Eduard Vilde - Jutustused II (1953)

 

22 loo keskmine hinne on 4,6 - mis polegi niivõrd masendav tulemus, kuivõrd … no ega huumor ei säili just hästi ning valdav enamus tekste tundub olevat paras liinitöö. Aga siiski üldiselt päris hea tagasivaade sellesse, kuidas tsaariaja lõpukümnenditel Vilde läbi kõverpeegli siinset elu kujutas.

Ärapõletatud peigmehed 4/10

Klamanni-emanda kosilased 5/10

Vigased pruudid 6/10

Pill pinu taga, toru toa taga 4/10

Laadalelled 4/10

Kosilane Rakverest 5/10

Kuida unenäod täide lähevad 5/10

Suguvend Johannes 5/10

Kuub kahasse 4/10

Uinak tõllas 4/10

Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol 5/10

Uus toaneitsi 4/10

Dr. Aadu Rebane 4/10

Armumäng 4/10

Ettevaatlik kosilane 4/10

Minu tohtrid 4/10

Minu vend türkoo 5/10

Minu pommid 5/10

Uuel teel 6/10

Reaalpoliitiline epistel 5/10

Uued orjad 5/10

Dunkelmannide suguvõsa 5/10

Eduard Vilde - Dunkelmannide suguvõsa. Lisapaluke eesti suguvõsade uurimiseks, üles tähendatud ustavaimate kirjalike ja suusõnaliste tunnistuste järgi (Jutustused II, 1953)

 

Vilde on teravalt ette võtnud teema, mis vahel tänapäevalgi ajaloohuvilistes kirgi kütab - et mis on see, mis on eesti rahva ajalugu, kas selle juures tuleks siis põhjalikumalt käsitleda kõiksugu kadakasakslaste ja pajuvenelaste tegemisi. See teema on talle hambusse jäänud seoses tollal ilmunud Eesti Kirjameeste Seltsi uuringuga Masingite suguvõsast.

Seltsi loodud küsitluse eeskujul on Vilde loonud fiktiivse Dunkelmannide suguvõsa, kes pea aegade hämarusest on Eestimaal sahkerdanud ja tänu kirikuraamatute täitmisele ligipääsuga end kirjutanud igati viksiks suguvõsaks (nö võitjate ajalugu?).

Eks Vilde paistab olevat üsna vastane topeltmoraaliga kirikule, seega rooska saavad muuhulgas kõiksugu ebainimlikud vaimulikud.

“9. Kas on perekonna esivanem jäänud oma rahvale ustavaks?

On küll. Et hoida rahva tervist ja moraali, lahjendas ta kõrtsmikuna viina ja õlut rohke veega, ja kes jäi tema juures kriiti, selle arvet kõrgendas ta kallimeelse nõuga – pahandada joojat joomisest aegamööda ära. Samal kristlikul sihil ei maksnud ta talupoegadelt ostetavat vilja kunagi rahaga, vaid ikka puskariga. Kõige selle kallimeelsuse eest õnnistas jumal teda rohke ilmliku varaga, nii et ta vanemas eas ostis endale linnas kaks maja ja avas teises rõõmumaja. Saanud sellest veelgi rikkamaks, asutas ta pojaga õllevabriku ja mitu trahterit.” (lk 384)

Nojah, eks siin ikka võib küsida, et mis on ajalugu. Ja mis on Eesti ajalugu või siis eesti rahva ajalugu, kui palju on neid mõtet eraldada. Vilde paistab esindavat seda vanamoodsat suunda, mis sajand tagasi oli mis on, tänapäevaks on see ehk lapsik jäänuk. Mitte et tuleks jääda kriitikavabaks nagu ka Vilde teravalt osutab.

Eduard Vilde - Uued orjad. Mõned leheküljed Pargita paruni päevikust (Jutustused II, 1953)

 

Kaasaegne mõisahärra mõtles siis vabaneda eesti töölistest ja nendega raskustest ning asendada see saksa korraga - tuues sisse volgasakslastest perekonnad. Ikkagi saksa hing ja saksa süda! Töö lendaks, rikkus kasvaks!

Kuid … need ei tahagi paruni ees lömitada. Veel hullem, neile ei sobi senine palk. Rääkimata varavalgest mõisa heaks töötamine. Nirud elamistingimused. Ja see toit! Rukkileib? Kus on vein? Paruni päevikumärkmed lähevad üha meeleheitlikumaks …

Eks Vilde siin lisab kõvasti värvi ja villa, aga jah, iseenesest siis võrdleb töö- ja teoinimest - mitte et ma naiivselt arvaksin, et selline tööinimese elu võinuks olla võimalik tol ajal - või millal üldse on see olnud võimalik.

