Rebecca Roanhorse - Falling Bodies (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Päris hästi teostatud tekst, mis pakub tegevuse ümberhindamiseks õige mitu üllatust.

Lugu siis tulevikust, mil inimkond on laienenud erinevatele planeetidele ja muuhulgas alla jäänud ühele humanoidsele rassile. Kuid ikka on inimesi, kes organiseerivad põrandaalust vastupanu - ja samavõrra on inimesi ja humanoide, kes tahavad leida kooseksisteerimiseks võimalikult valutuid vorme.

Peategelaseks on noormees, kes on saadetud ühele planeedile ülikooli õppima - aga ikka vaid nii, et ta ülikooli territooriumilt ei lahku. Sest ta on korda saatnud midagi koletut, kuid ta lapsena adopteerinud humanoidist isa (järjekordne projekt, et inimestega ühist keelt leida) on ta sinna kohale toimetanud: parem ülikoolis õppida range režiimiga kui olla vanglas … ja et vaid ta saladus välja ei tuleks. Kuid peagi hakkavad noormehel hormoonid möllama ja samaaegselt saabub sinna planeedile ta võõrrassist kasuisa - ning saladused hakkavad avanema.

Autor teeb lõpus veel ühe õige üllatava pöörde, mis tõstis loo hinnet, sest noh … mingil moel ootamatu lahendus. Peategelane on loodud psühholoogiselt vaatevinklist õige huvitavalt, selline õige katkine noor inimene. Igal juhul, autori katse kirjutada kosmoseooperit kisub kuidagi õige tundmatule rajale.

Rebecca Roanhorse - Eye & Tooth (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu sellele sarjale on iseloomulik, siis fantaasiakirjanduse osa kipub olema rohkem õudus või tumefantaasia, nii on ka see tekst pigem klassikaline õuduslugu (nojah, eks vihje seegi, et algselt ilmunud horrori antoloogias).

Koletisejahtijatest õde ja vend on palgatud kuhugi Texase kõrvalisse kanti midagi eemaldama. Sellisele traditsioonilisele ametile pakutakse nüüdisajal vähe tööd, kuna nüüd sotsiaalmeedia ajastul on kõiksugu tegelased tegemas vingeid videoid olendite hävitamisest. Aga nüüd siis pakkumine. Venna (“Eye”) tööks on Nägemine, õde (“Tooth”) tegeleb siis koletise mahavõtmisega.

Kui nad viimaks kliendi juurde jõuavad, võtab neid vastu üsna ebameeldiv proua ja majatäis nukke - see naine küll ei kogu neid, vaid hoopis valmistab neid. Naise juurde ilmub ootamatult üks vigane lapselaps, kuid see peletatakse kiiresti minema. Perenaine pakub neile süüa, mida õde küll ei suuda vastu võtta: mingi ülirasvane oasöök. Vend sööb ja jääb uniseks. Aga millise koletise pärast neid õieti kohale kutsuti, jääb õele segaseks - naine räägib mingist olendist, kes tapab ta maja kõrval maisipõllul elusolendeid. Tellija pakub unisele vennale magamiskohta ja saadab õe põllule jahile. Nojah, teadagi mis.

Et jah, tundub kui üsna klassikaline õudusjutt oma keskkonna ja kergelt üleloomuliku lisandiga. Lugu on nähtud läbi õe silmade ja sellisena päris huvitav nägemus; eks õel ja vennal on ka omad saladused, mis lugejale avanevad teksti edenedes.

Rebecca Roanhorse, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2022)

 

Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama - ehk kui antoloogia esimeses pooles oli üsna tavapärane kaasaegne ulme, siis teine pool läks päris psühhedeelseks. Muidugi, ma ei lugenud kõiki tekste järjest - 4 lugu olin varem kogenud Paula Gurani aasta parimate fantaasia-antoloogiast (neist Beari tekst oli hea, ülejäänud pigem keskpärased või vastukarva).

Eks kiusatus ole öelda, et lugude valik on vägagi seekordse valija nägu (sarja toimetaja annab valijale 40 ulme- ja 40 fantaasialugu, millest siis valija võtab antoloogias avaldamiseks kummastki 10 teksti), ehk siis Ameerika põliselaniku päritolu Rebecca Roanhorse - nii võiks siinsete autorite ja tekstide valikut pidada üsna BIPOC ja LGBT keskseks; ⅔ autoritest on naised. Seega kõduulmest on see antoloogia päris kaugel ning huvitavate välismaailmade asemel on pigem rõhk sisemaailmade hirmudes. Üsna tuntav on 2020. aasta koroonaolukorra mõju - ähvardavaid haiguseid leiab õige mitmest tekstist, mõned autorid on oma tekstide järelsõnadeski rõhutanud selle mõjusid. Üleüldse, need järelsõnad - ma vist ei olegi varem lugenud sellist antoloogiat, kus autorid ise nii põhjalikult oma tekstide tagamaid avaldama kipuvad; see oli muidugi mitmel puhul päris heaks abiks tekstidel lähemaks saamisel.

