Vladimir Sorokin "Suhkrust Kreml" (2012)

Jäi pooleli, nagu kunagi ta "Sinine pekk". Masendav raamat, see nüridus ja lollus. Ma ei tea, kas Venemaa saab veel enam pekkis olla, kui seal kirjeldatakse. Saan aru, et tegu on sellise düstoopilise satiiriga, aga lugu loo järel sellest läbi närida on masendav. Jõudsin poole peale ja siis lugesin midagi muud. Halvasti pole küll kirjutatud, pigem rusub see atmosfäär ja venelaste halvemate poolte esiletoomine. Lihtsalt masendav, et selline maailm olemas on. Tagurdlik, usklik ja loll. Praeguse Venemaa selle ekstreemseimaks versiooniks puhumine. See, et seal Suurt Vene Müüri ehitavad, see on küll hea idee. Siis ei valgu see must ollus sealt välja teisi inimesi segama. Isegi "Ahvide planeeti" oli rahulikum vaadata, kui seda lugeda. Pikemat mõtisklust ei olegi tahtmist kirjutada, mis siin ikka analüüsida. Kirjutatud hästi, ainult et milleks? Kõik teavad, et Venemaal on olukord pekkis. Sorokini satiir ei lisa midag juurde, lihtsalt ehk natukene irooniat jne.

Vladimir Sorokin – Tuisk (2012)

Sorokini järjekordne eestindus on vast ta tõlgetest kõige lugejasõbralikum. Siin loodud maailma võiks nimetada alternatiivseks (lähituleviku) reaalsuseks, mil nõrgad sidemed kahe varasema tõlkega (Valitseja, hiinlased, ja noh, üldse see räme Venemaa), samas on siin fantastilist elementi ehk hiiglaslikud (kuue meetri kõrgused!) ja kääbuslikud (nukumõõtu!) inimesed ja hobused, kes pole mingite mutatsioonide või manipulatsioonide tulemused, vaid osa normaalsest ja ajaloolisest ühiskonnast (tõsi küll, juhtpositsioonil on ikkagi normaalmõõtmetes olendid). Kasutatav tehnika on enamvähem 20. sajandi tasemel, aga kuidagi nihkes – telefon talvel ei tööta, teleka asemel vaadatakse raadiot ja üldlevinud on hobutransport (omaette nähtus on isesõitja, mis on ehk midagi mootorsaani sarnast – ainult et mootori asemel liigutavad linti hunnik kääbushobuseid). Ühesõnaga, midagi tuttavat ja midagi irratsionaalset, samas selle reaalse Venemaa puhul nagu ei üllatu ka.

Aga jah, lugu selline. Talvisesse postijaama saabub arst, kes nõuab postihobuseid, et tõtata ühte külla sealset epideemiat tõkestama (Boliivia musttõbi ehk mingi zombikatk vms). Väljas möllab röögatu tuisk ja transporti pole (tegelt ei viitsita sõita kah), aga arstil hirmsalt kiire ja sõimab palju, lõpuks on nõus ta kohale viima küla leivavedaja oma isesõitjaga (mil mootoriks 50 minihobust). Ning pimedas ja tuisus asutaksegi teele, mis ei vii lõpuks kuhugi, 17-19 versta kuskil pärapõrgu lumetormis kujuneb miskiks polaarekspeditsiooniks, unenäoliseks räpaseks rännuks kääbusmöldri naisest hiiglasliku ja fallosega vehkiva lumehiiglaseni. Ja lõpus on hiinlased, need võitmatud hiinlased, kes võtavad Venemaa paratamatult üle.

Mis on õpetusiva, mida kõrvadevahelisse ollusse talletada? Ei teagi. Aga päris huvitav fantaasia on.

padjaklubi
õhtuleht

Vladimir Sorokin – Suhkrust Kreml (2012)

“Marfuša teab seda. Teab, et Suure Müüri ehitust ei saa kuidagi lõpetatud, sest sise- ja välisvaenlased segavad. Selleks, et algaks ülemaaline õnneaeg, on vaja veel palju telliseid vormida. Suur Müür üha kasvab ja kasvab, eraldades Venemaad välisvaenlastest. Aga sisevaenlased rebivad Valitseja opritšnikud tükkideks. Suure Müüri taga on ju neetud küberpuugid, kes imevad ebaseaduslikult meie gaasi, silmakirjalikud katoliiklased, häbitud protestandid, meeletud budistid, tigedad moslemid ja lihtsalt moraalitud jumalasalgajad, satanistid, kes neetud muusika saatel väljakutel ringi kargavad, külmetavad narkarid, täitmatud sodomiidid, kes pimeduses üksteise tagumikke rüsavad, õelad soendid, kes muudavad neile Jumala poolt antud kuju, ja ahned plutokraadid, pahatahtlikud virtuaalid ning halastamatud tehnoseksuaalid, sadistid, fašistid ja megaonanistid.” (“Marfušakese rõõm”, lk 14)

