Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

 

Ega nendele Kivirähki tekstidele alati pihta ei saa, nii meenutab selle raamatu lugemine kogemust “Lend kuule” puhul - mis see siis õieti on (teine mõte on, et autor on rohkem lühivormide inimene, ei meenu nagu ühtki romaani, mis just aplombikalt lõppeks).

Koolieelikust Oskar saadetakse suvel kaheks kuuks vanaema juurde - ema on sel ajal tööasjus Ameerikas ning isal vaja tööl olla ning lasteaias ei saa enam olla ja kuhu sa lapse siis paned. Vanaema elab linnast väiksemas asulas, eks poiss on seal vanematega koos ennegi olnud, aga nüüd siis ilmatu aja üksinda. Taga hullemaks, ta unustas telefoni maha, nüüd ei saa ka telefonis mängida.

Vanaema ja vanemate lootus on, et Oskar leiab endale sõbrad ja jookseb ringi ja möllab. Oskar nii ei arva, teda pigem hirmutab kontakt võõraste inimestega - ja kui kohalikud omavanused poisid kutsuvadki teda endi sekka, on Oskari reaktsiooniks pigem nende eest edaspidi peituda. Vanaema suurt pihta ei saa, millega poiss õieti tegeleb, tema arvates laps askeldabki enamvähem nii nagu lapsepõlves vaja.

Igavusest vallatud Oskar on aga leidnud kuurist puutüki, millest on teinud endale mängutelefoni - ja nagu avastab, saab sellega helistada asjadele (ehk siis omamoodi buratinotelefon). Ja see asjade kaudu avalduv maailm on põnev - sest eks nende emotsionaalne skaala on seinast seina, kuid samas saab Oskar nende hulgas tunda end nö peremehena. Välja arvatud punane õhupall, see on Oskari haardeulatusest väljas, olles takerdunud nööripidi puu latva. Vahel jälgib õhupall poisi tegevusi õue peal, enamasti aga naudib oma vabadust tuulte käes tantsida. Oskar tunneb nagu oleks talle tekkinud sõber või isegi midagi enamat, ta on justkui armunud isepäisesse õhupalli. Kuid õhupall, tema on nö emantsipeerunud.

Ja nii need mitmed päevad kulgevad erinevate asjadega sekeldades ja seda reaalse maailma eest varjates. Ei saa öelda, et Oskari ja vanaema ühine aeg siin jõuaks just paarist nädalast kaugemale. Aga jah, mis see siis õieti on? Ühe väikse poisi eneseleidmine - või see toimuv veidrus seisneb telefonist ilmajäämises? Ja see armumine õhupalli ja temaga probleemid, see siis markeerib poisipõlve arengut? Jajah, eks juba lasteaias käivad armumised ja suhete mängimised; Oskar siis teeb seda … omamoodi? Ja see raamatu lõpus leitud vanaema sõrmus ning sellega uus aspekt (nö suhtlemine noore vanaemaga), mis see veel on? Muidugi, iga lasteraamat ei saagi olla “Bullerby lapsed” oma ideaalse maailmaga, nii ka on Oskari suhe vanaemaga selline … kaugeltki mitte ideaalne, sest ega vanaema ei mõista teda ülemäära. Kuigi jah, ei saa öelda, et see oleks konfliktne, lihtsalt põlvkondade vahe.

Lugesin seda raamatut lapsele ja üllataval kombel see talle väga meeldis (eriline lemmik muidugi prügikasti luuletused), mul endal oli vähe raskusi - eks juba kõik need põim- ja kiillaused on parajad keeleväänajad ning välja hääldamiseks päris väsitavad. Kui Kivirähki lastelugudest on leitav kõiksugu automaatseid hitte, siis siin … noh, olen segaduses ja tunnen vaimust vaesena.

loterii

Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

 

Romaan, mis tekitab segaseid tundeid - et mida õieti Kivirähk kirjutas? Romaan inimlikust tühisusest ja sisutust suhtlemisest - pea kõik dialoogid kosmonaudi ja temaga kokku sattuvate inimestega ei jõua kuhugi, kedagi õieti ei huvita teise inimese öeldu, kui see just tema ootustega ei kattu. Selles suhtes mõjub kõige selgemalt Suur Hall Hunt, kes surub ise kosmonaudile oma diskursuse peale ja keda kosmonaut ise peab aktsepteerima.

Teiselt poolt, mis see siis õieti oli. Justkui ühe vungiga kirjutatud road movie (noh, puudub igasugune teksti peatükkideks liigendamine), kus siis kosmonaut satub üha järgmise kunagise reisukaaslase juurde, kes aastate jooksul on õige tugevalt kaotanud oma senise sära (muidugi, vanus ka selline). (Mingil moel justkui unenäoloogika?) Ja kes siis on õieti kosmonaut kui selline ja miks ta ei taha õieti Kuust või jumalast rääkida.

Ehk siis, mis õieti toimub? Mingil moel tundub see Kivirähki üks süngemaid (või noh, nagu hapnikukraan oleks kinni keeratud) tekste, kus kõiksugu paksude värvidega kaetud karnevali all on tegelikult õige troostitu maailm, hall, tolmune, veretu. Milline vastand romaanile “Maailma otsas”. 

““Kolmas toit,” andis Kõht kosmonaudile järgmise joonistuse. “Isaelevant, kelle sees on emaelevant, kelle sees on lapselevant, kelle sees on eesel, kelle sees on põrsas, kelle sees on kana.” Ta limpsas keelt. “Vaat sellist praadi juba sööks!” lausus ta unistavalt. “See oleks väljakutse! Minu meelest sobiks jõululauale.”

