Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa (2021)

 

Heas mõttes loetavad proosatekstid jagunevad üldjuhul kaheks - meelelahutuslikud ja midagi hingele pakkuvad. Eks nende vahel on erineva tooniga halle alasid, kuid käesolev romaan kuulub küll puhtalt sellesse meelelahutuslikku poolde. Põnev ja kiirelt loetav ajaviide, aga kas elu oleks kuidagi tühjem kui jäänuks lugemata? Noh, hetkel ehk sügishallim, muud midagi.

Ja ega autor loo vaid ilusat muinasjuttu, teoses hukkunud “heade” tegelaste hulk ületab kindlasti “halbade” tegelaste hulka - mis muidugi annab lootust selleks, milline titaanlik heitlus veel ees ootab, et järgnevaid raamatuid millegagi täita.

Ajarännaku abil ajaloosündmuste uurimine on kindlasti põnev ja ihaldusväärne paljudele lugejatele, et veidi paneb küll kukalt kratsima see suund, kuhu peategelane tahab suunata oma instituudi tööd - ehk siis mõndade saladuste tänapäeval avastamine, ent noh … mis see siis õieti on? Küllap olen liialt tähenärija.

Tegu on ikkagi meelelahutusega ja samasugust ajarändu kasutab pahalaste organisatsioon ja hoopiski brutaalsemal moel, ja instituudi katusülikool ootab niisamuti oma alluvatelt kasumi teenimist (jajah, see terav küsimus, et kas teadus peab teenima kasumit, puritaanina ma seda niiväga ei arva).

Eks lisaks ulmelisele sisule laenab autor veidi ka armastusromaanidest, nii on peategelasel üsna särisev ja dramaatiline suhe ühe oma ülemusega, mis korraks plahvatab õige kuumaks kehavedelike jagamiseks. Loomingulist vabadust (või klišeesid) on kirjeldamaks instituudi töötajate elukutseid; sellised ajaloolased jms on pigem sobivad kinolinale kui aktiivsel teadustööl.

Aga noh, nagu öeldud - see on meelelahutusena loetav romaan, ja kui järgmine osa peaks tõlgitama, küllap võtaks sellegi kätte.

“Ilmselt ei olnud ma seal, kus pidanuksin, ja seega oli mõistlik olla ettevaatlik. Aga taevas hoidku, ma olen ju ajaloolane, ettevaatus ja mõistlikkus on iseloomulikud teistele inimestele. Polnud vähimatki ohtu, halvimal juhul võis mind oodata üsna igav õhtupoolik.” (lk 62)

martinson ja sõbrad

lugemispäevik

juuli raamaturiiul

lugemissoovituse blog

Carolyne Larrington - Talv on tulekul. “Troonide mängu” keskaegne maailm (2018)

 

Hetkel müüakse seda raamatut vähem kui kohvitassi hinna eest, mille eest võime ehk tänada seda, et sarja kuues raamat “Talve tuuled” pole jõudnud ilmuda kümne aasta jooksul ning telesarja uudsus on kõiksugu teiste uute ja veel vingemate sarjade kõrval varju jäänud (mitte et ma oleks “Troonide mängu” väga palju näinud). Ja muidugi - raamatu kirjutamise ajaks oli näinud telesarja kuni viienda hooajani: raamatu lõpus on tal ennustus, kuidas sari lõppeda võiks … noh, ta väga palju ei eksinudki.

Aga tegelikult on selline keskaja ajaloolase fänniraamat päris huviga loetab. Esiteks värskendab see mälu, mis selles romaanisarjas on senini toimunud (paralleelselt räägib ta telesarja vähe teistsugusest arengust) ja samas tõmbab ta päris huvitavaid paralleele keskaegse kirjandusega - nii on siin kasutusel kõiksugu kangelaslood (ent enamus nende üleskirjutustest on nö hiljem kirja pandud munkade või kroonikute käe läbi), keskaegse ilukirjanduse varasalvest (tollane mentaliteedilugu) kuni nüüdisaegsete uurimusteni keskaja kohta. Nii jääb viitamiste skaala piibliajast 21. sajandini. Et siis ühelt poolt fänniraamat, teiselt poolt populaarteaduslik vaade keskaja mitmetele nüanssidele.

