Kate Atkinson: Emotionally Weird

 Sihuke raamat, mille osas ise ka kirjanikuna mõtlesin esialgu: "Kas tal lihtsalt oli hunnik poolikuid töid võtta ja siis ta leidis viisi, kuidas neid siduda ja kõik ühtede kaante vahel ühe romaanina esitada v?"
Võibolla oligi alguses nii, tont teab. 
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.

Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse. 

Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus. 
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem. 

"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu. 
Effie on tütar. 
No kellegi oma ikka. 
Nora on ema. Effiele kindlasti. 
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi. 

Väga mõnus. 

Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära. 

Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

Kate Atkinson: Lõpetamata juhtumid

Seda raamatut lugesin autori pärast - sest Kate Atkinson on kirjutanud ka "Inimkroketi" ja see on üks mu absoluutseid lemmikraamatuid.
Eks ole, üldiselt on ju nii rumal küsimus see "Mis su lemmikraamat on?" ja mul on neid lemmikumatest lemmikumaid ka kümme vähemalt, aga "Inimkroket" on kindlalt nende hulgas.
Võibolla kirjutan kunagi sellest siiagi =)

Ja kuna Kate Atkinsoni raamat, ma isegi ei vaadanud, mis žanr, mida tagakaanel öeldakse - vahet pole ju, see on Tema Raamat!

Aga seda, et tegu on kriminaalromaaniga, päris täislaks kriminaalromaaniga, taipasin alles siis, kui eradetektiiv mängu tuli.
Enne imestasin peamiselt, et mis pagana vanematest jutt on, nad tõesti armastavad üht last rohkem kui teist/teisi? KAHES peres samamoodi? Mida?!

Hiljem toimus mu ajus juba leebumine: ahsoo, see isa on jobu ja too teine ka, mismõttes ta tahaks üles kasvatada tütart, kes suguelundite nimetusigi ei tea - aga no krimka, eks ma lepin.
Ehk siis - lood on tegelikult üpris põnevad, neid on palju (ja kõik nad pole üldse omavahel seotud, ainult osad veidi on), kuid isad neis on kas täielikud värdjad (oma tütre või niisama vägistaja või oma laste ignoreerija) või inimlikumat laadi, kuid ikkagi jobud (ülekaitsvad, ülehoolitsevad, ülereageerivad) ning kõik asjalikud olulised rollid jäävad naiste kanda, kes ülekoormatu ja väsimusest poolpimedana rühmavad, et hakkama saada.
Ok, mõnede isade kohta me detaile ei tea, sest nad surevad enne, kui kirjanik neisse süüvib, või lihtsalt ei saa eriti leheküljeruumi.
Kui mees on mõrtsukas, on ta täielik jobu, nõme igal rindel. Kui naine on mõrtsukas, on ta kas ise kannatanud või külm kalkuleeriv puhtalt välja tulev sotsiopaat.

Aga siiski on mu lõpphinnang, et täitsa kõlbulik raamat.
Mõned momendid (ideaalne pere kuidas-võiks-olla kujutluses, veidrad-loogilised paralleelid tegelase mõttemaailmas asjade vahel, kus ei ole "normaalne" paralleele näha) on "Inimkroketis" isegi samad, ja kuigi lõpp on ses mõttes nii happy, kui saab, et kõigil headel tegelastel läheb LÕPUKS hästi, päris imalaks asi siiski ei muutu. Mõni "aa, see ja see isik on vist samad, vanused klapivad ja ta ise ütles, et võttis uue nime!" jääb lahti seletamata ning kahekesi oma seksuaalpartneriga õnnelikult päikeseloojangusse ei kihutata.

Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
kultuuritarbija 60+
Lugemispäevik