“Sobiks tõesti,” noogutas kosmonaut, silmitsedes paberile joonistatud punase musisuuga elevanti, kellel polnud vist vähimatki aimu sellest, millist loomakarja ta sisaldab. Elevandi kõrvale oli Kõht joonistanud ka ehitud kuusepuu, seega polnud kahtlustki, et tegemist on nimelt pühadetoiduga.” (lk 129-130)

Ja nagu selgus takkajärgi arvustusi lugedes, siis tegu on hoopiski jutustusega, mitte romaaniga - mis noh, omab vähe rohkem loogikat (kuigi tegu on õige pikaleveninud jutustusega).

postimees

vikerkaar

õpetajate leht

Andrus Kivirähk: Sinine sarvedega loom

 

Kõik on seda raamatut lugenud.
Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina. 
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust. 

Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne. 
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?

* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla. 
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.

* Armuda on ohtlik.

Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.

* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest. 
Aga mõtelda on samas mõnus.

* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.

* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.

* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)

* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.

*  Nii on hea, nagu on. 

* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.

* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.

Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua. 
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub. 

Lugemiselamused

Goodreads

Marcalt maailmale

Sirp

Varem Loteriis

Postimees

Veel Postimees

Krista lugemised

Kirjanduslik päevaraamat

Kirjakoi

EPL

Tauno Vahter – Pikaajaline kokkusaamine (2020)

Tõsi, Vahteri raamat on viimasest ajast üks ägedamaid. 

Autori stiil näib esialgu tõsine – tummine proosajutustaja. Kuid üsna ruttu saab selgeks, et põhiline on hoopis huumor. Iroonia. Vahter on irooniline peaaegu kõige suhtes.

Tekib paralleel Kivirähki ja Vadiga. Vahter on mõlemast stoilisem, rahulikum, tema huumor on sarnane, kuid muidugi on tal omapära. Võimalik, et erinevus peitub selleski, et tema tegelastel pole suuri emotsioone ega veiderdamist, nad on kindlameelsed, vankumatud, eneseteadlikud. Lihtsalt natuke iseäralikud. Kuid tema tegelaste kummalisus mõjub normaalsusena. Ükski Vahteri tegelane ei pretendeeri normaalsusele, ka mitte ükski minategelane (näiteks Kivirähkil siiski on kusagil n-ö terve mõistuse hääl, kellega lugeja saab samastuda). Kuid normaalsus polegi ehk küsimus. Küsimus on veidruses, ja selles, kas see veidrus on siiras. Mulle näib, et Vahteri põhilised irooniaobjektid on inimesed, kes püüavad pigem näida kui olla.

Kui Kivirähk teeb nalja, siis selle nalja liiniga edasi minnes läheb ta jutustuse põhiteljest kõrvale, ajab seda veel ja veel kaugemale, ja siis kui asi on valmis, naaseb põhiliini juurde. Selles mõttes vahel Kivirähki naljad muutuvad asjaks iseeneses, ja sellega eksitavad põhiliinist kõrvale. Võib-olla on see ka põhjus, miks Kivirähkil suured narratiivid (nt „Rehepapp“ või „Mees, kes teadis ussisõnu“) on head seikade ja pildikestena, kuid tervikuna jäävad lahjaks. Omakorda Vadi huumor on kohati natuke laialivalguv, ja võib-olla liiga huumorile endale kui sellisele keskenduv, vahel näib, et huumor on omaette eesmärk ja niipea, kui lugeja seda kahtlustama hakkab, jookseb pool nalja õhust tühjaks. Tegelikult meeldivad mulle nii Kivirähk kui ka Vadi – kuidas teisiti saakski? –, kuid olen nende tekstide puhul tundnud, et midagi jääb puudu – võib-olla konkreetsusest, võib-olla põhiteemast kinnihoidmisest. Jääb veidi poolik tunne, kui põhiliinile eelistatakse naljakat seika selle enda pärast – mõnusam mekk jääb siis, kui nali võrsub tõsisest ja toob välja tõsise veidra poole.

Ja selles osas mulle Vahter meeldib, see selge ja rahulik põhiliini juures püsimine. Ta ei kaldu mõne nalja pärast kõrvale. Nali ja huumor kasvab välja põhiliinist, kaasneb sellega, olukorrad ise ongi naljakad – ei pea eraldi kasutama emotsionaalseid sõnu, tunderõhke ega iroonilisi autorikommentaare.

PS. Normaalsusest rääkides. Iroonilisel kombel ütleb jutustaja ühe loo lõpetuseks: "Peaaegu kõigist kasvasid normaalsed inimesed." (lk 160)

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)

Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)

mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

Andrus Kivirähk – Sinine sarvedega loom (2019)

Kivirähki viimane teos hämmastas mind tõsiselt. Pärast tema raamatu „Maailma otsas“ (2012) lugemist mõtlesin, et Kivirähk on lihtne ajaviide, juhuslik mööduv huumor, eimidagi liiga aegadeülest või ülemäära huvitavat – aga tore muidugi, et ta kirjutab. Raamatu „Sinine sarvedega loom“ esimene kolmandik isegi kinnitas mu arvamust, tekst näis koosnevat juhuslikest fantaasiapildikestest ja hakkas korduvusega tüütama, kohati jätsin juba lõike vahele, aga katsusin ikka edasi purssida.

Ja siis, umbes teise kolmandiku pealt see muutus, korduvus katkes ja sisse voolas midagi uut – lugu läks käima. Hoopis teise hooga, mingi ootamatu maagilise ja samas empaatilise tasandiga, millist tema loomingus kohtasin viimati „Liblika“ juures.

Raamat on kirjutatud nii, et see oleks justkui 20. sajandi alguse noore eesti kunstniku Oskar Kallise päevaraamat. See on üle võlli fiktiivne päevaraamat – ja samas paelub teksti juures paradoksaalselt just tõepärasuse tunne, veenvus, et isegi kui nii polnud, siis võib ju nõnda ka mõelda. Võib ju mõelda, et Oskar joonistas nii palju pilte Kalevipojast, sest käis ise tolle vägimehe riiki vaatamas. Raamat teeb sõnasõnaliseks hägusa mõtte, mida tähendab, et mõned inimesed kogevad reaalsust teisiti.

