Mats Traat - Mänguveski (1972)

 

Eelkõige jääb see jutukogu meelde autori poolt loodud julgete karakterite poolest - kui õieti aru saan, siis siin õieti pole ühtki varju-matstraati peategelaseks. Nii mehed kui naised, Traat ei löö risti ette katsetamisega - ühe loo kirjutab muuhulgas üldse mulgi murdes (noh, see tulemus on nii ja naa). Ja kui juba katsetatakse karakteriloomega, siis ega ta pahatihti ka halasta neile - mitte et just peategelane kaotaks elu (nojah, siiski “Lossimägi”), küll aga mitu olulisemat kõrvaltegelast, mis paneb loo lõpplahenduse vägagi kummitama (eelkõige “Seasaaga”, miks mitte ka “Kius”).

Laias laastus võiks jutud jagada kaheks - on kaks kaasaegsete  linnategelastega teksti (“Mänguveski” ja “Lossimägi”) ja üks ajalooline keskuselugu (see mulgikeelne “Kius”). Ja siis kogu teine pool, üsna tinane vaade nõukoguliku maaelu köögipoolele, kus purjus mehed ja erineva saatusega naised elavad seda ühismajandielu. Kohati on Traat sedavõrd kriitiline, et seda võiks juba satiiriks pidada (“Seasaaga”) - kas tõesti võibki olla nii hull (või koguni naturalismi sünnitis?)? Kuid jah, satiiri siit vast küll ei leia, seeasemel saab kasvõi puskariajajast öövahi suu läbi kiirkõnni läbi 20. sajandi esimese poole Eesti ajaloo.

Eks Traati võiks võrrelda ühe varasema mulgi autoriga - austet August Kitzbergiga. Kuid hoiakud on üsna erinevad. Kui Kitzberg ajab ikka naisevõtujuttu ja viskab mitmes jutus naljagi, siis Traat kirjeldab seda veidralt mulksuvat nõukogude maaelu, kus plaani täitmine oleks justkui A ja O, aga samas … inimesed üha jätistuvad. Kitzberg liigub tsaari-Venemaa aegruumis, Traat nõukogude ühiskonna raames. Ühele eelnes ja teisele järgnes see täieline Eesti Vabariik.

Muidugi, huvitav oleks lugeda tolleaegset retseptsiooni, ega ma pole üldsegi tuttav selleaegse külaproosaga.

Mänguveski 5/10

Seitse paberit 4/10

Kohavahetus 6/10

Lossimägi 4/10

Kius 5/10

Seasaaga 6/10

Partii 5/10

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.

“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)

Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:

„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.