Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“ (Mooses 2026)

 

Rõngu roimade sari vast erilist tutvustamist ei vaja, vähemalt selline tunne oli, et mina olengi see viimane, kes veel ühtegi osa lugenud ei ole. Päris palju on juhtunud kiidusõnu silma jääma ja ega mina siin vastu vaidlema ka ei hakka – kui on tahtmist ilusal suvepäeval veidikene kodumaise krimiga meelt lahutada, siis võib julgelt lugeda küll ning kui mingil põhjusel ajaloolised teemad või Rõngu kant hingelähedased juhtuvad olema, siis on vast juba suisa kohustuslik ette võtta.

Mul endal on ajalooliste romaanidega tihtipeale selline veider eelarvamuslik suhe, enamasti pigem ei taha kätte võtta igasugudest ajaloolistest suurkujudest kirjutatud asju, ei viitsigi siin täpsemalt järgi mõelda, et miks ja kas ka õigustatult, aga kindlasti on siin lisaks võimalikule tüütule dramatiseerimisele ka see aspekt, et enamasti on ju juba ette teada, mis selle tegelasega lõpuks sai ja ega enamasti lõpp just ülearu helge ei ole. Aga see ei puutu muidugi üldse siinsesse teemasse – seda, kas pastor Lenz on päriselt eksisteerinud pastori põhjal kirjutatud, ma isegi ei oska hetkel arvata, vast ikka, ja küllap esimeste osade juures on seda ka mainitud, no ja ehk mõisnikud ja mitmed muud tegelased ole ikka ka ajalooliste isikute põhjal –, sest suuremad ajaloosündmused ja tähtsamate isikute dramaatilised elusaatused jäävad taustale, fookuses on ikka pastorihärra olmeline toimetamine ja teadaoleva ajaloo ettemääratuse piires vabalt kulgevad ja lahenevad mõrvamüsteeriumid. Muidugi, eks niipalju rikub see reaalsusega kooskõlas olemine ära, et mõningate salapäraste substantside puhul ei teki küll vähimatki muret, et asi päris maailmamastaabis kuidagi ohtlikuks võiks kujuneda, aga teisalt jälle ongi ju tegemist õdusamat sorti krimiga – ka pastori isiku turvalises edasikestmises võib, vähemalt nii mulle tundub, südamerahus kindel olla. Mulle, muidugi sobib väga selline rahulik kulgemine, kus pastoril jagub aega nii aias õunu haugata kui õhtusöögi üle mõtteid mõlgutada ning tööasju ajada, sest ega mõrvade ja salaasjadega jahtimise eest keegi talle palka maksa, ikka jutlused ja ristimised ja matused ja pulmad ja maarahva harimine ja kiriku maade majandamine on see, mis leiva lauale toob.

Ühesõnaga, on aasta 1812 ja Euroopa elab parajasti Napoleoni sõdade rütmis. Siia too tegelane küll kunagi ei jõudnud, aga tegelikult on see Napoleoni hirmus elamise vaib ja ka imerelva leidmise küsimus just mõnusalt huvitavad. Esimene näiteks põhjustab täiesti ajalooliselt toiminud ja raamatu avanguks oleva Riia eeslinnade mahapõletamise, nii igaks juhuks veidi õudust ja hävingut, et kui Napoleon tuleb, siis poleks tal võimalik neid strateegiliselt ära kasutada. Samuti liigub nii selle sama põletamise kui ka muidu kaugemal käiva sõja tõttu ringi üksjagu koha ja koduta jäänud rahvast. Mõnes mõttes on see ju sarnane ka ajale, milles praegu elame – kusagil käib sõda ja igasugustel viisidel jõuavad selle kajad ja mõjutused ka sinna, kus otseselt lahinguid ei toimu. Igapäevaelu, kestab aga ükskõik milliste sündmuste taustal, sest kuidas muidu saakski. Õhustiku mõttes on mingite maailmapoliitikas õhus rippuvate pingete ja hirmude keskel elamine vahel põnevamgi kui suure ja otsese sõja saabumine.

Lisaks ajaloolisele täpsusele on mõnus ka ruumiline paikapidavus – kui millalgi Rõngu kanti sattuda, siis peaks ikka mõne neist raamatutest näppu võtma ja oma silmaga kõik mõisad ja kõrtsid ja muud leitavad paigad üles otsima. Ja kui kogu sari iga osaga veel järjest paremaks ka läheb, nagu kuuldused räägivad, siis järgmise osa ilmumisel silma peal hoida.