Eks veidike kahju on, et tekst on kirjutatud nö laiaotstarbeliseks (vaata kasvõi eestikeelse väljaande toimetaja soovitusi, vahel läheb see vähe noore lugeja tasemele. Huvitaval kombel pole eestikeelse väljaande puhul kasutatud olemasolevaid eestikeelseid tõlkeid, eks sellega on vähendatud tõlkija ja toimetaja töökoormat (ja tegu pole akadeemilise tekstiga, eksole). Kuigi noh … võinuks (jällegi, vaata kasvõi toimetaja järelsõna, kus nimekiri olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest).

Kuid igal juhul mõnus lugemine. Huvitav oleks teada, kui palju Martin siin viidatud kirjandusega õieti tuttav on või kui palju tegelikult on võimalik ilukirjandust tõlgendada. Sest see oleks ikka kole, kui kõik loeks ilukirjandust ühtemoodi. Eksole.

Elo-Mall Toomet - Teist teed (Täheaeg 20, 2021)

 

Maaliline hädalugu kuskilt Eesti keskajast, mille puhul ma aga üldse ei noki välja mütoloogilist tausta: midagi peaks olema, aga piinlik küll, ei tea.

Katkuajal vanemad kaotanud õde-venda on leidnud endale uue elukoha soosaarel elava onu juures. Aga onuga on mingi saladus ja kui poiss pahaaimamatult juhatab kaks võõrast mees sinna soosaarele, selgub, et see saladus nõuab lõivu - sellist, mis võib ehk poisile va ebaõiglane tunduda.

Heasti jutustatud lugu, selle orvust poisi vaatepunktist, kes oma lihtsameelsuses ei tee justkui kõige õigemaid otsuseid. Aga õde haistab jama. Ja no muidugi see onu ja katkuaeg (arvatavalt siis enne Põhjasõda?). Nagu öeldud, ei saanud hästi aru nende kahe mehe (ja onu) taustast, kas tegu on üldtuntud folklooriga või siis autori mugandusega Eesti oludesse. Eks näis. Igal juhul, atmosfääriline värk.

ulmekirjanduse baas

Rait Piir - Nukumeister (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Vägagi võikaks kiskuv horror noorest aadlineiust, kes järjekordse klannidevahelise võimuvõitluse käigus valib kaotajate poole auväärse enesetapu asemel põgenemise … kuid selle käigus satub mahajäetud linnaosas kummalisse majja, kus valmistatakse õige õõvastavaid nukkusid. Linnatänavatel põgenemise käigus sattus see aadlineiu kokku keiserliku tähetarkade klanni võsuga, kes on omakorda põgenenud kukutatud keisri õukonnast, ning peagi avastavad nad selles esmapilgul sõbralikus majas, et nukumeistrite maja on vallatud õige kummalisest maagiast ning noored ei suuda sealt kuidagi lahkuda.

Mis veel hullem, maja omanik ja tema nukud heidavad viimaks maskid eest … ja järgneb pea splätterlik möll.

Hea küll, nüüd sai vast liialt palju paljastatud, samas, peaks ikka päris naiivne olema, et loo arengust midagi sellist mitte oodata. Ja noh, üllatusi on muidugi kõvasti rohkem kui mainitud. Kogumiku esimesest jaapaniteemalisest tekstist on see veel põhjalikuma ajastuloomisega, kõik need eri seisuste suhted ja pinged ja nö kommete komöödia ja tragöödia.

Peategelaseks on neiu, kes on saanud seisusest sõltuvalt teatud sõjalist õpet; ta näeb maailma vastavalt sõdalasaadli silmade - mis olendid on see lihtrahvas ja mis on traditsioonilise aadli nõrkus jne. Kogu selle maagilise õuduse kõrval ongi huvitav just see autori vahendatud ajastu - kui autentne see on, ei oska ma küll kuidagi kommenteerida, aga minu meelest on see päris usutavalt (või kirjanduslikult loogiliselt?) kirja pandud ning puudub igasugune autoripoolne didaktiline moment. Eks lugeja võikski ise otsustada, kas seal on midagi häirivat või mitte. Justkui oleks …

loterii

George R. R. Martin - Tuli ja veri (2020)

 

Raamat Westerosi ja Targaryenite tõsistele austajatele ehk siis ühe tollase meistri kirjeldus poolteist sajandit kestvast Targaryenite valitsejasoo tegemistest - algab see Aegon I vallutusega ja raamat lõppeb Aegon III täiskasvanukssaamise ning riigi ohjade enda kätte haaramisest. Tegu pole niisiis Targaryenite kogu valitsusajaga - käsitletud on 7 kuningat, käsitlemata jääb Aegon III pikem valitsusaeg ning talle järgnenud 10 kuningat (ehk siis “Jää ja tule laulu” sündmusteni jääb umbes 2 sajandit; põgusamaid pilke hilisemate valitsejate tegemistest saab eelkõige “World of Ice and Fire” ja “Seitsme kuningriigi rüütli” raamatutes; siinse teose osi on ilmunud “The Book of Swords” ja “Rogues” antoloogiates).