Kontekst on samuti mõjus, tolleaegne Eesti linnapilt, lõhnade ja helide, maitsete ja värvidega, see linnapilt hakkas minuga lugemise ajal ja järel kaasas käima. Seal oli mingi meeleheide, mingi väsimus, mingi masendus, vaesus, viletsus ja kurbus, ja see taju ja tunne jäi pärast lugemist alles. Aga mitte painena – vastupidi, tänulikkusena, kuidagi rõhutama, et näed, praegu on hea, praegu seda viletsust ja vaesust ei ole. Tekstis korduv kulunud küsimus, mis mõte on üldse elul, kui see on päevast päeva üks viletsus ja argisuses siplemine, vaesuses vingerdamine, on vastatud, et ega ei olegi. Ega kunstita ei olegi mõtet.

Kivirähk on kirjutanud Oskar Kallise eluloo, maagilise ja alternatiivse. See paelub ja hakkab kummitama, see toob kunstniku praegusesse. Ma ei mõelnud kunagi varem Oskar Kallisele. Nüüd lugedes guugeldasin mitu korda, tahtsin rohkem teada. Telefoni taustapilt on ka nüüd juba mõnda aega Kallise maal "Vaikus". See:

Andrus Kivirähk – Puulased ja tohtlased (Vinguv jalaluu, 2018)

Kivirähk on kirjutanud järelloo „Rehepapile“ – kui seal tehti maarahva rõõmuks kratte, siis 1989. aastaks on sellised kasulikud teadmised ununenud … aga leidub siiski inimesi, kel need salateadmised olemas. Nii loob Kallela (pole vast sugulust Akseli Gallen-Kallelaga) nimeline mees puuhalgudest ja saunavihtadest 30 puulast ja tohtlast.

Miks? Ikka eesti rahva kasuks, Kallela on Rahvarinde aktivist ja ööl vastu Balti keti toimumist avastab ta ühe ketilüli, kuhu pole planeeritud ühtki inimest Balti ketti ülal hoidma! Viimases hädas müüb Kallela hinge vanapaganale, ja nagu teada, Balti kett saab surematuks. Kuid inimestega äravahetamiseni sarnased (kenad blondid noormehed ja neiud) puulased ja tohtlased ei kao olematusse peale seda suursündmust, ning loo jutustaja meelehärmiks jäävad need Kallela seltsi, käivad miitingutel loosungeid hoidmas ning on muidu Rahvarindele ja taasiseseisvuvale Eestile abiks. Kuniks vanapagan võtab Kallela hinge.

Nüüd sulanduvad puulased ja tohtlased eestlaste hulka ning loo jutustaja tahab need õudused maa pealt rookida … aga see osutub keeruliseks. Ning edasine ongi sellest olendijahist, kus peategelane kasutab õige … hullu (akutrelliga!) võtet nende kindlaks tegemiseks.

Nagu öeldud, siis tekst kuuluks justkui „Rehepapi“ maailma (kui muuhulgas meelevaldselt eeldada, et ussisõnade-romaan oleks omakorda eellooks jne). Kivirähk märatseb edukalt rahvusmütoloogia kallal ja ta väike inimene suudab edukalt määrida rahvuse õilsat palet. Või siis … mitte? Äkki on Ickel ja Kivirähkil õigus ja meie keskel ongi … kahtlased olendid?

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kivirähk jutustab tänapäevaseid muinasjutte eestluse ainetel. Muinasjutulisuse poolest oleks sarnane justkui Heinsaarega, aga … maailmade loomise printsiibid on vähe erinevad. Kui Heinsaar hõljub ebamaisusel, siis Kivirähk reorganiseerib reaalsust, tema võtab teadatuntu ja väänab sellest midagi uut või siis tühistab klišeesid (niiöelda vestelised lood taksojuhist või juubelikõne vms). Kivirähk on otse narkootilises sõltuvuses tänapäeva ja mineviku oludest ning raamatukultuurist (selles on ehk osaliselt süüdi ajakirjanikuharidus ja aastakümneid kestnud koostöö Päevalehega).

Kogumiku lugudest on paljud ilmunud Loomingus (neist kaks tükki ongi pühendatud Loomingu institutsioonile) ja seetõttu olen neid varem lugenud. Vaid alguse- ja lõpulugu näivad mulle täiesti uued ning ausalt öeldes ka kogumiku ebamäärasemaid tekstid. Eks nii viljaka lühiproosa kirjutaja puhul tekib ikka kahtlus, et mõnigi tekst on otsekui tehaseliinil toodetud, aga samas kõigis tekstides on midagi, mis paneb sisemust kraapima. Olgu see siis Harry Potter või Saatanale pühendumine või metsavennad või põis (kes on nii üksik ja õnnetult armunud). Ning seetõttu on see mõnuga loetav kogumik. Peakski „Hümn Saatanale“ uuesti lugema.

„Taevas oli sombune, kuid korraga rebenes kahe pilvelamba vahele tilluke pilu ja sealt sähvas alla päikesekiir – nagu ilmutus, nagu kellegi sõrm. See kiir tabas hobust just sinna, kuhu poiss oma tillukese silmad joonistanud oli – keset priskeid tuharaid. Ning need silmad, üks ühel, teine teisel kannikal, avanesid ja vaatasid hämmastunult aasa, taevast, tervet maailma!
„Nüüd sa näed jälle, vanapoiss,“ ütles poiss lbusalt ja astus hobuse tagumiku juurde. Ta vaatas oma sõbrale otse silma sisse.“ („Pime hobune“, lk 108-109)

ekspress
kirjanduslik päevaraamat

Andrus Kivirähk - Vanaisa ja metsavennad (Looming 10, 2017)

Kui eelmine jutt oli võrdlemisi üldkultuurilistel teemadel, siis see tekst läheb eestluse tugisammaste kallale ehk dekonstrueerib metsavendade müüti. Ehk mis olnuks, kui leidus üks kolhoosi esimees, kellele meeldis metsavendi kodustada - senikaua kuni kuri NKVD need maha laskis või Siberisse saatis, hoolimata kolhoosiesimehe protestidest. Talle nimelt meeldis metsavendade tarbeks punkreid ehitada ja kui “linnumaja” asustati, nende tegemisi salaja jälgida.