20 autori puhul olid neist 10 sellised, kellelt lugesin midagi esmakordselt - neist 6 puhul polnud sellisest autorist midagi kuulnudki. Kui siin pidanuks olema esindatud vaid  kuni 15000 sõnaga lühijutud, siis mitmelgi puhul tundusid lood olevat pikemad, aga õnneks olid need lugemist väärt - ehk siis miks mitte, viimasel kahel aastal on sellised nüüdisulme ülevaateantoloogiad enamvähem ära kadunud (erandiks siis korraga ilmunud Gurani fantaasia-antoloogia), nt Clarke’i 2022. aastal ilmunud kogumik on üldse … 2020. aastal ilmunust.

Igal juhul, hinded varieeruvad kolmest seitsmeni, ehk siis … emotsioone tekitas. Hinnete keskmine on 4.9, mis on sellise ülevaateantoloogia kohta igati talutav.

Tonya Liburd: 10 Steps to a Whole New You 4/10

Meg Elison: The Pizza Boy 5/10

P. Djèlí Clark: If the Martians Have Magic 4/10
Kel Coleman: Delete Your First Memory for Free 4/10

Elizabeth Bear: The Red Mother 6/10

Aimee Ogden: The Cold Calculations 4/10

C. L. Clark: The Captain and the Quartermaster 6/10

Nalo Hopkinson: Broad Dutty Water: A Sunken Story 5/10 

Stephen Graham Jones: I Was a Teenage Space Jockey 4/10

Sam J. Miller: Let All the Children Boogie 4/10

Kelly Link: Skinder’s Veil 7/10

Justin C. Key: The Algorithm Will See You Now 6/10

Karen Russell: The Cloud Lake Unicorn 4/10

José Pablo Iriarte: Proof by Induction 7/10

Caroline M. Yoachim:  Colors of the Immortal Palette 4/10

Peng Shepherd: The Future Library  5/10

Catherynne. M. Valente: L’Esprit de L’Escalier 3/10

Rich Larson: Tripping Through Time 4/10

Maria Dong: The Frankly Impossible Weight of  Han 6/10

Fargo Tbakhi: Root Rot 6/10

Rebecca Roanhorse – A Brief Lesson in Native American Astronomy (The Mythic Dream, 2019)

Õuduslugu lähitulevikust, mil on leiutatud viis nö destilleerida inimesest jäljend, mida saab siis inimsarnaseks projitseerida. Ainult et inimene, kes selle vedeliku endasse süstib, no tal tekivad lahkunud inimese „elluäratamisel“ õige võikad kaasnähud.

Lugu siis järjekordsest meediakuulsusest, kelle kallim on äkitselt surnud. Leinameeleolu on muidugi kõikehõlmav ja halvav, kuni viimaks meediakuulsuse omanik pakub talle ampulli, kus on olemas mälestus tema kallimast (kuivõrd neiu oli samuti lepingukohuslasest kuulsus) – meelelahutuses kasutatakse neid elluäratatud mälestusi selleks, et enneaegse lahkumise korral oleks võimalik lõpetada mõnd filmi või muud projekti. Stuudioboss soovitab seda ampulli endasse mitte süstida.

Noor leinaja muidugi teeb seda ning kui viimaks ajutegevus taastub, avastab, et ta armsam on avatarina tagasi. Ja kohe üldse ei kao kuhugi – ainult et peagi avastab noormees, et see avatar roiskub või laguneb, nagu see on surnukehadele omane. Meest tabab paanika.

Mingis mõttes üdini traagiline, samas ka horrorlikult jabur konflikt – mis on muidugi hoiatuseks ühiskonna võimalikele arengutele jne jne. Tekst on töötlus indiaani müüdist, millest mul pole aimugi aga eks aimata võib, milline see välja võiks näha – noor jahimees kaotab armsama, ent saab veel viimase võimaluse varalahkunuga koos olla, aga midagi läheb valest ning seejärel on jama kaelas.