enda sisse?
Võib olla.
Ei, ega see täiuslik raamat ole. Vbla on liiga ilus? Aga kõhulahtisus on ju ka! Vbla on ka täiuslik, omal moel.
Rahuldab keelega, rahuldab lugudega, teeb olemise heaks.
Ja siis tuleb viimane lugu.
P.S. Ma olen ilmselt nüüd mõnda aega tundlik väljendi "igal lambal oma mihklipäev" osas.
Sulepuru
Värske Rõhk
Life in Cold Climate
Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.
Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.
Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.
Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.
Matilda
karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi
jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud
muutunud tolmuks põrandal
isegi siis ta ikka veel loodab
et on nähtav
et on vajalik
(lk 10)
Lydia-Anett
Viimaks ma lendan, jalutu,
murtud jalgu pole kellelegi vaja!
Viimaks olen modell kõiksuse
konkursil, õlavartel sinikateta nahk,
siseelundid ei ole lahti pekstud,
hingki on terve ja hõiskab. Milline
võrratu universum! Kihutan eemale,
eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta
jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!
(lk 22)
Heli
B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,
pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.
12-aastasena viiulitunnist tulles
tõmmati mind autosse.
ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.
paras teile.
(lk 31)
Aili
hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi
lubas ära tappa kui kellelegi räägi
ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra
mitte nii nagu lapsena
kus isa ähvardus tõepoolest mõjus
kui ta lubas ema ära tappa kui räägin
oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha
mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel
kelle artiklitele pidevalt viidatakse
sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki
ja nii ka mina
ei tea sinust
nüüd
enam
mitte midagi
(lk 41)
Väikesed teravad terased detailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav.
Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse, aga tema pole veel alustanudki!
Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.
"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
musidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette
asun käbe sirvimaie
(...)"
Ja see oli ainult katke.
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ...
Aga ta oskab lühike ka olla.
Tutvumiskuulutus
üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks
murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?
(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks ka võita.)
"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline.
Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!
Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle.
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud.
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.
Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine.
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.
Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret.
Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa.
Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!
Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne.
See luulekogu ei ole selline.
Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli.
Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul.
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.
Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks?
Tunne loeb, mitte selle põhjus.
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.
Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.
Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud.
Ma ei lugenud allolevaid arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel.
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.
Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.
Muuseas. raamatu lakad on pilt.
Olen Aalmannilt varem lugenud ta esimest ja igati hinnatud luulekogu “Verihaljas” ja mõndasid lühilugusid (äsja on ilmunud ka jutukogu “Kes aias”, eks sedagi tahaks tulevikus kätte võtta), kuid lugemata on teine ja samamoodi hinnatud luulekogu “Väevõim”, seega ei oska enda jaoks kaardistada / piiritleda / lahterdada Aalmanni loome arengut. Aga see loome ise on eriline.
Kui esimese luulekogu põhjal leidsin kenasti mütopoeetilist kõlapinda, ning võrdluseks sai toodud Kristiina Ehin, siis kolmanda luulekogu puhul on autori tekstid vahetumad, siin võiks paralleelidena näha ehk Elo Viidingut või Maarja Pärtnat, ehk siis ühiskonnakriitiline suund ja ökoluule ning eks siin esitatud nägemusi ja kogemusi pole just rahvushärdalt meeliülendav lugeda. Ning mis see tulevik veel on, eksole. Noh, oma parematel hetkedel ma vist ei suuda nii pessimistlik olla ja nii mõnegi luuletuse (anarhistliku?) agenda poolt üksüheselt olla. Eks omal moel märkimisväärne seegi, et siit kogust puudub nö lembepoeesia (sest mis see luule muidu siis on, eksole. Või on see … ajaluule!).