Ilukirjanduslikke pildikesi naaberriigist aastal 2028, kellele düstoopia, kellele asjade normaalne areng. Raamatu lühijutud kaardistavad siis erinevaid ühiskonnaliikmeid (iga jutt kui üks stseen) – riigitruud lapsed ja ametnikud, kolgaste kerjused ja talumehed, vangid ja lõbutsejad, vabal ajal ja tööl, litsimajas või poejärjekorras või vangikongis, viin või muud hiinlaste valmistatavad mõnud. Kõike kokku võiks nimetada tülgastavaks tulevikuvaateks, see vene jura 21. sajandi soustis, lömitamine ja topeltstandardid ja Venemaa erilisus. Noh, vähemalt on see hõlpsasti loetav ja raamatust pikemalt juttu alljärgnevas lingis.

“/-/ ja Kreml säraks ja hiilgaks igas silmas ja silmakeses et säraks ja sätendaks valge Kreml ning niimoodi sädeleks et inimesed kõik mõistaksid ja tunnistaksid ja tunnistaksid nii ja teaksid nii et inimestel ei oleks küsimusi ja kõik inimesed mõistaksid et õnn on saabunud ja ei lahku mitte kunagi peab aint vaatama ja vaatama Kremli poole ja midagi halba ei juhtu midagi varjatut ei ole vaid kõik on ilus ja selge kõik helendab valges valguses ja kõigil on seal hea aga meie seisame kartliku rahvamassina ja hakkame tegema ilusti aga suur Kreml helendab meile ja me oleme kõik õnnelikud kuidas kõik on väga hästi ja valge Kreml ja valge päev kui kallid inimesed tulid vaatama igavest valget Kremlit siis on kõik hästi on nii et me kõik hakkame nägema Kremlit ja kõik silmad saavad olema avatud ja inimesed näevad kõike kui seavad asjalikult sisse ja meil kõigil saab olema hea kui aga kõik kohe kui avavad silmad pärani näevad Kremlit ja siis kõik rahustuvad ja kõik hakkavad kohe Kremlit armastama kui ainult kõik seisavad üksteise kõrvale ja näevad kohe Kremlit ja surnud tõusevad sedamaid üles et näha valget Kremlit aga meie läheme Punasele väljakule et näha valget Kremlit ja näeme kõik et valge Kreml on imekaunis on väga heasüdamlik aga meile kõigile särab meie vaimustav valge Kreml igavesti aga meie kõik hakkame elama muretult et kui aint näha valget Kremlit ja kõik hakkavad püüdlikult vaatama kõige valgemast valget Kremlit ja kõik tunnevad südamest rõõmu kui näevad valget Kremlit aga see meie kuldkupliline valge Kreml jääb ju püsima igavesti ja meie tuleme tema ümber kokku et kaitsta meie valget Kremlit ja me kõik saame koos temaga igavesti päästetud ja valge Kreml jääb meiega /-/” (“Kiri”, lk 135)

ulmekirjanduse baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle
loterii

Vladimir Sorokin – Opritšniku päev (2009)

Salvav ja painav vaade võimalikku tulevikuühiskonda, heal juhul tilgub pragudest pigimusta huumorit välja, aga ikkagi üpriski eemaletõukav groteskne (võimalik) tulevik, 16. sajand 21. sajandi kastmes. Riik kui altkäemaks, mõnudes ja surmas peeretav ühiskond, elagu kraanide kinnikeeramise mentaliteet. Wtf neid koerapäid limusiinide kapotile vaja on? Olen üle ööpäeva mõelnud, et kas midagi veel lisaks kirjutada, aga kuidagi tühi tunne on.

“Meie silmist loeb Batja, et pole mingit kahtlust – sünge briljantsiilist sõrmusega krahv on ei keegi muu kui krahv Andrei Vladimirovitš Urussov: Valitseja väimeespoeg, õigusteaduse professor, Venemaa Teaduste Akadeemia tegevakadeemik, Tarkade Koja auesimees, Ülevenemaalise Ratsaassotsiatsiooni esimees, Lennuabiühingu esimees, Vene Rusikavõitluse Ühenduse esimees, Riigikassa idaregiooni esimehe asetäitja, Lõunasadama omanik, Izmailovski ja Donskoi turgude omanik, ehituskooperatiivi Moskva Ehitustööd omanik, ettevõtte Moskva Tellis omanik ja Lääne raudtee kaasomanik.” (lk 44-45)

päevaleht
hannesrumm
baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle