2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa (2019)

Värske ulme austajana olen muidugi tänulik, et nii uus teos eestindati (nagu see juhtus ka Reynoldsi „Aeglased kuulid“ puhul) – ja sellest Khaimi maailmast jääb igal juhul parem mulje kui esmakogemusel Bacigalupi „Alkeemikuga“, mis siinses kogumikus uuesti trükiti (arvatavasti mängis teatud rolli vastumeelsuse tekkimisel see, et tollane kaanepilt polnud just õnnestumine – Fantaasia kirjastuse püsikujundajal Krošetskinil õnnestuvad minu meelest kahtlemata paremini need kaanekujundused, kus pole elusolendeid – nagu siinse raamatu linnavaade).

Autorite lood hukkuvast-lämbuvast Khaimist on kattuvad ja ristuvad – kogumiku esimesed kaks lugu jutustavad lapsevanemad, kogumiku kaks viimast lugu aga noored täiskasvanud. Bacigalupi minajutustajad on meessoost, Buckellil naissoost. Kõik neli teksti on enamvähem kronoloogilises järjekorras ja ajaliselt ei jää just kaugele teineteisest – esimeses loos tekib see Sinise Khaimi mõiste, teise loo Hukkajanna leiab mainimist kolmandas ja neljandas tekstis; alati on võimul linnapea ja tema abiline majister Scacz, esimese loo arveteõiendamine ülikuperedega kajab vastu veel neljandaski tekstis.

Iseenesest on Bacigalupi-Buckelli paatos selge – ja julmalt ellu viidud selle fantaasiamaailma reaaliates. Ära looda kergetele lahendustele ehk maagia abil vigade või elukorralduse parandamisele. Lihtne ja selge, kas pole? Kui midagi aitab, siis see on töö ja teadmised, lootmine üleloomulikult vahelesegamisele toob viimaks kaasa vaid hädasid – selle maailma puhul on siis maagiale vastukaaluks ühed väga vastikud taimed, mis saavad elujõudu igasugusest maagiapalangust (noh, omal moel sarnane fossiilkütuste kasutamise ja ökoloogilise olukorra suhtele).

Saatuse iroonia on muidugi see, et esimeses loos pakutud lahendus nende taimede pidurdamiseks või koguni hävitamiseks leiab edaspidi kasutust repressiivvahendina inimeste endi vastu – et võimukandjad saaks monopoliseerida maagiakasutuse (muidugi, üleüldine paatos on ikka see, et kontrollimatu ja liigne kasutamine viiski niisuguse ökoloogilise katastroofini). Milleks monopoliseerida? Et näiteks ehitada sõna otseses mõttes õhulossi. Traditsioonid on sellised, ka surmahäda puhul tuleb jätkata vanamoodi – sest kui oskused maagia kasutamiseks on olemas, siis tuleb seda ka kasutada, ükskõik kui enesetapjalik see lõpuks ka on.

Lood on meeleolult üsna sünged, vast elavaim on „Hukkajanna“, mis suures osas toimub Khaimi linnast eemal (millega siis kaasneb maailmapildi avardumine) ja võiks pidada koguni seikluslikuks. Teised lood on peamiselt inimestest, kes on jäänud kahe jõu vahele lämmatavasse lõksu: ühel pool on siis see üha rohkem maad õgiv surmataimestik, teisel pool represseeriv võimuaparaat. Tegelaste püüded inimlikkust säilitada või koguni isiklikku õnne leida … ei hakka spoilerdama.

Igal juhul, meeldiv lisandus eestikeelsesse ilukirjandusse.

„Ja paikalased ei teadnud, et kogu nende maal õpetasid naised teistele naistele kirvega võitlemist, arkebuuside laadimist, ja et need naised õpetasid omakorda järgmisi naisi. Sest kui sageli on mehed pööranud tähelepanu sellele, mida naised koos teevad?
Liiga harva.
Ja neile, kes pöörasid liiga palju tähelepanu, löödi peagi kirves kolba sisse kinni.“ („Hukkajanna“, lk 132)

ulmekirjanduse baas
tilda ja tarakanid
reaktor

Paolo Bacigalupi - Mika Model (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Intrigeeriv jutt lähitulevikust, kus on tegutsemist alustanud tehisintelligentsiga luust ja lihast seksirobotid. Noh, juhtub nii, et politseijaoskonda pöördub võrgutava välimusega naine - ehk nagu uurijale viimaks meenub, on tegu Mika Modeli nimelise seksirobotiga, mida erinevatel pornolehekülgedel hoolega reklaamitakse (ning mille abil siis kogutakse andmeid lehtede külastajate kohta - mistõttu see Mika Model leidis andmete (big data!) analüüsil, et just see pornost huvituv uurija võiks teda aidata).

