Narine Abjgarjan: Taevast kukkus kolm õuna

Kõigepealt ütlen, et mõtlesin, mõtlesin ja lõpuks jätsin panemata sildi "maagiline realism".

Sest maagilist realismi on ses raamatus täpselt niipalju, kui elus. See tähendab, mingid veidrad paralleelid inimelu ja looduse käikude vahel paistavad olevat, aga kui neid paralleele pidada kokkusattumuseks ja kunstlikeks, lihtsalt inimmõtte omadus on näha mustreid, on see täiesti mittemaagiline teos. Jah, juhtuvad veidrad asjad, mõned täiesti selgelt väga veidrad - kuid tõstke käsi, kes ei teaks mõnda päriselus juhtunud veidrat asja? Ilmselt on neid veidraid asju lausa palju.
Elu ongi veider. 
Kokkusattumused, imed ning kummalised see-pole-ju-võimalik-aga-juhtus lood. 
Lihtsalt kui tahta näha, on igal ennustaval unenäol või salapärastel moondumistel, nägemustel ning miskipärast-veendumustel mingi tavamõistusele arusaadav taust samuti olemas.

Nii raamatus kui elus, pean silmas.  
Olgu, selles teoses on neid kummalisusi päris arvukalt. Aga noh - see on ka kirjaniku looming, eks, mitte pärispäris PÄRISelu. 

Muidu on see värskendav, äärmiselt värskendav raamat ses osas, et kõik peamised tegelased on vanad. Jah, vahel lipsab sisse mõni noor tegelane ja need vanad tegelased on ka kunagi noored olnud ja sellest on kirjeldusi, isegi pikki - aga ka kõige noorem peategelane peab ennast vanaks, suhtub endasse kui vanamoori ning teose alguses sureb paar päeva teadlikult. Paneb surirõivad tuppa valmis, söödab ohtralt kanu, kelle juurde ei pruugi paar päeva kedagi tulla, kastab isegi köögiviljaaeda, kuigi ise ei jaksa hästi püstigi seista. 
Vanad inimesed - aga raamat ongi sellest, kuidas nad ei ole ebaolulised, nende päevad pole lihtsalt tiksumine surma poole, vaid nad on elus, nende tunded on ehedad. Nad on päris. Elu ei ole läbi, mis siis, et sa pole enam õhetav nööbike, aga elu ei alga ka pärast viiekümnendat, sest selleks ajaks oled sa korjanud kogemusi, mälestusi, selgusi ja ebaselgusi, mis teevad sinust just sinu. Ja neid ei saa, neid ei TOHIGI ära anda või olematusse kirjutada. Sa oled see, kes sa oled, just tänu nendele. 

Vanu inimesi on igasuguseid. Osad vanad kibestuvad, osad hakkavad heietama, osad teevad harjunud asju ikka edasi täpselt sisseharjunud moel, osad säravad oma lõputus headuses nagu kuukivid. Kõigil vanadel on valud - keegi ei ole hingevaluta elanud, aga kuna selles raamatus kirjeldatud külas on kirjeldustega  kaetud nii nälg, maavärvin kui sõda, pole tõesti kellelgi isegi lootust elada valuvabalt. Samas on situatsioonikoomikat, paksu surnud ämma kirstu mahutamise raskus ja pärm peldikus, elu on vaheldus ning igasugust õnne on selles sama ohtralt kui valu. 
Ütleb see raamat ikka, noh. 

Ainult ühest asjast ei saa ma aru.
Ennustused ja tuhakspudenemised, visandites viirastuvad surnud majaomanike näod, kahtlased nälja-, maavärina ja sõjaaja kestused, algused ja lõpud - selle kõik neelan alla. Niimoodi võib maailmas minna, maailma näha, kõik on võimalik.
Ent kellele ja miks tuleb pähe talvel paksu lumega VANKRIGA sõita?! Kas sealkandis siis saane-regesid ei tunta või?!

Sehkendaja
Tilda
Lugemissoovitus
Triinu raamatud
Raamatumuljete kodu
Loteriis varem
Goodreads
Raamatutega

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen“, Strata (2020)

Raamatukogus pole sellele raamatule siiani lihtne löögile saada, aga õnneks leidub ka inimesi, kes lahkelt oma eksemplari lugeda annavad, isegi kui ma sellel alustuseks kuid raamatuvirnas tolmuda lasen...

Ah, küll on õnnis see ignorandi elu – ei mina teadnud, et Mudlumi tädil Juhan Smuuliga midagi pistmist oli, aga see tuli lugema hakates kohe välja ja siis ma mõtlesingi, et ahaa … kas siis Smuuli pärast saigi see raamat kirjutatud ja kas siis selle pärast on „mitte ainult minu“ või? Lõin hetkeks juba kõhklemagi, et kas see on siis ikka üldse minule, sest olen ma siis nii suur elulugude huviline… Aga loomulikult võib see „mitte ainult“ samavõrra kehtida ka sellele, et miski siin elus pole ainult see või too, ei ole ka raamat tädi Ellenist ainult tädi Ellenist, õigupoolest on see üsna samavõrra ühest majast ja selle asjadest, Mudlumi emast ja neist ajastutest ja autorist endastki ja tema lastest ja Muhu talust ja … elust ühesõnaga. Tädi Ellen on küll see lõngaots, millest vaip hargnema hakkab ja mis ikka ja jälle äratuntava värviga enesest märku annab.

Peaaegu rütmiliselt korduvad eluliste tõdemuste lõigud, mis tulevad äkitselt ja selgelt väljakirjutamispotentsiaaliga tsitaadina äratuntavalt (mina muidugi ei kirjutanud välja, ma olen selles alati väga laisk, vahel teen pilte, kuid need pildidki kaovad mobiilikaameravoogudesse, vahel panen järgesid vahele, aga siis hiljem vaadates tundub see koht juba ebaoluline ja korjan järje niisamuti ära, aga vahel jätan leheküljenumbri hoolega meeldi ja siis juhtub tõesti, et pärast tutvustust kirjutades vaatan selle lehekülje järgi ja leian ära märgitud lõigugi, aga sedapuhku ei jätnud ma ka leheküljenumbreid ei meelde ega paberile ja nõnda ei saagi ma siia ühtegi ära tuua). Seal vahepeal hargneb, aga hüpliku hoovusena mäletamine, meenutamine, tagasivaates läbi mälumine, sujuv kui vestlus kellegagi, kaootiline, kuid samas väga loogiline, sest kui me tahame midagi ära rääkida, siis tuleks ju kuidagi alustada algusest, aga neid alguseotsi on elu kangas nii kirjult palju, et ühe asja arutamiseks tuleb ikka ja jälle hüpata selle või tolle teise asja juurde, millest ometi ei saa ka ju niisama poolikult üle minna.

Kindlasti on lisaks värvikatele kirjeldustele Elleni majast, koos kõiki meisterlike käsitööde ja kõikvõimalike asjade ning üsna isevärki olemisega tädiga selle raamatu hingeminemisjõud just nendes ohtrates elulistes hetkedes ja dünaamikates – olgu see igavene jantimine arstidega ja ema eest hoolitsemine või varasem komme perekondlikult tädi muru pügamas käia, sest seal on mingi Eesti ühiskonnas veel päriselt mitte maha käimata sugulaslik olmeline seotus, olgu need Muhus pliidiserval ootavad kotletid või olgu see jant tolle röögatus suuruses voodiga või olgu see igavene katuselappimine – sest need maakodud nõuavad tööd ja tööd, ega asjata polnud vanasti taludes töö ja töö ja kui pole kedagi teist sinna katusele saata siis teedki seda, tahad või ei ning kunagi hiljem ei ole ikka veel lihtsaid vastuseid, sest ei ole selge, kas kogu seda ülejõukäivat lahmakat koos kõigi kõveruste ja lagunemiste ja muruniitmistega on vaja ikka pidada või kas peaks välja astuma ja maha müüma sest põlvkondadepikkusest ringist?

Midagi nii üldistusjõulist tundub olevat tegelikult paljudes hetkedes. Kõik need meie emade haigused, nõrgemaks jäämised, igavesed logistikapeavalud maakohtades. Nauditav oli lugeda külluslikult vooglevaid sõnu, tuttavlikusehetked liigutasid, aga samas jälle teised hetked tuletasid meelde, et see on ikkagi kellegi teise elu, kõik need vööd ja mantlid ja saapad ja muu – võõrad esemed. Muidugi on sul endal samamoodi pööningutäis, majatäis, korteritäis tähenduslikke esemeid, mis kellegi teise jaoks on lihtsalt asjad, nagu see pruun vanaema viltkübar, mida õde ülikooli ajal kandis, mis on olnud hiljem sul kostüümipidude tarvis käepärast võtta ja mis su last nüüd juba mitmendat kooli-mardipäeva teenib või siis see kollane metalne mao peaga vöö, mis on seisnud riidekapis nii kaua kui mäletad, mis on teeninud lugematuid üksi-kodus-olemise-mänge, ent mida keegi kunagi päriselt kandnud pole või siis need vanatädi antud nahksed daamikindad jne jne jne tulevad kõik need asjad nüüd järsku sinulegi meelde ja valguse kätte …

Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)