Piret Põldver - Kosjad (Looming 2, 2024)

 

Olles küll igati Põldveri loome austaja, tuleb praegu tõdeda, et minu jaoks ei jõua see tekst õieti kujundiks moodustuda (veidral kombel on see omane selle ajakirjanumbri proosale - ei Raudami, Kivastiku või Soometsa lühitekstid ei tekitanud peas mingit pilti; loed läbi ja kõik, need vajaksid suuremat konteksti).

Autor esitab pildi ühest peojärgsest lõpetamatuse tundest, mis moondub omamoodi kosjaskäiguks. Ja siis arutelu sellest, millisena algselt paistsid need kirjanikud ja milliseks need tegelikult muutusid, kui neid lähemalt teada ja tunda. Ja mis on see naiseks olemine tänases päevas - eks kosja lähegi kaks nooremat naist ja kumba neist siis valitakse kositavaks.

Kuid kokku ei teki suuremat pilti - aga et autor on hea kirjutaja, on vähemalt lugemisjärgset emotsiooni, erinevalt eelnimetatud autorite lühitekstidest. Samas ajakirjas on Maarja Pärtna intervjuu autoriga, kus siis muuhulgas juttu sellest, kuidas käib see luuletamine (kasvõi võrdluses proosa kirjutamisega) ja kuidas autorile on ta enda tekstid teiste lugejate poolt avanenud. Ja enamasti on ikka hea, kui nähakse midagi muud kui autor seda ise kirjutamisjärgselt kogenud. Mitte et see postitus annaks mõttetööd.

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

Piret Põldver - Alati nii järsku (2020)

 

Põldveri luule on päris lööv (muuhulgas on raamat valitud aasta parimate debüütide hulka), laias laastus võib selle jagada kaheks - lapsepõlve ja noorpõlve kogemuste takkajärgi läbikompimise luuletaja minapildiks, mis on need killud, mis on osa mina-kogemusest (õigemini muidugi on jutt luule-minast).

Kui nö vallalisepõlve puhul on ehk jagatavad kogemused mingil moel lugejale tuttavad (inimesed, kohtumised, mis on sinusse jälje jätnud), siis lapsepõlvepiltide jäljed tänases luule-minas on lugemismaterjalina õige huvitav - kuidas see Teine maailmasõda korraga noore lapse ellu tekib (lk 15), gurmeetoidu juured (lk 74-75) ja no “janno” ja “dimka” on omaette huumoripärlid. Ja “jüri” ja Dostojevski vahvlimasinaga ja autoromud ja kanad. Veidrad pildid lapsepõlvest, mis avalduvad ootamatute mälupiltide ja seostena ning dekonstrueerivad ikka veel tänast luule-mina. Need luuletused on selgelt narratiivsemad kui nö noorpõlve või kaasaja kogemuste lahtikirjutamised, ühtviisi valusad ja naljakad (oeh, suitsetav vanaema ja tema selgroog), autor ei pelga skalpelliga sibulat koorida, järgi jääb … inimene, nagu me kõik üldiselt olema kipume. Kogemused rikastavad, eksole, ka lugejaid.

Aga luulenäited on siiski pigem nö tänaselt luule-minalt. Sest need kõnetavad.

igav 

sa oled igav kallis

mul on igav kallis

kui sa oled nii põhjendamatult igav kallis

kui sa proovid olla veel igavam kallis

et näidata kui igav sa olla võid kallis

et minna põhjani lõplikku igavusse kallis

hästi ja veel igavamalt

eimidagi tehes olles kallis

omaette vahtides ja ilmast rääkides

mitte midagi pakkudes

iga päev samamoodi

hallis rutiinis kallis

muutumatu ja staatilisena

maailma kõige igavama igavuseni minna

ennast ületada igavuses

süüa igavalt

magada igavalt

rääkida igavalt

kõige igavamatel teemadel

maailma igavaimaid sõnu korrates

heita riided õhtul kõige igavamal moel

valides poes kõige igavamat toitu

samal kellaajal tõusta rääkida

uinuda samal ajal

sa oled nii igav ja hall kallis

sa oled kõige hallim hall

mu kallis hall

(lk 49) (samast luuletusest on ka video)

maailm on nooreks jäänud

kui sa teed kõike nagu ikka

kuid see ei anna enam samu tulemusi

tõmbad jalga vanad teksad

tahud tuttavaid tundeid

ja kohmitsed samu komplekse

aga järsku

äkki

nüüd nad enam ei käi

nüüd nad enam ei kõneta

ei kõnele

ei valgusta ei vaimusta

ei ole enam need

kuigi sina teed kõike ikka nii nagu vanasti

maailm jääb alati nooreks nii järsku

(lk 70)

sirp

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2020

 

Laena mulle kannelt, Vanemuine, kelle debüütraamat on viimase alveriaasta parim? (Nimekiri laenatud siit.)

Ester Urbala, „Jumalik märk“

Joosep Vesselov, „Linna laul“

Kristiine Kikas, „Sees“

Piret Põldver, „Alati nii järsku“

Taavi Eelmaa „Electraumur“

Tauno Vahter, „Pikaajaline kokkusaamine“

Teele Lember, „Süstemaatiline unistaja“

23. november saab teada.

Piret Põldver - Igaüks kannab oma risti ise (Eesti novell, 2020)

 

Lühiproosa, mis pole sugulane Jaanimägi või Koppeli juttudega, vaid pigem lähedane Haugi pikema tekstiga. Et siis maal elav vanapoiss ja ta elusügise päevad, mees olnud aastaid ema lükata-tõmmata, nüüd on üksi, vaja rist valmis saada, emale, ta hauale. Viis aastat selle ristita. Aga ema õpetused ja siunamised saadavad ikka iga toimingut, nagu väikest poissi, poissi, kes teeb kõike valesti, vildakalt.

Eks sellised ema ja poja liidud on kõrvalt vaadates vähe hirmutavad (või noh, on ka ema ja tütre liidud), mis saatus küll ootab järeltulijat, kui ta jääb mingi hetk üksi sellesse maailma, kui kõik jääb nüüd tema kanda, kui pole enam sünnist saati kõike juhtinud ema. Autor on esitanud selle elu sees kohmitsemise üpris sügishalluse võtmes; üksiolek võib veel kaua kesta, aga mis elu see enam on.