Peter M. Ball – The Last Great House of Isla Tortuga (Dreaming Again, 2008)

Junga on teeninud 15 kuud laeval ning nüüd viivad kapten ja pootsman ta sadamabordelli. Junga on seda hetke oodanud ja kartnud, see on kurikuulsaim kurikuulsamatest bordellidest, naised siin on... surnuist äratatud ehk zombid. Tõepoolest, junga ehmatuseks limpavad kõrtsiruumis ringi erinevate koledate vigastustega naisekehad, aga nagu joviaalne kapten ja kuri pootsman teatavad, on lõbuzombid palju korralikuma kehaehitusega... ja neile on omakorda ohtlik oma hinge maha müüa: seks on vapustav, kuid takkajärgi sööb see hinge seest. Nojah, selline see piraatide elu on, kui on naudingud, siis need peavad kuidagi kätte maksma.

Kui junga viimaks lõbuzombi juurde juhatatakse, selgub midagi veidrat junga kohta (ja tema ema kohta niisamuti, kuid seda ma ei mõistnud – kas emagi võis lõbuzombi olla?). Junga arvab seda, teist ja kolmandat.

Nagu järelsõnas selgub, oli autoril plaan kirjutada üks gootilik lugu, kus vaimukate vampiiride asemel oleksid vaimukad zombid. Tõepoolest, atmosfäär on selline mahlane ja pahaendeline, kõrvaltegelased igati dramaatilised ja nurjatud jne. Eks kujutelm zombiseksist paneb niisamuti kuklakarvu turritama. Normaalne lugu, ei enamat ega rohkemat.

Peter M. Ball – The Clockwork Goat and the Smokestack Magi (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Muinasjutulaadne lugu. On üks kole slumm, kus elavad vaid õnnetud töölised, elunatuke kulub närusele ja tervistkahjustavale tööle. Seal slummis elab ka salapärane maag, kes tegutseb niisiis salapäraste asjadega. Ühel päeval on ta ukse taga mehhaaniline kits, mis, nagu selgub, pärineb konkureerivalt aurumaagilt, kes pakub kitse sõpruse märgina. Slummimaag jääb mõtlema, et kas see kits on äkki hoopis nö trooja hobune. Kits käib iga päev maagi ukse taga, aga see ei julge sisse lasta. Muidugi äratavad sellised külaskäigud tööliste tähelepanu... ja kui küsida, räägib kits neile aurumaagi tööde saladusi – mille järel siis õpivad töölised aurukunsti nippe ja võtavad need kasutusele, ja oh imet, ümbruskonda saabub valgustatus. Ainult et ühel hetkel avastab ukse taha peitunud maag, et progress on temast mööda kihutanud – mille peale kits teatab elutargalt, et ta oligi “programmeeritud” küsimustele vastama, enda viga, et mind kohe sisse ei lasknud. Kurb värk. Tegelikult see slummimaag polnud just positiivne tegelinski ka, vahel tabavad ebaõnnestumised selliseidki.

Selline progressimuinasjutt siis, aurusotsrealism!

Peter M. Ball – Dying Young (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Metsiku Lääne stiilis lugu, ainult et... teistmoodi, kus tegevuspaigaks miski apokalüptilise maailma pärapõrgu, kus inimesed meisterdavad küborge ja kloone ning täiendavad end kõiksugu tehisliikmetega. Ja veel hullem – selles maailmas on draakonid oma täiustatud versioonidega. 

Aga nojah, eks selline vestern ole – erivõimetega poiss jutustab loo sellest, kuidas kõrtsi saabub korraga draakon, katkine ja kole, aga ometi hirmuäratav. Selgub, et draakon tahab kätte maksta mingile sõjaveteranist friigile, kes tegi möödunud sõjas draakonitega tõeliselt näruseid asju, mille eest lihtsalt tuleb kätte maksta. Ja linn jääb ootele, millal draakon naaseb ja selle värdjaliku sõjaveteraniga arved õiendab – paistab olevat kindel, et selle tulevase madina käigus tehakse ka linn maatasa. Nojah, draakon tuleb, ja saab oma kättemaksu, aga mitte päris nii, nagu erivõimetega jutustaja seda oma nägemustes nägi. Päris tore jutt.

ulmekirjanduse baas