Lõpetuseks üks kirjeldus kaanepildil olevast Uderna postijaamast:

Kui magister Uderna jõudis, nägi ta kuuvalguses pikka palkidest maja, mis täitis nii kõrtsi kui ka postijaama ülesannet. Magister mäletas veel aega, kui postijaam oli olnud eraldi ehitis, aga see oli üha rohkem lääpa vajunud ja lõpuks anti käsk see sulgeda ja uus ehitada. Seniks soovitati postiülemal kolida kõrtsi, lubadusega, et ehitus ei võta kaua aega. Kuid nüüd oli alanud sõda, visitatsioonist oli möödas juba kolm aastat ja ehitusega ei paistnud enam keegi tegelevat ja oli kahtlane, kas üldse kunagi ka tegeletakse.

Postijaamale eraldatud majaosa ees toetus vastu lasipuud üks sinise kuuega postipoiss ja popsutas piipu. Magister tuli hobuse seljast maha ja küsis, et ega poiss talle piibu peale tuld raatsi anda, sest ta tuleraud on kaotsi läinud. Postipoiss arvas, et seda piskut ikka saab ja hetk hiljem lõi magistri piibus tubakas hõõguma ja ta tõmbas mõnuga pika mahvi.

„Ega te tea, kas vahetushobuseid on veel saada?“ küsis ta.

„Ei ole,“ vastas postipoiss. „Täna on siin aina üks lakkamatu voorimine käinud ja just videvikutunni aegu, nati enne teid, tuli keski saadik, kes lehvitas lubatähte ja võttis viimased ja kõige vähem ära aetud setukad endaga kaasa. Nüüd läheb vähemasti koiduni, aga võib-olla ka kauem, sest üks kõrgest soost preili on hobuseid juba pikka aega oodanud ja küllap talle antakse nad ennemp.“

„Oli ka kena preili?“

„Ei tea, ei näind nii lähedalt. Tõlla järgi paistis mõne suure saksa tütar või naine. Üks hästi söödetud teener oli tal kah ühes. Muide, ega hea härra raatsi mulle ühe piibutäie jagu oma hästi lõhnavat tubakat anda?“

„Seda piskut ikka,“ pomises magister ja ulatas tubakakoti postipoisile. (lk 21-22)

Jan-Erik Fjell „Pime maja“ (Eesti Raamat, 2025), tlk Heidi Saar

Norra krimi, selline üsna harjumuspärane kergem lugemine, noir-suse osas jääb mahedamasse poolde, uurija eraelu ei ole loomulikult idülliline, aga samas on siiski tegu tubli kaasaegse põhjamaalasena, kes enese eest ikka mõistlikul määral hoolt peab ning autoostuteemalistes vestlustes töökaaslasega on argument ka see, et oleks oluliselt keskkonnasäästlikum jääda siiski ühistranspordi ja tööauto juurde.

Originaalpealkirjaks on „Gråsonen“ ehk „Hall ala“ vms ja see klapib kahtlemata ka sisuliselt päris hästi, kuna lisaks parajasti lahendatavatele juhtumitele on oluline hetk ka tolle lahenduseni liikumine, mis ühtlasi on olnud küsimus ka ühe minevikus lahendatud mõrva uurimise juures. Ning seal lahendusele liikumise juures ongi alati olemas ka mingisugune hall ala – ühest küljest ütleb uurijatöö kogemus, et ainult näpuga reeglites ja protseduurides järge ajades on väga raske üldse kedagi vahele võtta, aga teisalt ilmnevad ka liigselt hämarikku triivimise ettenägematud tagajärjed, millest üks tõotab peakangelast hoopis edasistes osades tagumikust näksama hakata.

Juhtum ise on selline, mitmemõrvaline. Üks pensionil politseinik, täielikult tööle pühendunud tüüp, kes sest ainsast elu mõttest ilmale jäänuna, lõpuks endale tegevust leiab vanade juhtumitega seotud inimesi läbi käies, justkui meeldetuletus, et elatud on siiski asja eest või nii. Aga siis näib, nagu ta oleks ühe vana mõrvajuhtumiga seoses midagi uut avastanud. Aga siis komistab ta purjuspäi vette ja upub … või kas ikka komistab ise? Aga seda viimast ei küsi just paljud – vähimatki viidet vägivallale ei ole ja õigupoolest jääkski kõik sinnapaika, kui mitte vanemkomissar Brekke teismeline poeg isa külastamiseks kavandatud nädalat hoopis sõpradega ei veedaks. On päevselge, et ootamatult tekkinud vabal puhkusenädalal ei sõida ükski moodne fiktsionaalne krimiuurija kuhugi palmi alla või matkama, vaid otsib ise endale tööd ja kasutab aega mentori õnnetu surma tagamaades surkimiseks. Eks võib muidugi aru saada ka, sest see minevikujuhtum, millest juttu, oli ka meie vanemkomissari esimene mõrvajuhtum üldse, mille juures ta vastset kadunukest omal ajal assisteeris.