Lugu jutustatakse läbi kolhoosiesimehe lapselapse silmade, kes vahel aitas punkreid ehitada ning vanaisaga piilumas käia, et kuidas need metsavennad siis askeldavad. Kuni viimaks viiekümnendatel jäid metsavendade read üha hõredamaks kuni sootuks hakkasid punkreid asustama metsloomad. Aga see polnud enam nii huvitav.

Nojah… metsavennad, miski pole ka Kivirähkile püha: metsavendade kodustamine ja aretamine, kui vaid seda NKVDd ees ei oleks. Pole just sobilik lugemisvara nn marurahvusluse madalalaubaliste osa esindajatele.

Andrus Kivirähk - Kolm paksu (Looming 10, 2017)

Pealkirja järgi võiks oodata Juri Oleša samanimelise teksti dekonstrueerimist, aga et ma pole Oleša raamatut lugenud, siis saab minu silmis võrdlemisi võika tõlgenduse Harry Potteri seiklused Eestimaal ning selle lisaks üsna tavapärane kirikutegelaste võltsmoraali küsimus (Kivirähk pole niivõrd usuvastane, vaid nende variseride vastu, kes valikulise jumalasõna kuulutamise ja pealesurumisega omale meelepärast maailma tahavad teha).

Aga jah, lugu siis sellest kuidas isehakanud näitleja satub niisuguse tulusa otsa peale, kus tal õnnestub lasteaedades Harry Potterit mängides leiba teenida (hea teenistus: kuivõrd lasteaedade isikkoosseis iga mõne aasta tagant vahetub, saab sama kohta uuesti külastada). Et lapsed peavad teda päris Potteriks, pole just imelik, aga et üks pereisa tahab enda ja kahe poja (ehk kolme paksu) päästmist Potteri poolt… siis lähevad asjad kivirähklikult võikaks ja üle võlli ning lõpptulemuseks on müsteeriline saladus.

Tegemist on üsna sapise looga, ükski tegelane pole selline, kes võiks lugejas mingil moel sümpaatiat ärata (no lastest on kahju, kui nad õhinaga  Potteri oakomme söövad). Kui jutt algab minategelase üsna süüdimatu ärikirjeldusega, siis lõpuks kisub tegevus väga jõhkraks ja nö keskaegseks, potis hakkavad pulbitsema õige paksud värvid. Väikestes doosides ja õige meeleoluga on Kivirähk ikka väga lööv; õrnalt võiks mõelda, et loo puhul on tegu etnohorroriga.

Andrus Kivirähk - Vaimude tund Koidula tänavas (Looming 3, 2017)

Jätkub ekskursioon eesti kultuurilukku ehk võiks mõelda, milliseid eesti kirjanduse tüvitekste võiks Kivirähk veel lahti harutada - Gailiti “Nipernaadi”? Kitzbergi “Libahunt”? Vilde “Mahtra sõda”? Ristikivi “Hingede öö”? Igal juhul, siin näidendis saab vatti “Tõde ja õigus”, ning mõnigi selle romaani huviline võiks siit endale leida kivirähklikke tõlgendusi teemal mis on see Vargamäe ja Tammsaare armastus, kuivõrd on see vaade põhjendatud tänapäeva tingimustes.

Aga tekst pole vaid metaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus) vaid metametaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus Mati Undi Tammsaarest). Unt on see trikster, mis lugu avatumaks kisub. Peale Tammsaare tõlgenduse on siin mitmeid viiteid sellele, kuidas Unt lavastas, milliseid võtteid kasutas lavatekstide toimimiseks. Unt on ka selles mõttes huvitav valik (muidugi, peale selle, et Undil on oma “Vaimude tunni” näidend), et arvatavalt oli Kivirähk temaga tuttav ja mul ei tule pähe ühtegi teksti, kus Kivirähk oleks nö süvitsi mõnd kaasaegset kirjeldanud - mistõttu on lugejal huvitav võrdlus, kas Kivirähk Unt on sarnane lugeja retseptsioonile, nende inimeste mälestustele, kes Unti rohkem või vähem tundsid.

Näidendi kolmas tegelane on 18-aastane neiu, kelle ülesandeks on anda vanemaealistel (vaimudel) end lahti rääkida ning seeläbi “Tõde ja õigust” lahti lammutada ja kokku panna. Neiu oma noore armastuse valudega on justkui illustratsioon Tammsaare kirjeldatud armastuse illusioonidele, roosamannalik tõlgendus laguneb ikka arhetüüpideks, ükskõik kui heldinult me armastust ei pühitseks või meelelahutustööstuse järgi ei ahviks.

Näidend läheb aeglaselt tööle ja võtab aega, enne kui Tammsaare hakkab vastu Undi provokatsioonidele ja kui see juhtub… on tulemuseks päris sädelev tulevärk. Ehk siis Eros ja Thanatos kiusavad Tammsaare pärandit.

TAMMSAARE: See on armastuse lõpp. Ma ju seletasin. Abielu ja armastus ei sünni kokku. Abielu ja armastus on nagu kirik ja jumal, esimene tapab teise. Sest mis see Kristuski muud oli kui puhas armastus, ja mis on temas järele jäänud kirikus - ainult tühi kombetäitmine ja teesklus. Niisama juhtub abielus. (lk 322-323)

Andrus Kivirähk: Oskar ja asjad

Mulle raamat muidu väga meeldis, see eri põlvkondade suhtlemise ja suhtumiste kirjeldus ning võrdlused loomadega nagu küülik ja kilpkonn, kes elavad kõrvuti, ent üksteisesse ei puutu. Vanaema ja Oskari dialoogid, kuidas vanaema püüab temaga hea olla, ent lihtsalt ei oska. Kuidas millegipärast osad täiskasvanud arvavad, et piisab sama vana olemisest, et teiste sama earühma inimestega suhelda tahta.
Nii õige.
Nii ilus.
Ja kuidas erinevad asjad tahavad nii erinevaid asju ning on üleni väga erinevad - no nagu inimesedki!
Vahepeal neid nimetaksegi inimesteks teksti sees.
Nii armas.