Mika Model küsib nõu ja abi, tal oleks nimelt vaja advokaati. Tõstab lauale koti, seal on tundmatu mehe äralõigatud pea - nimelt on robot tapnud oma peremehe (Asimov uluks nördimusest). Politseinikul on probleem, nimelt see Mika Model hullutab ta meeli, aga samas… on ta mõrvar. Või keda / mida mõrvariks pidada, ehk on süüdlane roboti tootja? Nad sõidavad sündmuskohale ning mees saab vatti, et oma tundeid Mika Modeli suhtes vaka all hoida. Seksirobot seletab, et lõikas omanikult ära pea suhtevägivalla tõttu - omanik vägivallatses Mika Modeli kallal ning kuna seksirobot on luust ja lihast olend, siis tundis ta reaalset valu. Politseiniku peavalu vaid süveneb. Kriminalistikaekspertide asemel saabuvad mõrvakohta esimestena hoopis Mika Modeli tootja esindajad ja edasi lähevad… asjad hoopis käest.

Bacigalupi esitab huvitava küsimuse - mis siis, kui tehisintelligentsiga olend ongi… inimlik? Või ikkagi ei ole? Kui ta käitub nagu inimene ja kohandab oma käitumist nagu inimene, kas siis roboti koodil on märkimisväärne erinevus inimese DNAst (meenub Wolfe’i tekst, kus inimene pidi asendama remondis olevat seksirobotit)? Või on see probleem… tehisintelligentsi seatud lõks?

“There it was again. The inappropriate tease. When it came down to it, she was just a bot. She might have real skin and real blood bumping through her veins, but somewhere deep inside her skull there was a CPU making all the decisions. Now it was running its manipulations on me, trying to turn murder into some kind of sexy game. Software gone haywire. 

/-/ 

Her demeanor had changed again. She was more solemn. And she seemed smarter, somehow. Instantly. Christ, I could almost feel the decision software in her brain adapting to my responses. It was trying another tactic to forge a connection with me. And it was working. Now that she wasn’t giggly and playing the tease, I felt more comfortable. I liked her better, despite myself.” (lk 43)

Paolo Bacigalupi – City of Ash (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Katastroofiproosa või climate fiction, igal juhul on Ameerika keskvalitsus kokku vajunud ning osariigid kaitsevad end põgenike eest. Riigi kokkuvarisemise on põhjustanud ka (või eelkõige) kliimaprobleemid, kui kõiksugu megatornaadod raiuvad maad. Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes on jõudnud isaga Phoenix'sse (kuskilt lõuna poolt?), läbi vihase ja vaenuliku Ameerika. Siin aga on... hiinlased võimu võtnud ning ehitavad mingit megaehitust (Noa laeva?), kus siis kasutavad kohalike odavat tööjõudu, pakkudes tasuks vett ja mõningaid vidinaid ellujäämiseks (näiteks seade, mis destilleerib uriinist joogivett, väga vajalik seade sellises kõrbeosariigis). Tüdruku isa on saanud tööd hiinlaste ehitusel ning korraga näib tüdrukule tulevik taas helgem – isal on töö, neil on vett, perspektiiv Hiinasse välja rännata (muidugi, see on isa jutt, tal pole ümbritsevast just kõige realistlikumad arusaamad). Aga läheb nii nagu läheb.

Selline lohutu lugu Ameerika langusest. Maa on kaoses, kliima on tuksis, hiinlased nokivad raipe kallal. Olukord nähtuna põgenike silme läbi, kel eesmärgiks selles kaoses kuhugi turvalisemasse kohta jõuda... aga miski kindel pole püsiv. Teksti pealkiri siis sellest, et Phoenixisse kandub California põlengutest tuhka. Niisama lugemiseks igati okei ja lühike lugu, mis samas küll vaimustust ei tekita (aga õnneks parem kui möödunud aasta poeetiline kurblugu).