Eduard Vilde - Reaalpoliitiline epistel (Jutustused II, 1953)

 

Nagu pealkirjast võib järeldada, on see hästi ajalik toode ning ega siin pole muud tõdeda, kui et sisepoliitika on ikka üks … epistlite kullaauk. Küll on tollased duumasaadikud mitte just kõige rahvuslikumate huvidega, küll on baltisakslased vajamas rohkem eriõigusi, küll on eesti kirikuõpetajad mitte just kõige inimlikuma mõtlemisega. Eks see muidugi seletaks seda, miks praeguse EELKi juhtorganid pole just empaatiaga õnnistatud. Traditsioonid!

Eks selline päevapoliitiline pala ilmus selles kogumikus üldse alles teist korda; Vilde ise vast sellise teksti taastrükkimist oma arvukates kogumikes oluliseks ei pidanud. Ja ekstaole. Siiski, huvitav kõverpeegel tsaarivõimu viimasest kümnest aastast.

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Eduard Vilde - Minu pommid (Jutustused II, 1953)

 

Nagu hämmastav, et selline mässajalik jutuke sai 1906. aastal vene tsaaririigis ilmuda - et siis jutt möödunud aasta mässajatest ning kuidas osa neist püüdis riigiterrori eest peituda.  Ainult et … peitumiskohaks sai valitud vale inimese kodu - inimese, kes oli valinud endale karjääriredeli. 

Mis siis ikka, jutustaja otsustas nende väikekodanlaste jaoks asja veel hullemaks keerata oma pommijutuga. Ja väikekodanlased vabisesid … vähemalt ei läinud vist kaebama.

“Ma teadsin, kust tuul puhub. Minu sõber oli karva ajanud. Jälle üks neist, kes punase üliõpilasesärgi vilistlase halli öökuue vastu oli ümber vahetanud! Jälle üks neist, kes ametisse ja ausse tõustes endale pesa oli ehitanud – sooja, pehme, rahuliku – ja selle eest nüüd värises! Jälle üks neist, kes oma kodukanakese vastaste talust oli ostnud ja hinnaks oma aated ja paleused maksnud!” (lk 341)

Eks sellise jutu trükkimine sügaval nõukogude ajal on igati mõistetav (kuigi Vilde oli muidugi sotsiaaldemokraat, mitte mingi põrandaalune põlevate silmadega enamlane). Wikipedia järgi jõudis seda ajalehte “Kaak” ilmuda Helsingis kaks numbrit, misjärel selle trükkimine keelati (eks Soomegi oli tollal tsaaririigi võimu all).

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Eduard Vilde - Ettevaatlik kosilane (Jutustused II, 1953)

 

Lugu noormehest, kes tahab uurida, kes ta ihaldatu tegelikult on - kas tõesti selline nagu esmakohtumisel ning sellele järgnenud kirjavahetuses, või siis niisugune nagu küla peal jutud käivad. 

Priit maskeerib end sandiks ja läheb selle Liisi kodutallu sööki kerjama. Aga milline vastuvõtt teda ootab! Liisi ongi õige kuri ja tahab sandi vaat et almuseta välja visata. Kas siis temast peaks saama Priidu talu perenaine!

Aga seal talus on teenija Kadri; orb, töökas ja hea südamega. Priidu jääb sandiks maskeerituna hoopis teda vaatama. Kui hoolas, arukas, sõbralik ja kenake kah. Priit asutab tutvust sobitama.

Et siis jah, ei tasu osta põrsast kotis - kui sulle on muidugi olulised muudki omadused peale välimuse ja kaasavara.  Või kuidas kunagi.

Eduard Vilde - Armumäng (Jutustused II, 1953)

 

Kõlav pealkiri, aga teemaks siiski taas baltisaksa olukord - antud juhul siis nö valgustatud aadel, mis olevat justkui progressiivsed, lääneeuroopalike mõjudega lihtrahvaga suhtlemisel.

Sõidavad tõllas armunud härra ja proua ning arutavad, kuidas tuleks mõisarahvast kohelda. Kutsariks on Jaan, ning kodumaale naasnud naine ikka õpetab kohalikku mõisnikku, kuidas peaks kutsariga suhtlema. Ainult et kutsar pole selliste viisakustega harjunud. Lisaks on ta niipalju tööd teinud, et jääb pukis suikuma ning viib tõlla eksiteele ja sellega juhtub õnnetus. Kutsar vallandatakse.

