Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.

S. Qiouyi Lu - Mother Tongues (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Nukker lugu naisest, kes rahapuuduse pärast on valmis õige drastilist sammu astuma. Tegemist siis Hiinast pärit üksikemaga, kelle ameerika ühiskonda assimileerunud tütar võeti vastu Stanfordi ülikooli. Tore küll, aga õppemaksuks ei jätku kuidagi raha. Firmas, kus tal eksamineeritakse inglise keele oskust (kirjalik A, suuline C tase), pakutakse talle, et kuna on tohutu huvi Hiina vastu, võiks naine oma väga hea mandariini keeleoskuse ära müüa. Saadav tulu kataks tütre õppemaksu ja midagi jääks ülegi.

Ainult et, müüdav keeleoskus opereeritakse ajust niimoodi, et selle tagajärjel müüja jääb vastavast keeleoskusest täiesti ilma (no eks alati saab uuesti nullist alustada, eksole). Naine katsetab nädala, kuidas oleks elada koduses keskkonnas mandariini keeleta – noh, eks ta vajadusel saab ka kantoni keeles suhelda. Nii ta müübki oma emakeele. Tütrele nüüd raha olemas, ema aga …

Nagu näha, pole tekst just ülemäära keerulise maailmaga, eks küsimus olegi eelkõige identiteedi asjus – iseasi, kas see oleks niivõrd painav, kui ta poleks nii mandariinikeelses keskkonnas (noh, meenub see Ken Liu auhinnatud tekst pabertiigrist). Aga jah, millest kõigest küll tuleb vaid loobuda oma lapse õnne nimel.

August Gailit "Toomas Nipernaadi". Hea lugu, 2014.

Üldiselt on mul hea meel, et mul (ilmselt tänu kunagisele filmikogemusele) Nipernaadi vastu senini kerge vimm on olnud (piinlik lugu küll). Et, noh, muudkui õhatakse teda taga ja ülistatakse erilist rändurihinge. Kõlab nagu selline tüüpiline retsept, et keegi käitub tegelikult suht halvasti, aga kuna ta on nii diip, siis ikka ohime hardalt ning hoiame pilpa peal … Muidugi peaksin nüüd filmi ka ikka uuesti vaatama. Ilmselt olin toona üsna õrnas eas ja ei mäleta suuremat, äkki olen filmigi suhtes ikka täiesti ebaõiglane.

Hea meel on mul aga seetõttu, et nüüd avanes võimalus seda raamatut täiesti esimest korda lugeda ja päris mõnus oli. Esiteks muidugi keel, eksole. Nii palju sõnu! Ja kui palju mahlakaid väljendeid! Teiseks nagu väike reis külaelu kosmoloogiasse. Käisin just hiljuti Vabaõhumuuseumi mööda ringi ning kõik need madalad tared värskelt silme ees aitasid kohe dimensiooni luua. Laudatäis lehmi võib tõesti olla unelmate rikkus. Kolmandaks olid need muidugi lihtsalt niisama hästi kirjutatud lood, igaüks nagu eraldi maailm, killustatuna füüsilistest vahemaadest, mida tavainimene naljalt ületama ei kippunud. Nii Nipernaadi lendav kujutlusvõime kui kogu jutustamisstiil üldiselt on eredalt tulevikku kandunud argise elu-olu mässinud sellisesse muinasjutukangasse, et loe nagu legende. Mis omakorda toob neljandani – lugude jutustamise ja kujutlusvõime vägi ja võim, tänapäeva mõistes justkui omamoodi arutlus, et mis on (sotsiaalselt) konstrueeritud ja mis päris ja kuidas need kaks asja elada aitavad ja lasevad, ning mida esimese ja/või teise kohendamise läbi teha annab või ei anna. Ja kas juba mainisin, et kõik see on tõepoolest ütlemata osavasti kirja pandud?

Igal juhul on Nipernaadi rännukihk, ehk midagi sellist, millega, enamik inimesi mingil määral samastuda oskab. Kes siis ei tahaks, võimalusel, näha ja teada kuidas teistes kohtades ja teised inimesed elavad? Kui saaks imekombel olla kord siin ja seal mõnda aega justkui omainimene ning siis jälle edasi kõndida. Eks aita seda teha raamatud, või võib seljakoti selga visata ja mööda maailma hooajatöid tegema siirduda – kuidas kellelegi. Ning mis võiks selle vastu olla, kui õnnestuks aeg-ajalt maailma ka pisut paremaks kohaks teha või siis jällegi tekkinud segadusest käed puhtaks lüüa ning uue koha poole teele asuda … Mõelda vaid, kui inimesed eri paigus taipaks veel ka rändurit kohase südamlikkusega vastu võtta, siis oleks ju suisa lust ja rõõm. Ent muidugi inimesed on tihtipeale umbusklikud ja ebasõbralikud, eks siin aita jälle pisut osavat jutuvestmist…

Kahju, et ma ei viitsinud häid ütlemisi välja kirjutada. Või teisalt, ehk siis loeksin siiani, kõrval virn kaustikuid. Las olla siis mõned, mis on.

***

“Hoiab ligi nagu krõmpsluu” (või umbes nii, huvitav, miks krõmpsluu ligi hoiab?)

“Säärane hädapasun, surnumatja, kiunuja! Suur mees, aga ise kössi vajunud, kitsas selg kui haagiots vastu taevast. Süda pehme kui savist, silmad tilguvad kui räästad.”

“...saatuse ja vurlede vastu on inimlaps võimetu, seepärast tuleb nendele võitluseta alistuda. See päästab üleliigsest ärritusest ning energiakulutusest; vannu alla ja katsu nagu tigu jälle teisest kohast edasi tungida.”