Paolo Bacigalupi – Moriabe's Children (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Poeetiline fantaasialugu tütarlapsest, kes kuuleb hääli. Hääled tulevad ookeanist, temaga “kõnelevad” hiidkaheksajalad, kes võimutsevad seal merejumalate armust. Hääled ütlevad, et Alaine peaks võitlema oma võõrasisa vastu. Võõrasisa on paha mees ja võimalik, et kasutab oma kasulapse vastu enamat kui vägivalda (seda siis Alaine'i ema teadmisel – emal on peale Alaine'i isa hukkumist kaheksajalgade läbi vaja uut ja tugevat meest, kes teda ülal peaks ja tuge pakuks, olenemata sellest, mida see mees koduseinte vahel teeb).

Alaine püüab põgeneda ja vastu hakata, aga võõrasisa jõhker peks on tüdruku viimaks päris tümaks teinud. Alaine'i poolvend on niisamuti isapoolse füüsilise vägivalla käes kannatunud, tema on nüüdseks päris omadega läbi. Ning kaheksajalad on lõpuks loobunud Alaine'le sõnumite saatmisest, sest tüdruk on nõrk narts. Aga siis, ühel päeval, räägib poolvend, kuidas tema ema selle peksuisa käest pääses. Naine ujus ja... Alanie otsustab sama teha. Kuid mitte üksi...

Selline kaunislugu siis, mis kaetud igasugu moraalsete probleemidega. Lõpplahendus tekitab küsimuse, et mis see kättemaks siis õieti on. Ent kuna tegemist fantasymaailmaga, ei saa tõlgendamiseks kasutada tänapäevaseid standardeid. Ma arvan.

Paolo Bacigalupi – The Gambler (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Kena didaktiline lugu lähituleviku maailmast, mis tuletab meelde, et tõeliste väärtuste nimel tasub selga sirgelt hoida. Ong on Laosest põgenenud noormees, kes on nüüd Los Angeleses ühes suures meediakorporatsioonis reporteriks. Kodumaalt pidi ta põgenema seepärast, et ühe järjekordse riigipöörde tagajärjel läks seal elu hullemaks kui muidu – vanemad hukati ja muud repressioonid, rääkimata sõnavabadusest. Aga nüüd on Ong saanud Ameerikasse tööviisa ja ta vihub kirjutada võrguväljaandele selliseid artikleid, mis on tema meelest olulised ja mida inimesed peaksid teadma – poliitikast ja ökosüsteemist jms.

Kuna meediamaailm elab klikkidest (ehk reklaamitulust), siis ega lugejaid ta jama ei huvita – Ong ongi seetõttu toimetuse madalaima palgaga reporter. Taga hullemaks – toimetaja ähvardab ta vallandada, kui ta artiklid ei hakka saama vähemalt 50000 klikki päevas (Ongi uudisvool on vaevalt tuhat jälgijat, ja needki pigem intervjueeritavad). Noormees leiab, et ta ei suuda ausa näoga igasugu saasta klikkide saamiseks tarbijatele paisata. Siis aga ulatab talle abikäe toimetuse parim klikikoguja, kel parajasti pooleli hiigelskandaali kajastamine ning kõigeks aega ei jätku – ta pakub Ongile, et see võiks intervjueerida noormehe pagulasest kaasmaalannat Kulaapi, kes on nüüd tiinekaturul meeletult populaarne laulja ehk meelelahutaja. Ong ja Kulaap kohtuvad ning naine näeb, et Ong oma poliitiliste küsimustega raudse eesriide taguse kodumaa kohta ei edenda kummagi klikikorjamist mitte mingit moodi. Seeasemel pakub naiselikult kaval lauljanna Ongile tema 15 minutit kuulsust... Korraks plahvatab šeerimine ja laikimine. Ja Ong jätkab võitlust õiguse eest ajakirjanduses kajastada elutähtsaid küsimusi!

Nojah, ma pole nüüd kindel, kas tegemist on just erilise looga. Eks tore ole näha lähituleviku meedia toimimist (mis on täiesti usutav ja seepärast nagu ei üllata); ehk on plusspunktiks Laose temaatika sissetoomine. Aga kas tegemist on meeliavardava looga... seda vast mitte.

