Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

 

Ulmet nõudlikumale maitsele. Pinsker on päris hea tegelaste kirjutaja ning eks tekstide probleemid ja maailmad on niisamuti üsna intrigeerivad. Enamasti küll puhas ulme, aga eks paar fantaasiamaigulist teksti ka. Mitmeski loos on LGBT hõngu, aga see mõjub igati loomulikult ning ei peaks panema ühtki puritaani minestama.

Igal juhul, kindlasti üle keskmise jutukogu, tekstide keskmine hinne on koguni 5,3.

A Stretch of Highway Two Lanes Wide • 6/10

And We Were Left Darkling • 5/10

Remembery Day • 5/10

Sooner or Later Everything Falls Into the Sea • 5/10

The Low Hum of Her • 5/10

Talking with Dead People • 5/10

The Sewell Home for the Temporally Displaced • 4/10

In Joy, Knowing the Abyss Behind • 6/10

No Lonely Seafarer • 6/10

Wind Will Rove • 6/10

Our Lady of the Open Road • 5/10

The Narwhal • 5/10

And Then There Were (N – One) • 6/10

Sarah Pinsker - And Then There Were (N – One) (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.

Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.

Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.

“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)

Sarah Pinsker - The Narwhal (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Müstilisevõitu lugu lähitulevikust, kus jutu saladusele ei saanudki õieti pihta, aga noh, sellele tabamatule mõistatusele on seal loos pühendatud terve muuseum (kus küll keegi ei käi, sest kedagi ei huvita). 

Loo peategelane on noor naine, kes elatub tööampsudest - ja nüüd õnnestub tal saada pakkumine, et üks auto koos selle uue omanikuga toimetada Ameerika ühest otsast teise. Milline tore vaheldus, ta saab lõpuks reisida esimest korda oma kodulinnast välja! Ainult et … see auto on igati eriline (vihjeks loo pealkiri) ning ta palkaja (kes on saanud selle auto oma emalt päranduseks) ei hooli karvavõrdki võimalikest vaatamisväärsustest; tema eesmärgiks on vaid auto kohale toimetada, ja nii kiirelt kui võimalik.

Selline reisikorraldus tekitab palgalises parajalt pingeid, kõik need lootused ühest toredast reisist luhtuvad, on vaid tuim kihutamine Ameerika maanteedel. Ja tööpakkuja … oskab närvidele käia; see inspireerib noort naist selle auto tundmatuid nuppe näppima … ja tulemuseks on autoõnnetus. Mis küll juhtub selle linnakese lähedal, kus auto uus omanik mõtles veidi ringi vaadata. Sest noh, auto ja tema ema saladus.

Nagu algul öeldud, saladus on olemas, aga tõlgendused sellest on õige lahtised - kasvõi midagi sellist nagu “In Joy, Knowing the Abyss Behind” puhul. Või siis ikkagi midagi keerukamat, X-files sarnast? Ei tea, võibolla. Ja loomulikult paralleel looga “Our Lady of the Open Road”, kus sõiduvahend oli samuti vägagi oluline kõrvaltegelane.

Sarah Pinsker - Our Lady of the Open Road (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kurblik lugu lähitulevikus, kus inimestele tehakse kõik justkui käepärasemaks: iseliikuvad autod, kodune meelelahutus, justkui turvalisus. Tulemuseks on muidugi, et korporatsioonid rikastuvad ja inimesed lihtsustuvad. 

Jutt on aga bändist, kes tuuritab Ameerikas erinevate esinemiskohtade vahel. Jutt pole siis kõrtsidest või klubidest, vaid pigem endistes tööstushoonetes ajutiste esinemispaikadega - sest klubides ja kõrtsides ei ole enam bände, seal saab õhtuks tellida holomuusikaelamuse (või õigemini muusika holoelamuse?), mis sobibki külastajatele (ikkagi tuntud esinejad ja kindel kvaliteet). Bändi põhiliikmed on sellist elu elanud juba paarkümmend aastat ja oma ringkonnas igati tuntud, aga eks niisugune peost-suhu tuuritamine on üsna muserdav, aga siiski on noori mässumeelseid, kes neid teavad ja kontserdile ilmuvad ning vahel ka mõne plaadi või särgi ostavad. Ja esinemisest saadav adrenaliin on ikka võimas.

Ühel õhtul peale järjekordset kontserti ilmub nende juurde vihatud meelelahutuskorporatsiooni esindaja, kes pakub neile tehingut: kindel sissetulek ja ei mingit lõputut tuuritamist. Bändi liider keeldub … aga järgmisel ööl juhtub midagi katastroofilist ning bändi tulevik on korraga väga tume.