Targaryenid pole mulle kunagi meeldinud ja ega selle romaani abil ka muutu meeldivamaks, või noh, vastuvõetavamaks. Kõik need õdede-vendade ja lähisugulaste naitumised … on selgelt häiriv. Samas saab laias laastus aimu Westerose kujunemisest ühe valitseja võimu all (Dorne jääb veel eraldi) ning muude naabrite tegemistest (dothrakidest pole küll sõnagi). See ajalugu on õige vägivaldne ning omal kombel kordab “Jää ja tule laul” paljuski oma tegelaste abil (erinevus on muidugi see Müüritaguse oht, millest pole siin raamatus juttugi - on vaid Müüri ja Starkide võitlused metslastega). 

Kahtlemata ei saa jätta rõhutamata, et tegemist on nö ajalookirjutusega - ehk siis kellegi või huvigruppide nägemusega, mida siis Martin mõnuga lüpsab; omal moel võiks see olla päris õpetlik kirjavara ajalooteaduse huvilistele. Kes räägib, kellest räägitakse, kelle teateid kasutatakse ja kuidas neid tõlgendatakse (eriti tuleb see välja jutustaja suhtumisest Puraviku ülestähendustesse, mida ta peab enamvähem klatšiks, aga oh millise mõnuga seda möödaminnes muudkui teksti sisse pistab): ühesõnaga, see on ühe kildkonna nägemus (mis on siis omakorda esitatud Martini sule läbi); kindlasti saaks sama ajajärku teistsuguste rõhuasetustega jutustada.

Üks, mida varasema ajajärgu ikka armastatakse rõhutada, on see, et kui palju vägevaid suguvõsasid on aja jooksul eri konfliktides (teatud kodusõda paistab olevat Westerosis pigem reegel kui erand) põrmu pühitud - nii ka selles loos on hulgim vägevaid, keda “Jää ja tule laulu” toimumise ajaks enam pole (aga Brackenid ja Blackwoodid hävitavad teineteist aegade algusest vist otsani). Sellest hulga müsteerilisem on see, kuidas see lohede suguselts korraga kaduma hakkas - hea küll, eks see täiskasvanud lohede hukkumine kodusõjas on omal moel arusaadav, kuid kõik need nooremad olendid ja munakurnad? Kas siis tõesti nii suur sõltuvus Targaryenite tugevast vereliinist?

Eks veidi on hirmutav, kui mõnel puhul nimetatakse seda teost sarja esimeseks raamatuks (tõsi, ajaliselt on peaaegu pool Targaryenite valitsemisaega käsitlemata) - tegemist on muidugi toreda ja vajaliku taustmaterjaliga esimesele viiele “Jää ja tule laulu” osale … aga millalgi võiks muidugi ka kuuenda ja seitsmenda osa avaldada. Kindlasti on palju lugejaid, keda lummavad raamatu mustvalged illustratsioonid eelkõige noorematest ja vanematest Targaryenitest, aga noh, minu meelest on see vähe laiatarbekaup oma heroilisustega (kuid samas on ka mitmeid õige jõhkraid “kaadreid”).

Ootamatul kombel on tänavu ilmunud tervelt 3 Martini teost, parimaks lugemiskogemuseks on vast “Valguse hääbumine”, käesolev teost jagaks ehk teist kohta koos “Haviland Tufi reisidega”. Näis, kas Varrak julgeb “The World of Ice and Fire” kallale asuda, on teine selline … illustreeriv väljaanne (samas, see ilmus juba mitu aastat tagasi, nüüdseks on juba uudisväärtuse kaotanud).

lugemissoovitus

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Muld ei hoia (Tuumahiid 5, 2020)

Jekimovilt järjekordne žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh, milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele teekonnale.

Sest kui mõni neist lahkunuist tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.

Kokku siis segatud usundit, tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

August Kitzberg – Maimu (1960)

Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.

Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milleni on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.

Tekst on täismahus netis üleval.

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.