“The stock bots have their own version of the maelstrom: they've picked up the reader traffic shift. Buy and sell decisions roll across the screen, responding to the popularity of Mackley's byline. As he feeds the story, the beast grows. More feeds pick us up, more people recommend the story to their friends, and every one of them is being subjected to our advertisers' messages, which means more revenue for us and less for everyone else. At this point, Mackley is bigger than the Super Bowl. Given that the story is tagged with Double DP, it will have a targetable demographic: thirteen- to twenty-four-year-olds who buy lifestyle gadgets, new music, edge clothes, first-run games, boxed hairstyles, tablet skins, and ringtones: not only a large demographic, a valuable one.” (lk 41)

ulmekirjanduse baas 

Paolo Bacigalupi – Alkeemik (2012)

Lugu maailmast, mis ütleb inimestele – ärge jamage võlukunstiga, või me pühime teid maapinnalt (noh, ega siis ainult inimesi lämmatata). Et niisiis – kui kasutada maagiat, annab see hoogu okasväätide kasvule. Mis on mürgised ja väga-väga järeleandmatult elujõulised, ökoloogia pole naljaasi. Nojah, okasväädid on siis mühinal kasvamas ja päris tõsiselt maapinda hõivanud, olles juba matnud mitmeidki suurlinnu enda alla, ning ükski abinõu ei võimalda seda tagasi lüüa või kasvõi peatada. Selline on umbkaudu Bacigalupi loodud Khaimi maailm.

On aga üks vaesunud alkeemik, kes katsetab meetodeid taimede hävitamiseks (lisaks ravib kopsuhaiget tütart võlumise abil). Ja ühel hetkel leiutabki riistapuu ja ainekoosluse, mis tõhusalt tuhastab okasvääte sügavate juurteni, seemneidki ei jää järele. Ohhoo. Peale katsetamist viib ta selle igati õrna ja kobaka masina linnapeale ja ametlikule võlurile (kui muidu on Khaimis surmanuhtluse ähvardusel võlumine keelatud, siis tema tohib möllata nii kuis tahab) vaatamiseks – et nende abil tõhusamalt võitlusse asuda linna ähvardavate okasväätidega. Tähtsamad mehed kavaldavad alkeemikult riistapuu enda kasutusse ja leiavad seda katsetades uue funktsiooni – sellega saab tuvastada inimesi, kes on kasutanud keelatud võlujõudu, nad hakkavad nimelt sinakalt helendama. Ja see pakub head võimalust varade ümberjagamiseks ehk puhkeb verepulm katku ajal – võlujõu kasutajad tapetakse ja vara omastatakse, vaene alkeemik pistetakse hoopis vangikongi, kus ta peab valmistama oma tütre heaolu nimel uusi ja paremaid masinaid. Kas taaskord võidavad vaid omakasu ihkavad jõud? Kas vaevu leitud armastus on hukule määratud? Nojah, kes teab, lootus jääb alati viimaseks ja see ei ütle suurt midagi.

Selline tekst pole just mu teetass, aga tükki küljest ei võta, pealegi hea kiire lugemine. Ehk jääb see Khaimi nimelise maailma toimimine vähe hägusaks.

ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik

Täheaeg 8. Sõda kosmose rannavetes (2011)

Lühijutud põhjustavad peavalu, aga mis siis ikka, ammu pole ulmet näppu sattunud. Lood järjestatud omamoodi kronoloogilises järjekorras – Bacigalupi määramatult kauges tulevikus, Reynolds ja Veskimees 21.-22. sajandi kosmosemöllus, Tänav ja Püttsepp üsna tänapäevas, Ruben pea sajanditaguses olustikus ning Kaas kuskil minevikulaadses fantaasiamaailmas.

Paolo Bacigalupi “Liiva ja räbu rahvas” - kui esmatutvus Bacigalupiga jäi mittemidagiütlevaks, siis käesolev lugu on vast kogumiku parim tekst. Algul paneb ehk verd tarretama, kuidas tuleviku inimolendid oma kehaliikmeid kohtlevad – biomorfide värk. Ühesõnaga, tulevikus söövad inimesed liiva ja räbu ning on niivõrd modifitseeritud, et saavad kasvatada ja tuunida oma kehaosi. Ühel hetkel avastavad prügimäel töötav trio koera. Jah, tõelise elusa koera – kes ei suuda end tuunidagi ning hoidku jumal, tunneb valu jms peale luude murdmist jne. Tuleb bioloog, kes talletab koera DNA ja edasine teda ei huvita – kes viitsib jamada sellise jäänukiga. Edasi avastavad räbukad, et koer on päris üllatav ja sotsiaalne eluvorm. Aga – rohkem ei räägi.