Aga mida Kivirähk, kes on ju muidu igati mõistlik mees, õieti mõtles seda õhupalli kirjutades?
* ta on ennast täis ja nõme. Tüütu tast lugedagi. Ei, kõik naised ei ole sellised, ei ole!
* kui inimene (näiteks valgepäiste naabripoiste isa) puhub õhupalli täis, see ei lenda kõrgele. Isegi tugeva tuulega kaseLATVA ei positsioneeruks. Ta pigem põrkuks kuskile alla, väga äärmisel juhul võib jääda keskele. Et kõrgustesse jõuda, oleks tarvis heeliumiga täitmist.
* isegi laadal müüdavad heeliumiga täidetud ja masinaga kinnitatud pallid vajuvad pikkamisi gaasist tühjaks, lähevad kortsu ning pole enam nii ümarad kui alguses. Õhupalli eluiga pidanuks nagunii lühike olema, ainult kest võiks veidi kauem kesta, kui väga veaks!
* Tagatipuks: Oskar armus asja. Nagu - ma ei tea, kas mu poeg võiks äkki rulasse armuda v?!

Selle eest läheb palju palle maha (pun intended), et õhupall nii nõme oli. Ikkagi tähtis tegelane ju!

Eesti lastekirjanduse keskus
Mallukas
Kirjanduslik päevaraamat
Lastekas
Tuglas-seura
Madi pereblogi
Diip kunstiinimene
Lugemislaud
(krt, kui tagasidepopulaarne raamat! Aga noh - Kivirähk ju. Ühe lingi panen veel, need kõik siin on kirjutatud tekstidele. Videosid otsite ise, kui tahate.)
Lääne elu

Andrus Kivirähk - Eaka haritlase juubelikõne (Looming 1, 2017)

Kõigepealt tuleb jagada rõõmu, et ajakiri on edasi liikunud parema kujunduse poole (no kui midagi kukalt kratsima paneb, siis Pegasuse kasutamine on selline… ma ei tea, vanamoodne poos). Eelmine minimalistlik valge-punane polnud vast Jüri Kaarma paremaid töid, selline hallus mõjus… no see ei torganud kuidagi silma, see ei kandnud välja. Nüüd siis on toonud Asko Künnap natukenegi rõõmu ajakirja väljanägemisse. Koos kaanekujundusega on muutunud šrift, vähemalt esikaanel on see igati kena; päis meenutab mu meelest Loomingu algusaegade “Loomingut”. Niisamuti paistab ajakirja sisu olevat tuumakam kui keskmiselt - seega loodetavasti on toimetusel ees kena aasta.

Kivirähki lugu on sellest, kuidas vaimuhaige elab maailmas, kus ta peab Loomingu Raamatukogu numbreid kaanest kaaneni lugema, 60 aastat jutti. Sest ta on haritlane! Koolis ei käi, tööd ei tee, viimaks on vanadekodusse kupatatud - tema loeb päevast päeva aina ilmuvaid LRi raamatuid - sest see on maailmakultuur! Eks ema püüab poega naisele ajada ja isa omakorda traktori selga istutada, kuid mees teab, mis mees teeb - tema loeb kasvõi lumehanges istudes uut LRi raamatut, olgu see siis leedu autori lühijutud või mõne prantslase mõtisklused ilmavallast.

Et siis selline kivirähklik kummardus sarjale ja kultuurielule. Nagu näha, maaniaid võib olla igasuguseid, küllap siis leidub ka mõni alternatiivse maailmakogemusega inimene, kes on pühendunud.... maailmakultuuri ahmimisele niivõrd kitsas voolusängis (sest sarjast saab vaimustuda ka elutervemalt). Tekst pole Kivirähki kohta just tugevamate killast; paistab, et ühe soojaga kirja pandud, justkui pikem ajalehte kirjutatud etteantud teemal tähtpäeva mõtisklus tuntud kivirähklikus laadis. Aga noh, keskpärane Kivirähk on ikka üle harju keskmise.

Täismahus tekst on siit loetav.

laiapea

Andrus Kivirähk – Köster (Looming #1, 2016)

Kivirähk on taas Lutsu ette võtnud ning seekord „Kevade“ läbi kirjutanud – köstri vaatepunktist. Lugu räägib siis sellest, kuidas köster istub öösel üksi kambris ning joob salaja kangemat ja nosib Tõnissonilt võetud lihapraadi (iga nädal saab nii toidulisa, sest näljane Tõnisson tuleb ikka tundi lihakäntsakaga). Salaja, sest naine ei luba süüa liha ega juua alkoholi (tervisele kahjulik!). Ent nüüd köstriproua magab, mees saab olla omaette ning olnule tagasi mõelda. Neab teine paunverelasi, kes pole viljatud ning neid lapsi kooli saadavad. Mõtleb oma lapsepõlvele ja vanematele ning kuidas temast üldse köster ja naisemees sai. Ja Toots ja Imelik ja Tõnisson ja Teele ja Kiir, kõik nendega juhtunu saab läbi võetud ning köstrilt ausa hinnangu.

Kuid... on ka Arno Tali, kellest õpetaja Laur ootab nii paljut. Tali ärritab köstrit kõige enam, sest temas näeb mees ennast noorena, kõik need ootused-lootused, ent tuli hoopis... tuhmide laste karjatamine. Või see Lible ja tema jumalavallatu elu... tuleb välja, et tegelikult on kirikumõisa köögitüdruk Mari... köstril südame palavikuliselt tuksuma pannud. Köstriproua, võeh... vaat hoopis Mari, tema... Köster jääb öö edenedes üha enam purju.