Muusikateema oli viimati väga tugevalt esil “Wind Will Rove” tekstis, kus samuti noored mässasid muusika abil, aga veidi teistel põhjustel (sellest jäi küll postituses kirjutamata). Eks see vabaduse ja mugavuse vahekord on ikka teema, mis kunsti puhul oluline - selles tekstis on mugavus vägagi tugevalt vabaduse maha materdanud. Pinskeri tulevikunägemus on ühelt poolt päris masendav, samas … kindlasti paljud oleks vägagi rahul asjade sellise käiguga.

Sarah Pinsker - Wind Will Rove (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu õuduskirjanduse alaliigist ehk elust põlvkonnalaeval - tõepoolest, see põlvkonnalaeva idee kui selline näib mulle üsna õudustäratava inimkogemuse võimalusena. Ja noh, eks see arvatavalt võimaluseks jääbki, kuivõrd planeedi olukord on nagu on.

Loo peategelane on kolmanda põlvkonna naine - tema vanaema oli Maalt, ema jõudis elada mõned aastad Maal, tema sündis põlvkonnalaeval, sai siin omakorda vanaemaks ja hoolitseb nüüd vahel lastelaste eest. Aga reis peaks veel aastasadu kestma; tema ülesandeks on noortele õpetada ajalugu. Noored muidugi ei saa enam aru, mis seos on Maalt pärit ajaloo ja kultuuriga, kuivõrd neil pole võimalustki sellega kokkupuutesse sattuda (muidugi, ehk on vahepeal aastakümnete jooksul Maal tehnika ja võimalused sedavõrd muutunud, et nende põlvkonnalaev on ammu reliktiks muutunud?).

Ühelt poolt peategelane mõistab neid noori, aga teiselt poolt … miski ei saa juurteta olla, miski pole ajaloota. Või kuidas. Üks viis, kuidas naine suudab end idenfitseerida, on läbi musitseerimise. Ja muusika, see pole vaid taasesitus, nagu  see naine järkjärgult avastab. Kujund või nii.

Eks loos ole veel hulk teemasid kui siinses postituses visandatud - kõik need mälu ja identiteedi teemad, mis sellises karbis paratamatult peaks teravamalt esile tõusma.

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

Sarah Pinsker - In Joy, Knowing the Abyss Behind (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kui õieti aru saan, on see tekst kergelt (või raskelt) seotud selle Roswell müsteeriumiga, ehk siis lugu arhitekti perekonnast, kus arhitektist mees oli osaline salajase kinnipidamiskoha tegemises leitud maavälistele olenditele. Vangla, kus puudub orivaatsus ja kuhu jäädaksegi igavesti (või noh, niikauaks kuni elunatukest).

Lugu on esitatud läbi arhitekti abikaasa silmade - kuidas nad tutvusid Teise maailmasõja lõpul, kuidas perekonna lõid ja kuidas peale noore pereisa kutsumist 1951. aastal mitmeks kuuks kuhugi salajasse projekti mees muutus, polnud enam sama.

Tekst on esitatud tagasivaates - nüüd on abielupaar peaaegu üheksakümnesed ning meest on tabanud infarkt, mille tagajärjeks on ühe kehapoole halvatus. Aga oma terve poole käega hakkab ta aga haigevoodis korraga joonistama mingit ehitusprojekti, mis meenutab naisele seda kunagi nähtud vanglakavandit. Naine tahab nüüd jälile jõuda oma mehe saladusele, mis teda niivõrd lõi jalust maha.

Jutt pole ehk nii masendav kui autori nii mõnigi tekst - kuivõrd abielupaar on siiski pika elu omal moel lähedasena koos olnud. Nüüd küll paratamatult videvikuaastad. Ja siis on mehe painav saladus, mille tagajärjel mees kaotas igasugused unistused või tööalased väljakutsed; lihtsalt eksisteerimine oma perekonna heaoluks. Et jah, mitmel erineval moel kuidagi puudutav tekst, on õnne ja sügavaid pettumusi.

Sarah Pinsker - The Sewell Home for the Temporally Displaced (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kolmeleheküljeline lühilugu … noh, pealkiri ütleb nii mõndagi loo sisu kohta. Ehk siis ajarändajad, kel on probleem sellega, et miks nad aegade vahel paisklevad. Või midagi. Või kuidas aegade vahel liikumine mõjutab nende intiimsuhteid - kas uued suhted on legitiimsed, hoolimata mahajäänud partneritest, või siis mitte.

Et tegu on lühikese tekstiga, siis on ikka päris keeruline ülesanne näidata selles mõnd senitundmatut maailmakorda. Eks autor saab sellega mõneti hakkama, aga veidi tahaks enam … tausta.

Sarah Pinsker - Talking with Dead People (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Õuduskirjanduse kanti lugu võimaolusest, kasutada kasutada tehisintellekti rahateenimiseks.