Nii värdjalikku teksti just iga päev ei loe, pea iga leheküljega tuleb kohandada oma inimlikkuse norme räburahvale vastavaks. Huvitav fantaasialend, algab kui igav tatt ja siis pöördub tagurpidi ja vildakaks. Selle loo lugemist võiks rahumeeli soovitada ulmekaugetele inimestele (kes pole samas sadistid) ja muidu koerasõpradele.

“Lisa oli ilus, lebades seal rannal, märg ja erutatud meie mängust vees. Lakkusin ta nahalt õliplekke, kui talt jäsemeid otsast lõikasin, muutes ta sama abituks kui beebi. Jaak mängis oma suupilli ja vaatas päikeseloojangut ja seda, kuidas ma Lisalt kõik üleliigse eemaldasin.” (lk 21)

Alastair Reynolds “Pandora laegas” - stseenid ühest abielust, ehk dialoogid palgamõrvari ja teadlase vahel sellest, et tuleb universumilõpp, kuna kunagi asuti kosmost kündma ja selle käigus saadi kätte tundmatu sidekeskjaam, mille abil avastati võimalus suhelda teiste universumite tsivilisatsioonidega, kes aitasid maalasi tehniliselt paremale järjele jõuda. Ainult et... üks hetk... hakkas juhtuma... järkjärgult teiste arenenud tsivilisatsioonidega... universumilõppe. Ehk siis sama värk ootab siinsetki universumit.

Siim Veskimees “Sõda kosmose rannavetes” - autori tekstiloomeks on kaks vaala, millel kirjutamine püsib. Üheks vaalaks on mehed, kes rõhutavad oma alfaisaseks olemist. Teiseks tehniline jutt, et anda tulevikuilmale usutavust / põhjendatust (eks Veskimees kirjutanud mõne artikligi sel teemal). Tegelaste võime hädaolukordade ajal pikalt tehniliste küsimuste üle filosofeerida on, noh, märkimisväärne. Ja mõjub lugemisel roiutavalt. Käesolev lugu jaguneb kaheks – esimeses pooles tekkis mul soov lugemine pooleli jätta, kõik see kosmosesodipodin pole mu nõrgamõistuslikule ajule kaasanokkiv. Aga kui Sri Lankal läks tegevuseks, muutus tekst loetavaks ja mingil moel huvitavakski (oleks peaaegu loo algust üle lugema hakanud, aga siis tuli midagi muud ette). Nagu ikka Veskimeesil kombeks, on siingi teksti kangelasel seksuaalset tegemist 16-aastase tüdrukuga. Ja ma juba naiivselt lootsin, et ehk seekord pääseb sellisest piinlikkusest, aga ei, viimastel lehekülgedel tuli ära nagu tellitult. (Või äkki on sel mingi seos Kuu Ordu olemusega?)

“Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens'i toitumisahela tippu tõstsid.” (lk 49)

Maniakkide Tänav “Tolmunud soldatid” - Matt Barker meets huumor. Lõbus lühike lugu nanotehnoloogiast ja teaduse arendamisest, Üllari maailmapilt on mõnusalt otu. Puänt pole teab mis tappev, aga kujutluspilt mootorite põrinast ajab muigele.

Juhani Püttsepp “Sõnumid varjudeta maalt” - ei oska midagi arvata.

Aarne Ruben “Häire” - kahtlemata kogumiku eesti autoritest osavaim kirjutaja.

Marcus Kaas “Üks pühendunud mees” - kui mälu ei peta, siis autori väljendusoskus on kõvasti paranenud (veider, et kui eelmistel kordadel jäi see nii kõvasti hammaste vahele, siis seekord ei mingit vastavat emotsiooni). Selle asemel, et jaokaupa teksti tilgutada ühest kogumikust teise, võiks autor loo valmis kirjutada, seejärel raha koguda ja kasvõi omakirjastusliku raamatu välja anda. Või romaanivõistlusel osaleda vms. Jõuab ka toimetada teksti paremaks jne – ega see fantaasiavärk pole ühepäevaliblikas, mille jooksuga tuleb valmis saada.

Kogumiku parim niisiis Bacigalupi tekst, eesti autoritest Tänav. Kiiduväärt, et Täheajal teist korda järjest õnnestunud välimus.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas