Huvitav allegooria, tundub päris kummaline ja ootamatu, et Teise maailmasõja ajal on autor korraga kätte võtnud ja kirjutanud õige mängulise näidendi (mis eessõna järgi jõudis juba 1944. aastal Leningradis lavale) … mis võiks nüüdki kõlada õige aktuaalselt (jajah, eessõna räägib antifašistlikust paatosest, aga ma ei osanud seda välja lugeda). Äkki võiks seda teksti nimetada satiiriliseks palaganiks (metateatraalne?)? Igal juhul, tegelased on ühtaegu muinasjutulised kui kaasaegsed, nad on nii muinasjutuajas kui 20. sajandis. Tegelased on nii naiivsed, hullud, inimlikud, rikutud. Motiivid võivad olla ühtaegu hukkamõistetavad kui arusaadavad. Linnapea on sitapea ja ellujääja. Lancelot on nii tolvan, manipulaator kui idealist. Elsa on ühtaegu nukk ja naine. Draakon on vana represseeriv diktaator, kuid kes toob ka kogukonda kindlust. Ja nii edasi. kõiksugu tõlgendusmängu annaks arendada.
Aegajalt olen kuulnud, kuidas inimesed seda raamatut kiitvalt mainivad; viimaks (tänu Juuli Raamaturiiuli blogile) pidin enda uudishimule alla vanduma ning seda näidendit lugema. Päris heasti kulutatud aeg, ikka on tore, kui näidendid astuvad realismist välja.
PÜRJERMEISTER: Tere, pojake. Sa kutsusid mind?
HEINRICH: Oled väsinud?
PÜRJERMEISTER: Mis sa’s mõtled? Viimase poole tunni jooksul vahetati mul kolm hullusärki. (Haigutab.) Ei tea, kas läheb vihmale või, aga täna annab see neetud skisofreenia end hirmsasti tunda. Muudkui sonin ja jampsin… Hallutsinatsioonid, kinnisideed ja muu sihuke. (Haigutab.) Kas sul tubakat on?(lk 23)
juuli raamaturiiul