„Joon parem viina, viin on hea. Ja need Tootsi raamatud indiaanlastest on ka head, ma ikka salaja loen neid vahel ja mõtlen, kui tore oleks Lible ära skalpeerida. Nüliksin tal peanaha maha nagu naksti ja läheksin ja vehiksin sellega Mari magamiskambri akna all. Et näed, siin on see jõevee tagurpidi pööraja! See kiimas kõuts, kes sind jõe ääres muudkui näpistab ja krabab! Mina, kallis Mari, armastan sind päriselt! Igatsen sind! Sa oled mulle kallis, mis sellest, et ma köster olen! Unusta see ära! Tahad, ma võtan Arno Talilt viiuli ära, lükkan ta jõkke tükkis õpetaja Lauriga ja mängin sulle ise... Ma oskan!“ (lk 23-24)

Ühesõnaga, kui ei viitsi „Kevadet“ läbi lugeda ja lapsevanem on nõus seda kirjatükki ette lugema, saaks siit ehk üpris vildaka kokkuvõtte meie kõigi poolt armastatud romaanist. Eks nüüd oleks ka kiusatus lugeda õpetaja Lauri vaatepunkti selle romaani sündmustele, kuigi paratamatult tekib kerge õud, et milliseid salaasju võib tegelikult see poolpühalik kuju taustal ajada.

Kindlasti pole tegemist Kivirähki säravaimate lühijuttude hulka kuuluva tekstiga, aga et tegu niivõrd tuntud loo ümberkirjutamisega, siis ikkagi päris mõnuga loetav. Lapsepõlves idaneb tulevik.

Andrus Kivirähk – Inimväärne elu (Looming 3, 2015)

Mõtlesin vahelduseks midagi muud kui ulmet lugeda, aga ei, isegi juhuvalikul jääb näppu üleloomulikku literatuuri.

Seekord siis kaks kohalikku maanaist Maret ja Sirje ihkavad pääseda Eesti madalapalgaliste elust ning Soome või Rootsi tööle minna – ent paistab, et sinnagi nüüd raske saada, kõik vabad kohad on tublide eestlaste poolt ära võetud. Ent ühel päeval põrkab Maret koduõue lähedal kokku kaheksajalga meenutava tulnukaga Andromeeda udukogust, kes pakub naisele katsealuse töö eest ükskõik millist palka. Maret läheb pööraseks ja nõuab 1000 eurot puhtalt kätte – tulnukas on nõus seda päevatöö eest maksma.

Ning Maret veetaksegi hommikul kodu-ukselt kosmoselaeva ja õhtul tagasi, seal laevas teda lõigutakse ja võetakse elundid välja ja laotakse tagasi jne, tema vaid lamab ja kõik. Ta kutsub Sirjegi kampa, mõlemaid lõigutakse või kistakse jäsemeid küljest, naised samal ajal operatsioonilaual niisama klatšivad ja vahel mõlgutavad mõtteid sellel teemal, et kui juba on töö, siis peaks uurima, kas Andromeedalt saaks vanaduspäevadeks ka pensioni – nagu Soomest saab! Või et kui võtaks mõne kaheksajalgse andromeedalase abikaasaks. Ent läheb vähe teisiti...

Nojah, lugu on naljakas, mainimata jäid veel maameestest kõrvaltegelased, kes on kah... igasugused. Ent teksti parim osa on see tsitaat õigest elust:

“Minu Veiko oli ikka üks täielik memmekas, tema ei tahtnud Eestist kuhugi ära minna. Ema rikkus ta ära, kasvatas üksipäini ja rääkis igasuguseid lollusi. Käskis pojal isegi sõjaväkke minna – et õige eesti mees peab oma maad kaitsma. Kas sa kujutad ette! Mida ma tast kaitsen, kui ma mitte midagi vastu ei saa! Küll oli vastik vanaeit! Me läksime temaga nii tülli, et... Ma ei käinud isegi ta matustel. Pärast ütlesin Veikole, et nüüd on nõid surnud, kas sa nüüd lõpuks hakkad normaalseks inimeseks ja lähed Soome tööle? Aga tema pobises vastu, et mis siin Eestiski viga on, et ta ju töötab juba päästeametis. Ma küsisin, et sina töötad küll, aga sa ei saa ju selle eest palka! See pole palk, mida sa koju tood, need on sandikopikad! Aga tema ikka ajas oma joru, et Eestimaa on ikka ilus ja tal on kahju siit ära minna... Mul lõi silme eest mustaks sellise jutu peale, tegin ukse lahti ja ütlesin: mine siis ja istu keset oma kallist Eestimaad, aga siia majja ära enam oma jalga too! Ma ei saa aru, miks ma sellise inimesega üldse abiellusin? Aga vaata, algul ei saa aru. Ei näe ju inimese sisse, et mihuke mömm ta tegelikult on.” (lk 321)

Andrus Kivirähk – Suur Tõll (2014); Rein Raamat – Suur Tõll (1982)

Tegemist on kahe erineva teosega. Tõepoolest. Kui Raamat jutustab loo sirgjooneliselt otsast lõpuni, siis Kivirähk püüab loost ilukirjanduse teha – seletada tausta, avada mõttemaailma ja muud sellist. Kui Raamatu tekst illustreerib Arraku pilte, siis Kivirähki tekst on kas võrdväärne või isegi rohkem tähelepanu nõudev kui Arraku pildid – lihtsalt kasvõi teksti maht on niivõrd palju mahukam kui varasemas teoses; mitte et see oleks nüüd kivi Raamatu kapsaaeda, lihtsalt raamatute eesmärgid on olnud erinevad.

Võib arvata, et Kivirähk pole ainult lähtunud Raamatu tekstist, vaid ka ehk muistendeid kasutanud (mitte et ma neid muistendeid tunneks) ja ka muidugi mängitanud oma fantaasiat etteantud võimaluste piires. Tõll, Piret ja hiiglaslik hobune lihtsalt on nagu nad on – nagu autor ütleb, kes küsib, miks meri lainetab, see lihtsalt on nii ja kõik. Tõll küll ei mõista või ei taha inimkeeli kõnelda (pole füsioloogiliselt võimalik? Ta tekitab mitmeid “loomalikke” või looduslikke helisid), küll aga on tal niivõrd intelligentsi, et mõistab, mida inimesed talle seletavad (kui Raamatu Tõll lõplikult hukkub, lubab ta vajadusel naasta; aga Kivirähki Tõllu kohta käivat kuulujutt justkui oleks ta midagi sellesarnast öelnud). Eks Kivirähk on samuti tähelepanu pööranud Tõllu kodusele ja ühiskondlikule elule.

Vanapagan on ehk teistsugune – kui Raamatul on ta Tõlluga samaväärne olend, siis Kivirähkil kuulub ta ehk

aste madalama olendite hulka, üks maagilistest olenditest, kellega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Raamatu Vanapagan upub merre, Kivirähkil aga vajus soolaukasse. Kivirähki Piret hukkub majavaringus kivide all, Raamatul aga langeb kokku peale Vanapagana märatsemist maja kallal. Raamatu Tõll päästab mehed uppuvalt laevalt enne esimest võitlust vaenlastega, Kivirähki puhul on selline päästmine üsna tavapärane tegevus. Raamatu Tõll kohtuks vaenlastega justkui esmakordselt, Kivirähkil aga varemgi selliseid kokkupuuteid olnud ja nii kohalikke inimesi aidanud (tõsi küll, ikkagi pole ta seepuhuks relva teinud – majapidamises pole ju tarvis).

Ühesõnaga, lood on mõnevõrra erinevad, seda eelkõige teksti mahu tõttu – ühel on võimalik jutustada ja tausta kallal nokitseda (no tõesti, Kivirähki teos lõppeb arutlusega Tõllu hobusest), teisel ülesanne pildiraamatut tekstiga täiendada. Raamat annab muistendit edasi, Kivirähk loob muistendist lähtuvat lugu.

“Sedapuhku oli va ussisool veel ilmatu pealikuvolask kah kaasas. Röögatu elukas. Ennast nii täis puukinud, et paha vaadata. Suur nagu kummut. Sest eks ole: suurel ja suurel on vahe. Tõll oli ka suur, aga tema oli seda päriselt, tema oli suur igas mõttes, suur südamelt ja suur kogult. Aga mõni mees on hinge poolest tilluke nagu hiiresitt, aga kere seevastu vohab justkui paberile kukkunud tindiplekk, muudkui voolab laiali, kuni monstrum valmis! Jah, justkui tolmurull nurgas, mis aina suuremaks kosub, kui õigel ajal harjaga jaole ei saa, või sihuke mädane punn nina peal: kasvab ja kasvab, punetab ja pakitseb, kuni lõpuks plaksatab puruks. Sihuke suurus pole midagi väärt, see on ainult hädaks teistele, sest võtab rahulikult rahvalt ruumi ära ja muudkui pressib peale, kuni litsub nad kasvõi vastu seina laiaks.” (lk 34)

juuli raamaturiiul

Andrus Kivirähk – Hümn Saatanale (Looming 11, 2014)

Lugu algab väga kurjakuulutavas võtmes, kirjeldades seda, kuidas Königsbergi ühest aadlinoorukist kujuneb Saatana kummardaja. Küll teeb ta lapsest saati nurjatusi kaaskondlaste ja teiste inimeste vastu, küll andub rüvedatele lõbudele jms. Aga nagu vahel juhtub, viskab metsik patuelu siibrisse ning täisealine von Krause otsustab Königsbergist lahkuda Liivimaale perekonna jahimajja, et seal pühenduda Saatanale hümni kirjutamisele! Kohale jõudes avastab ta rõõmuga, et jahimaja ja selle ümbrus on tõesti sünge – pole seal inimesi ega midagi, kõik puha paksus metsas. Von Krause valmistub tumedaks loometööks.

Kuid ühel hommikul trügib tuppa rebane ja palub inimkeeli abi, et metsas saapas elav kukk kätte saada. Von Krause, kes senise elu jooksul kogenud mitmeid rüvedusi ja hulluseid, ei imesta rebase rääkimisoskuse üle. Ta aitab rebast. Seejärel hakkavad tema poole pöörduma teised laaneelanikud – hunt ja karu ja jänesed. Saatanale pühendunud mees kiristab hambaid, tegemist niipalju, et isandale ei jõuagi hümni kirjutada. Kuniks viimaks...

Kivirähk laamendab niisiis jällegi lastekirjanduse mitmete loomalugude kallal, ja noh, päris toredalt. Jällegi võetakse üks tõsimeelne idealist (kuigi milliste ideaalidega) lootusetult õnge ning võidutseb elurõõmus kaos.

Elagu jenka.

Andrus Kivirähk – Retk läbi Euroopa (2006)

Kui algselt arvasin, et see lugu on kirjutatud miski Euroopa Liidu korraldatud euroautorite rongisõidu järel (kui ma nüüd ei eksi, siis Eesti üheks esindajaks oli Kivirähk?), siis tegelikult on tegemist tekstida, mis kirjutatud Euroopa Liiduga liitumise puhuks ja algselt ilmunud juba 2003. aastal – nagu selgus hiljem netist viiteid otsides. Niipalju siis mälust kui sellisest.

Lugu on siis sellest, kuidas eesti karu, eesti ilves ja eesti hunt teevad reisi Euroopasse (sest piirid on nüüd lahti!), et koduses koopas trummi põristavale karule muretseda inimese sääreluud. Sest targa ilvese sõnul on sääreluudega kõige parem trummi taguda. Karule ei meeldi inimest (õigemini küll eestlast) selle nimel tappa, seepärast tehakse plaan, et mõni maetud inimene üles kaevata (nagu soovitab hunt), ja sobivaimad sääreluud oleksid Pariisi Pere Lachaise' kalmistul puhkava kuulsa Chopini omad (nagu pakub ilves).