Ülikoolis õppiv Gwen leiab endale viimaks sõbraks Eliza, kellega on tore ringi sõita ja koos aega veeta. Kui need ringisõidud küll vaid poleks tuntud mõrvakohtades, kus senini juhtumid lahendamata. Aga kui sellele suuremat tähelepanu mitte pöörata, siis on tore. Kuniks Eliza viis oma huvi uuele tasemele - las Gwen ehitab ühe sellise mõrvamaja mudeli. Millesse siis Eliza laadis tehisintellekti ja söötis sellele sisse niipalju informatsiooni selles mõrvapaigast kui vaid võimalik oli - ning nüüd on võimalik küsitleda “asjaosalistelt” (kes vastavad oma häältega), mis nendega seal juhtus. Keegi oli valmis sellise mudeli eest maksma tuhat dollarit; misjärel Eliza pakkus Gwenile ja teistele ülikoolikaaslastele selliste mudelite tegemise eest raha saada.

Äri lähebki õitsema ning paar mõrvajuhtumit saab selle tuules koguni uuesti ametliku uurimise osaliseks. Gwenil on oma perekondlik saladus, mida Eliza teab … ja mille see loomulikult avalikuks teeb, kui Gweni sünnipäeval kingib sellele oma isikliku mudeli.

Nagu ikka, võrdlemisi sünge lugu, pigem võiks seda pidada psühholoogiliseks thrilleriks kui ulmeks (kuigi jah, kahtlemata on see vägagi ulmelise maailmaga - teksti algsel ilmumisel 2016. aastal ei olnud niisugust kogemust tehisintellektiga, kui seda sai kasutada laiem kasutajaskond). Pinsker ei halasta.

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.

Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …

Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kogumiku nimilugu on kahest naisest, kelle teed ristuvad kuskil kolkas. Vanem naine näeb mereranda jõudnud päästepaati, milles lebab teadvusetu noorem naine. Merehädaline turgutatakse üles, selgub, et tegu on muusikuga siin kandis liikunud kruiisilaevalt, kes oma tarkuse tõttu ronis laeva päästepaati ja vabastas selle siis kruiisilaevast.

Tasapisi avaneb loo maailm - kruiisilaev on mitu aastat järjest sama seltskonnaga meredel seilanud, samal ajal kui muu maailm elas üle ühiskonna lagunemise (mis põhjusel täpsemalt, jääb selgusetuks - juttu on küll tehnoloogia kokkuvarisemisest). Laev vältis kontakti kuivamaaga; omanikud olid ostnud ühe soojameresaare, kust muretseti provianti. Reisijad ei tea õieti, mis vahepeal juhtunud on (pole tehnoloogiat, pole internetti).

Randlane tahab vabaneda sellest paadipõgenikust - tal pole kasvõi varusidki, et võõrast inimest üle talve elus pidada. Lisaks … muud küsimused. Paadipõgenik tahab jõuda tagasi tsivilisatsiooni (või mis iganes järel on), aga nagu selgub, polegi see nii lihtne ülesanne …

Üha süngemaks avanevast maailmast hoolimata on siin ka helgem noot, ehk kuidas kaks naist leiavad mingisuguse üksteisemõistmise. Hoolimata kõigest sellest, mis neid on tabanud.

Sarah Pinsker - Remembery Day (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu mälust ja kaotamisest. Peategelane on tüdruk, kelle on ema on ratastoolis sõjaveteran. Veteranid on ühiskonnas igati austatud ja neid koheldakse erilise … tähelepanelikkusega. Nimelt on olemas miski moodus (“the Veil”), mis pühib neilt olnust mälestused, kuid mingi hetk need siiski  naasevad. Ema nö selgematel hetkedel üritab tütar siis uurida, milline oli ta ema ja isa minevik. Vahel ema vastab, enamasti blokeeritakse sellised mälestused.

Jällegi lugu, millest siis tasapisi koorub välja õuduäratav reaalsus. Sõja kui selline jääbki selgusetuks, see oli kusalgi mujal ja sellest ei tohi rääkida. Eks küsimus ka selles, kas siin kirjeldatud “tõkendit” kasutatakse veteranide posttraumaatilise stressi leevendamiseks või on see võimudele mingiks peitemehhanismiks.

Sarah Pinsker - And We Were Left Darkling (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Naine näeb unedes last, oma last. Keda ta pole küll sünnitanud, aga see laps on tema (mitte kui omand, eksole). Vahel on laps imik, vahel vastsündinu, vahel mitmeid aastaid vana. Tal on sellest tundest, unenägudest keeruline oma armastatud abikaasale rääkida. Internetis on leht, kuhu on kirjutanud teisedki samasugused vanemad, kuid ta ei uuri seda lähemalt enne, kui ühel hetkel on laps lahkunud. Nagu teistelgi.