Kuid mõisniku üllatuseks palkab see sama aadliproua just Jaani omale kutsariks … kuniks siis järgmise õnnetuse korral kohe vallandab, sest ta lasi hobused lõhkuma, kui tõllas istus proua tütreke.

Tegemist ongi pigem õpetliku või sotsiaalkriitilise looga, näitega maarahva raskest elust. Lõpp on küll näiliselt õnnelik (mõisnik ja aadliproua ühendavad südamed!), aga Jaan on senini töötu. Noh, tõesti oma ajastu toode.

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Eduard Vilde - Uus toaneitsi (Jutustused II, 1953)

 

Puhas jant, mille teeb ehk erilisemaks see toimumiskoht - omaaegne kuurort Narva-Jõesuus - ning et noored armunud on eri rahvusest: eestlasest tudeng ja venelannast ohvitseritütar. Tõsi, ka tudeng elab Peterburis (omaaegne suuruselt teine eestlastest rahvaarvuga linn), seega - õige piiritagune jant.

Lugu siis sellest, õnnelik noormees laseb rannavetel end kanda kuni ühel hetkel avastab, et kohalik rand on õhtusse jõudnud ning suplejate asemel patseerivad seal jalutajad. Kuid oh häda, tudeng on roninud vette ihualasti ning rannaliivale naastes avastab, et on kaotanud riietuskabiini võtme kui ka üldse mälestuse sellest, kus see õieti asub. Mistõttu ta asub jalutajate meelehärmiks kabiini otsima. Sünnib suur tüli, mille tagajärjel õnnestub küll rannast põgeneda … ja riiete otsingul tungib ühte majja. Taga hullemaks, saadaval on vaid naisteriided.

Ja siis see jant jätkub, sest majas pesitseb just see perekond, kelle tütrega see tudeng oli eile tantsinud ning oma südame kaotanud. Aga noh, kunagi oli siis selline kuum koht nagu Narva-Jõesuu.

Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol (Jutustused II, 1953)

 

Kogumiku seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja ka kriminaalsem tekst, igal juhul pole siin puhtalt nali ja pilge; loo ühe peategelase Siimu teod on mitmel puhul enamat kui moraalne hukkamõist väärt.

Et siis on üks muhulasest elukunstnik Siim, kes peale mitmeid aastaid kaotsis olekut on naasnud kodusaarele, kus saab ta sepaks. Kuid hing ihkab enamat: rikkaks saada, seda siis abielu kaasabil. Päästjaks võiks osutuda perenaine Kai, kes jääbki kiiresti mehe võrku, ent siis jääb leseks üks kaunis Liisu, kel on veel parem pärandus. Siim siis katsub õnne Liisu juures, ning tõepoolest, naine pole sugugi ükskõikne. 

Kuid Tartus tuleb juubelilaulupidu (ikkagi 1894 juba!), kuhu siis Siim tahab Liisut viia, aga oh õnnetust, see Kai kleebib niisamuti kaasa. Mees leiutab nüüd mandrile sõidul kõiksugu plaane, kuidas Tartusse minnes ühest naisest eemale hoida ja teisele külje alla pugeda, kuid mehe kõrtsilembus segab soovitu täitumist - Tallinnas pummeldamise järel püüab rahatu Siim piletita Tartu rongis pärale jõuda, kuid konduktorid pole just papist poisid ning kui Raasikul ta rongist maha tõstetakse, päästab hädast Liisu rahakott. Mis aga jääbki kogu täiega Siimu kätte ning edasise rongisõidu ning Tartu jaama rahvasummas ei suuda nad uuesti kohtuda. Mistõttu siis Liisu on nüüd hoopis rahata, samal ajal kui Siim hakkab kõrtsis aega veetma kahtlaste sellidega.

Samal ajal läheneb Tartule Kai, kelle Siim juba Haapsalus maha raputas, ning kelle süda on täis kahtlusi mehe ausate plaanide asjus - ja Tartus ei oodatagi teda nii, nagu Siim talle varem ette maalis. Pealegi leiab ta mehe õige kahtlase naise seltsis …

Vilde loob sellest Siimust õige ebameeldiva tegelase, sellise paraja tolvanpõmmpea, kes küll saab valusalt tüssata linna petistelt. Kuid … samas karistus nii Liisu kui Kai petmise eest (niisamuti Liisu raha raiskamine) on küll mõneti lahja. Kolmest peategelasest on nii Siim kui Kai üpris ebameeldivad, neile vastukaaluks on siis Liisu ja tema ehmatused kokkupuudetest ebaõiglase maailmaga (aga tasuks on …).