Aga jah, millised kujundid, juba ainuüksi see rida “kuid surm tuleb hiiresammul kasukas mälestuskirbud” (lk 41) on vaat et üks mu selle sajandi lemmiknägemusi; ning eks alltoodud luuletustest on ka nii mõndagi mälestusväärset. Sellest vähesest lühiproosast, mida senini olen autorilt lugenud, tundub see luulekogu oma toonilt samm või kaks edasi läinud; või õigemini jutud haaravad väikse osa luulekogu tundeskaalast.
Küll paneb kukalt kratsima see, miks on märgitud luulekogu toimetajaks ja koostajaks Hasso Krull; miks küll autor ise pole kokku pannud … Vähemalt võib rõõmsalt tõdeda, et Loomingu Raamatukogul paistab hetkel veel tugevam aasta olevat kui 2024, ainult Pirogovi mälestused paistavad lati alt läbi jooksvat (nojah, pole ka lugenud saksa-korea väsimusühiskonda).
rohepööre
ja nüüd ma näitan teile kuidas teha rohepööret kui kuld vilab smaragdväljadena kiirgab pimestab verihaljendab. need haavad hüübivad ja nahk kasvab armkoena tagasi siis nülime uuesti kõik männikuusekasesegalehtmetsad pühad hiied ürgsed salud. harvester ei küsi mis tüüpi on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen kus kütus voolab ojadena tummiste niredena. joonistame kunstniku laenatud käega end samblakihtidele ürgsete koopamaalingutena vaik valgub ja katab südamesooned vaik nagu kuldpaber õlimaalil. flöödi kutsuval muusikal võlun välja raha ja rikkuse ärimehed kannul kõmpimas nad laulavad mu taktikepi viibutusel keeled vestil vesised kui manan kulda hõikan hõbedat mis küpseb ilmapuul need puud tuleb maha võtta iga tüvest lõigatud haluga kütan maailma taevast kuumemaks saun teeb ju terveks ja parandab haavad meil on päris oma kasvuhoone kus soojus ei kustu vaid tätoveerib end jõudsalt selgroole ah ma värisen ootusärevuses. maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke ka pärast. üleujutuses ja varemeis jäävad ellu ainult prussakad. aga võibolla need me olemegi. pööra mind roheliseks arm
(lk 27)
kõik linnud põlgusele
täna ohverdan tallinna
kogu ülemiste järvega
kogu mustamäe ja kadrioru pargiga
haljastuse ja linnahalliga
ja tartu annan üle
ehitusjärgus sildadele eeslinnadele
ehitame veel kuni maad enam lihtsalt pole
kuni mahume kenasti nagu kilud karpi
üksteise najal püsime püsti
tarkus valgub jõkke voolab välja
jäävad vaid hoonete labürindid
lihtsurelikele üks õige elamuskeskus
ahhaa
ja rakvere laiendan karjamaaks
suureks poriseks karjamaaks
hävitamine on inimlik
vaata kui inimlik ma olen
kui hävitan omagi linna
võru on ketikoer keda pole põllule lubatud
haugub maruliselt
iga südamelöök kui püssipauk
nõnda kõlab ta üle vagula
üle koreli
üle tamula
ja ronib minu poole
ronib mööda keldreid ja treppe
ronib luuderohuna
kallineva elektriliinina
otse mu akna taha
kiitsakate tihaste kõrvale
harjutusväli
hurjutusväli
valga on kaksik
selle anname tagasi naabrimehele
las kasvatab
las laiendab
las võõrutab
või hoidku vabapidamisel
ohverdan puust ja puutumata linnad
ohverdan kivi ja metalli ja
ja pärnu las vajub vee alla
meie oma atlantis
mille rusudel tantsime
see on beach grind
esinejad on päris pöörised
vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid
viljandi lagundame väikesteks osadeks
V L N D
veel endale veel endale
seejärel kanname kivi kivi haaval laiali
aga kuhu paigutada ohvrikivi
meenutuseks
hoiatuseks
muu pärand läheb kohtutäiturile
muu pärand läheb riigile
väevõimule
(lk 52-53)
