Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.