Ja kolm eesti kiskjat lähevad Euroopasse ning avastavad, et see on üks klanitud piirkond, kus kiskjatest või suurematest loomadest pole haisugi ning hamba alla saab pista vaid jäneseid, kasse ja rotte. Vähemalt on jäneseid hulgi ja need oma tarkuses peavad end looduse krooniks ning püüavad eesti kiskjatele üheskoos vastu astuda... kõik pikk-kõrvad lüüakse vaevata maha ja pannakse pintslisse. Ja ees terendab Pere Lachaise...

Omal moel võiks kujutleda seda lugu unejutuna mõnele musta huumori vajajale. Viis, kuidas jäneseid ja kasse rapitakse, on õige tõhus; tõeline ugripower pehmete väärtuste kallal. Või siis... õigemini see rahvusromantiline kujutelm müütilisest ugripowerist, mille kallal Kivirähk väheke hambaid teritab. Võiks kergelt arutleda, kas ja kuipalju kajastub siin tekstis “Ussisõnade” romaan (aga seda lugesin muistsetel aegadel (ja nagu esimese lõigu täienduses selgub, on siinne tekst mõned aastad varasem). Eks soovi korral saaks siin kõiksugu targutusi tekitada, ikkagi Kivirähk ja Eesti-Euroopa suhe; illustratsioonidki kui tõlgenduste võimalikud avardajad.

ulmekirjanduse baas

päevaleht

postimees

Andrus Kivirähk – Sügise teistmoodi lood (2006)

Raamatuke, millest muidu ülevaadetes ei räägita, aga noh, olemas see on, 32 lk tekste ja värvikaid fotosid. Tegemist siis nö valikkoguga Kivirähki muinasjututöötlustest, millega üks kaubanduskeskus end reklaamis (nö promo EP). Peast ei oska öelda, kas need lood on kuskil varem ajakirjanduses ilmunud, igal juhul on kõik viis lugu tuttavad tekstid. (Taasilmunud 2012.) Mis on selle raamatu puhul eripärane, on muidugi lugusid saatvad Peeter Lauritsa fotolavastused, mis käsitlevad raamatu muinasjututöötlusi sarnaselt Kivirähkiga üpris õõvastaval kombel (Laurits on varem illustreerinud Kivirähki “Romeo ja Juliat”). Teatav vastuolu või ka pinge on Lauritsa fotolavastuste värviküllases glamuuris ja Kivirähki tekstimaailma võrdlemisi karuse meeleoluga. No Kivirähki keedetud hunt pole kujutlustes selline kolbaga dändi jne (küllap on omajagu “süüd” neis kunagistes Ivan Orava ajalehelugude pildimaterjali mällu sööbimises). Nii et jah, Lauritsa fotolavastused on iseseisvad, kuigi muidugi tõuke saand Kivirähki muinasjututöötlustest.

Nagu öeldud, on valikus viis lugu. Kuidas lumekuninganna kogemata kombel jõuluvana maailma valla päästis. Kuidas Pöial-Liisi õnn ühtviisi õnnetuseks osutus. Mil viisil kolm põrsakest zombihundist vabanevad. Kuidas nurjatu saabastega kass kohtub õilsa kosmonaudiga. Ja Buratino kõlvatu armusuhe. Kõik lood on kui ühe vormeliga kirjutatud – sissejuhatus tuntud muinasjutu õnneliku lõpplahenduse järgsesse aega (ehk siis peale pidu saabub ikka argipäev), veider edasiarendus (argipäev on tegelikult midagi muud kui lubatud) ning ootamatu ja jõhker lahendus. Lugude sisemised üleminekud järgmisse faasi on võimalik ära tabada pea lause pealt.

Ühesõnaga, üpris sõge raamat ja lastele unejutuks lugeda ehk ei sobi.

Andrus Kivirähk – Maailma otsas (2012)

Vahelduseks tänuväärne lugemine, see on rahulik romaan. Tegelased on enamvähem rahul oma väikeste tegemistega ja kui midagi läheb nihu, siis on ikka võimalik asjaolusid parandada (või hoiab tegelasi igikurjast maailma otsa peatuma jäänud “ingel”? Tegemist on meie kogemusega võrreldes siiski ebanormaalse maailmaga?). Eks äratundmisrõõme ja hirme võib leida nii mõneski tegelases; kui järele mõelda, on kõige harmoonilisem Reinu pere, kõige häirivam aga Kalju ja Malle juhtum, selline kanaema tekitab päris õudust (oh, ja Eve ja Ülo, järjekordne nutmaajav näide seikluslikkuse kasutusest); õnnetuimaks see maalt pärit ehitajast homofoob, kel raskusi linnamelu mõistmisega. Kõiksugu joomine ja söömine on päris isuäratav, või noh, tervislikele eluviisidele häirivalt mõjuv. Ei saa öelda, et Kivirähk oleks lisanud oma loome tegelasgaleriisse uusi tüpaaže, ent selline turvalisus pole mitte halb. Igal juhul tore, ärapanemisvaba romaan, Kivirähki viimaste aastate parim proosatoodang.

“Raevununa vannis viseldes oli Kalju küll unistanud sellest, kuidas ta koos muinasjutuliste kaunitaridega vahutava jõe kaldal kakaod joob ning maasikaid mekib, aga nüüd leidis ta, et ehkki säärane tegevus oleks vahelduseks tore, tahaks ta ometi pärast iga seiklust õhtul oma koju tagasi pöörduda. Aga maailma lõpust igal õhtul koju ema juurde sõita oleks olnud liiga keeruline ja kulukas. Kaljule tundus, et lihtsam on mitte kuhugi minna.” (lk 260)

loterii (viiteid mujale)
päikesejänku ja sada raamatut
kultuuritarbija60+
kirjanduslik päevaraamat