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Eduard Vilde - Laadalelled (Jutustused II, 1953)

 

Järjekordne humoorikas armastuslugu, millest nüüdseks vast nauditavaim külg on see hoogne keelekasutus.

Kaks parisnikku peavad omavahel vihavaenu, sest kumbki on teiselt ostnud näruse hobuse - nüüd siis mõlemal suuremat soovi polegi kui vaid teisel nahk üle kõrvade tõmmata. Üksteisele kaude ja otse hobuseid müües-ostes see vaen üha saab kütust manu.

Aga ühtlasi kasvasid kummalgi järglased, kes vanemaks saades ühel laadal üksteist avastavad ning silmapilkselt armuvad. Noorus! Noored leiavadki ühise keele ning viisi, kuidas isasid lepitada ning selle järel ühisesse abieluranda põrutada.

Eks see selline lihtsameelne lugu ole, aga vast pakub midagi hobuste austajatele.

“Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:

“Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud, ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”

“Väga ilusad!” kogeles Kata.

“Soo! Ja kuidas siis sellega, et - et - noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda – – ?”

“See oli ka nii ilus, nii luulelik, et – – ” Katake ei leidnud tabavat sõna.

“Ma tahaksin muidugi teada saada, mida teil selle kohta oleks ütelda – – ?”

“Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”

“Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin – – ?”

“Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.

Siim võttis vargsi tema käe.

“Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”

“On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.” (lk 77)

Eduard Vilde - Pill pinu taga, toru toa taga (Jutustused II, 1953)

 

Jõulujutt ämmaga tülitsemise ainetel - tüli läheb sedavõrd tuliseks, et jõululaupäeval kihutab ämm oma kaupmehenaisest tütre endaga kaasa ja kodust minema. Sest kumbki tülipool ei ole nõus järele andma, ja noh, abielus pead sa oma ema sõna kuulama. Kaupmees pole aga täiesti südametu ega armastusest abikaasa vastu vaba, seega mehkeldab ta end küüdipoisiks, kes peaks ämma ja naise sugulaste juurde viima. Postipoisiks maskeerunud kaupmees plaanib niimoodi inkognito naisi jõuluõhtu tuisus vaevata, et ämm tahaks koju tagasi pöörduda, kuid üks ootamatu õnnetus rikub kaupmehe selle plaani.

Jutt on ilmunud jõulude puhul ja eks siis lõppe mesimagusalt nagu vaja. Vilde õrnalt puudutab siin kadakasaksluse teemat, eks ämm ole siin üks nurjatu olend, kellele võib kõik maailma patud kaela ajada. Nojah, muidu selline lihtne lugu.

Eduard Vilde - Vigased pruudid (Jutustused II, 1953)

 

Eesti üks parimaid telekomöödiaid on üldjoontes üsna tekstitruu, vaid kahe väikse erinevusega - kui telefilmis magavad Mulgimaa parimad pojad toas, siis tekstis tegelikult lakas (mistõttu siis tontidega ehmatamise järel tekkis see jant peremehe hobusega). Kui telefilmis on tõeliste armastajate kokkupanek lahendatud õige pidulikult, siis tekstis on see vähe argisem ning välja jääb finaal, milles selgub, et peremees polnud hiljem kuuldes Mulgimaa meestega tõeliselt juhtunust sugugi naljatujus, aga mis teha, abielud juba sõlmitud.

Eks võib mõelda, et teksti naljakus põhineb eelkõige unustamatu telefilmi tõttu, samas muidugi see tütarde ja Mulgimaa sugulaste (kui järele mõelda, siis ikka häirivalt lähedased sugulased) esmakohtumine ning ullikeste näitemäng on ikka parajalt lõbustav. Hiljem läheb situatsioonikoomika rohkem seikluseks või jandiks, ehk kui sulane organiseerib kollitamist ja hobusevargust.

Algselt ilmunud Vilde ülemeeliku pealkirjaga raamatus “Kõtistamise kõrred” (1888). Nojah, ega muidugi Mulgimaa pole see kõige napakam Eestimaa koht, see au kuulub minu silmis ikka …