Ja nende vanemate lapsed ilmuvad välja Los Angelesi lähedal rannal: ookeanist ilmuvad mitusada last. Üle Põhja-Ameerika tõttavad nende vanemad sinna rannale, neid saab rohkem kui on lapsi. Meedia haistab järjekordset uudist.

Abikaasa jõuab samuti sinna rannale, nad on nüüd rahast lagedad ja töid kaotamas, kuid peategelane ei ole nõus sealt rannalt lahkuma, tema laps on seal veepiiril, ta ei saa lahkuda.

Jällegi üks atmosfääriline, õige painajalik lugu, mis ehk ulme asemel sobiks rohkem õõva žanrisse. Teksti mõne viite puhul on tunne, et ei suuda esitatud kujundeid lahti mõtestada (mis pagana O’Keeffe’i pilvelõhkujad?). Veider ja painajalik tekst.

Sarah Pinsker - A Stretch of Highway Two Lanes Wide (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lähitulevikku paigutuv lugu Kanada noorest farmerist Andyst, kes jääb tööõnnetuses paremast käest ilma ning kui ta on haiglas teadvuseta, pannakse talle eksperimentaalne tehiskäsi, mis on pigem kõrgtehnoloogiline jäse kui käejäljendus. Kena küll, Andy õpib ajapikku taastusravi käigus jäseme impulsse nii käsitlema, et uus kehaliige enamvähem töötab ning elu võiks justkui jätkuda.

Ainult et kui ta oma paremat kätt vaatab, näeb ta vaimusilmas Colorados põldudevahelist maanteed (vt pealkirja): mis ilm seal on , mis toimub tee ääres põldudel, mis liiklus maanteel on. Andy pole kunagi Kanadast välja saanud, aga nüüd tunneb kihku minna sinna maanteele. Kuni ükskord kaotab ta teadvuse ning Andy ärkab uuesti haiglas, nüüd parema käeta.

Et selline tekst, kus eelkõige on atmosfäär. Farmer Andy, kes elab veidi teistsugust elu kui ta nutitehnoloogiat kasutavad vanemad; mees, kes ihkab kõike teha oma kätega ja tänu millele ta oma käe kaotabki … ja satub siis kõrgtehnoloogilisse jamasse. Mis aga samas avab noormehes justkui midagi uut. Omal moel paeluv jutustamine üht meest tabanud õnnetusest ja kuidas ta sellest välja tuleb, ikka omal viisil.

Sarah Pinsker – Bigger Fish (Made to Order, 2020)

Tekst, mis toob ühtaegu meelde Isaac Asimovi robotilood (kui ka Michael Swanwicki ühe lühipala) ja samas ka Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailma varjatuma poole (hmh, mõnele on see ehk liialt suunav viide teksti puändi asjus).

Tulevikumaailm, kus naftast vägevam kaubaartikkel on puhas vesi. Üks selle maailma vägevamaid on leitud vannist (milline vee üüratu raiskamine!) surnuna – põhjuseks vanni kukkunud telekas, mis tekitas tapva lühise. Ülirikkuri poeg palkab detektiivi välja uurima ta isa tegeliku surmapõhjuse. Detektiiv saabub kohale ja hakkab majapidamisroboteid küsitlema. Need vastavad … võimaluste piires.

Kena lühem vahepala eelmistele pikematele tekstidele; vähe vabameelne tõlgendus püha Asimovi robootikaseadustest (Hexarchate, eksole). Kergelt düstoopiline noir.

Sarah Pinsker - The Court Magician (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Õudne fantaasialugu noormehest, kelles on ainest regendi võluriks saada. Ainult et tee selleni on pikk ja vaevaline, ning nõuab vähe maniakaalset võimutahet. Noh, noormehel on sellised omadused olemas.

Ja ta läbib kadalipu ja talle tutvustatakse tõelist maagiat. Nagu peagi avastab, on selle kasutamisel kõrvalnähe – sa kaotad midagi (või kedagi) endale kallist. Ja kui ta on aastate jooksul regendi kõiksugu soove ja soovikesi täitnud, tekib tal õigustatud küsimus, et kas selline mutileerumine kellegi soovide nimel on tegelikult kõige arukam viis enese kohtlemiseks.

Nagu näha, õudne lugu, kõik see tee tippu ja siis selline võimu kõledus. Või noh, et midagi saada, tuleb millestki loobuda jne. Tekst figureeris mitmetes ulmeauhindada lühilugude kategooriate finalistide hulgas. Mhm, pole just väga eriline, aga samas, miks mitte.