Kiiri Saar – Martin Greeni juhtum (2011)

Sattusin taas natuke vale raamatu peale ehk siis puhtakujuline noortekas, ja seda eelkõige lugemishimuga tütarlastele. Ohjah. Õnneks raamat hooga läbitav.

Peategelaseks siis 21-aastane tudeng Martin Green, kelle hingeelu kirjeldamine autori poolt teeb algul pisut ebalevaks – aga see vast vahel paratamatu, kui mõni autor kujutab vastassoost peategelast (“mehed ei ole sellised!” või “no minu kujutluses naised küll sellised pole!”, eksole, kes siis ei tea paremini kui sa ise). Aga siis peagi selgub, et Green on homo. Või siis ikkagi ei ole. Igatahes on ta hästi naiselik küll. No metroseksuaal või posthetero ehk? Riietus ja värvid ja muidu tilulilurääkimine, ohjah. Ja see muusikamaitse, mis pigem sobib 1980ndatel 21-aastasele popile noormehele. Aga tore, et Green pole mingi moenarrist ülikangelane ja aegajalt käitub pingeolukordades inimlikult totralt.

Ahjaa, sisustki... Maagiline armastuslugu, mille juured (õigemini intriig) ulatuvad ühe kuningriigi õukonda. Mis kuningriik? Üllatus-üllatus, ja veel missugune (udune). Armukolmnurk... Kurjus... Eneseteostamine... Raamatu lõpp on sutt lapsik – või siis, tütarlapsemuinasjutulik.

Autoril meeldib tekstis sehkendada ja lugejaga suhelda, mis taas meenutab muinasjutu jutustamist. Ja eks ole tore lugeda maailmast, kus inimestel puuduvad argimured, kuidas arveid maksta jms – tänapäeva võlumaailm, võitle vaid irreaalsete kollikestega. Ja tasuks siis lummav armastus.

Sisust täpsemalt ulmebaasi arvamuses, mis osutab mõnedele kitsaskohtadele (noh, mulle meeldis debüüt rohkem ja aru küll ei saa, mille poolest see raamat eelmisest täiskasvanulikum on, ikka vastupidi).

ulmekirjanduse baas

blogistaja
lugemissoovitus

Kiiri Saar – Lepatriinupüüdja (2011)

On kaks õde, piltilus meestelemmik Justine (de Sade'st inspireeritud nimi?) ja raamatunohikust Jette (ehk siis peategelane). Õed on maalt pärit ja õpivad Tallinna kõrgkoolis ja elavad Õismäel kahetoalises. Kuigi Jette on vanem õde (aasta, aga siiski), on ta Justine'i lükata-tõmmata ning see lõbujanuline süütu nümf veab teda raamatute võlumaailmast eemale, ikka kas öösel klubisse või päeval butiiki riideid imetlema. Ja need vaimustunud meesteparved, kes piltilusat õde lakkamatult ümbritsevad! Ühel klubiõhtul tutvub Justine ameeriklasest fotograafi Christianiga ja nad armuvad või nii; Jette avastab seepeale, et ta on tegelikult õnnetu oma elukeses.

Peale üht pisaratega täidetud õhtut juhtub aga nii, et järgmisel hommikul on midagi hoopis ootamatut. Alasti Jette ärkab palja Christiani kõrval. Miks? Sest Jette mõistus on nüüd vangis Justine'i meelas kehas. Peale poolt päeva kestnud tõrksust astub Jette/Justine viimaks Christianiga vahekorda ning jätkab mehega intiimset ja glamuurset kooselamist järgneva pea kahe aasta jooksul. Aga Jette vana keha? Tundub, et... sealgi elab Jette edasi, ent sõltumatult ja modifitseeritult. Ja nii edasi, Jette/Justine... ja Eric...

“Ilmselt ei märgataks mind isegi siis, kui ma end mudaga kokku määriks, lavale roniks ja läbi ruupori kõigile roppusi karjuks, mõtisklen ilma erilise kibeduseta nagu eluaeg tähelepanematusega leppima pidanud inimene.” (lk 44)

Hämmastav, et kui toimub Jette moondumine (lk 69), avastab ta alles õhtupoolikul (lk 80), et peeglist vahib vastu Justine'i morda; päris tugev enesedistsipliin, et end päeva jooksul erinevatest ettesattuvatest peegeldustest mitte märgata. Tolmunud raamatuhullu kirjeldamine on vast autoripoolne ülepingutamine (kuigi see peabki liialdus olema, selge see, aga noh, algselt loob peategelasest liialt karikatuurse mulje). Teksti lugedes tekkis tunne, et ei saa üleüldse naiste maailmast aru, viis, kuidas Jette ja Justine on meeste meelevallas (või noh, ärakasutatavad), on veidralt suguluses Jelineki väljendatuga, võimetus totraid meessuhteid katkestada on noh, hmm.

“Mul on tunne, justkui istuks mu vastas kiskja, kelle ainus tegelik soov on mind hammustada. Ometi tajun mingi sisemise veendumusega, et ei karda teda, vaid tunnen hoopis mingit veidrat elevust nagu enne kirjandusolümpiaadi. Võib-olla hakkab hammustamine mulle isegi meeldima?” (lk 114)

Raamat on naistekas (või slipstream?), aga mitte selline susserdav tibikas, mis vedeleb mõne tuntud popkultuurinähtuse järellaines; mulle meeldib, kuidas peategelane muudkui endale küsimusi esitab, kahtleb ja arutleb – kuigi mõned mõttekäigud võivad minusugusele veidrad olla ja panevad kukalt kratsima (ent autor rõhutab tegekaanel, et tegemist eelkõige huumoriga). Aga tekst elab, mõjub ärritavalt ja naljakalt, ei jäta külmaks ning see on peamine. Võibolla olen liialt vähe tuttav intelligentsete naistekatega, kuid käesolev raamat on küll omapäraga teos – ja debüüdi kohta kindlasti üle harju keskmise, minule harjumuspäratu tekst.

segane maailm
ulmekirjanduse baas
autori blogi

yuki lugemispäevik