Kohtadest figureerib Fredrikstadi, natuke oslot ja linnasaginast üksjagu eemal asuv Aremark. Too vana muldpõrandaga majake, ehk siis vast eestikeelse pealkirja „pime maja“, kus too ammune fiktiivne veretöö aset leiab, olla sealjuures päriselt olemas, ning selle nägemine autorile käesoleva loo kirjutamiseks algtõuke andnudki. Et kui plaanida krimkaturismi Norrasse, siis hea teada.

Muidugi ei saanud mul märkamata jääda ka isikliku vimma objekt – kaubamärgi jätmine nimetavasse. Mis siinkohal võis vabalt olla lihtsalt näpukas ja kui ka polnud, siis no juhtub ja niiedasi, aga konstruktsioon „Ray Ban päikseprillid“ lükkas korraks ikka pulsi üles. Tegelikult on see eesti keeles ilmselt juba üks ammu lootusetult kaotatud võitlusest, äkki juba kuskil keelereegliteski lubatud variandina sees, aga kauna kannan kogu selle kaubamärkide püha puutumatuse värgi peale ikka. Kui öelda Kalev šokolaad või Kelluke limonaad, siis vast tundub enamusele imelik?

Väiksena oli Emily Solberg üliväga pimedust kartnud. Nii väga, et ärkas alati lambilüliti klõpsu peale, kui ema või isa tule kustutasid, kui ta magama oli jäänud. Alles siis, kui ta oli seitsmeaastaselt veetnud nädala vanavanemate juures, sai ta aru, et pimedus polegi ohtlik. „Pole midagi turvalisemat kui pimedus“, oli vanaisa öelnud, „sest kui sina kedagi ei näe, siis ei näe keegi ka sind. (lk 215)

Georges Simenon „Maigret’ süümepiinad“ ja „Proua Maigret’ sõbratar“ Pegasus (2022), tlk Merike Riives

Pärast pööningult leitud raamatut läksin nagu iseenesest värskemate tõlgete peale üle, on ju Simenon kirjutanud neid ja muid raamatuid sadade kaupa ja nüüdseks on ka eesti keeles nende valik vähehaaval täienenud.

„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.

Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes. 

___

„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.

Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa. 

Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar. 

Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.

Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.

Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.

Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.

Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.

Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)

Georges Simenon „Maigret vihastab“, Eesti Raamat (1980), tlk Helle Michelson

Pööningul ööbides juhtub ikka vahel, et leiad end mõnda vana head raamatut lugemas. Sedapuhku jäi näppu see kolme erinevat komissar Maigret’ lugu sisaldav köide. Kõik vana hea õdus värk, mis mul muidugi krimile kohaselt ühtlasi ka põhjalikult ära unustatud, mis sest, et olen seda raamatut noores põlves ikka päris mitu korda lugenud. Kõigis kolmes loos on Maigret sunnitud Pariisist välja sõitma, esimeses kahes valitseb kaunis kevad, viimases suvepuhkuseline august. Aastaaegadele ja eemalviibimisele kohaselt ei pääse komissari kuulus raudahi sedapuhku eriti püünele.Esimene lugu ehk „Félicie on siin!“ toimub suuremalt jaolt Jeaneville’i nimelises uusasulas, kus põldude-niitude asemele on rajatud omapäraste nimedega tänavad, istutatud noori puid, ehitatud uusi villasid ja suvemaju, muist veel tühermaa ja lõpetamata, kõik justkui ebareaalne nukulavastus, millise kirjelduse peale muidugi meenuvad ka kõik need põldudele rajatud uusrajoonid tänapäevases Eestis – mõned asjad on ikka igal pool ja igal ajal sarnased. (Mingi aeg tagasi jäi ette Maigret’ lugudest vist midagi sellist nagu „Kolme tee ristil“, kus oli ka sarnase uusasula ja sarnase veidi lohutu ja haleda kirjeldusega tegu.)

Ühes neist vastsetes endisele rohumaale üles klopsitud majadest elutseb st elutses vana raamatupidaja Jules Lapie, hüüdnimega Puujalg ja Maigret’ ülesandeks on loomulikult välja selgitada, et kes ja kuidas tolle surma eest õigupoolest vastutab. Nagu ikka tuleb kuskilt pihta hakkamiseks esmalt küsitleda Puujala teenijannat, naabreid, leida sugulased, küsitleda neid ja nii edasi, ja eks lõpuks viib kõik see töö sihile ka ning selgus tuuakse majja, kuid igal sammul ei saa üle ega ümber Féliciest, tollest põikpäisest, umbusklikust ja tugeva fantaasiaga teenijannast, kes ise kangekaelselt väidab enese olevat olnud hoopis palju enamat ja siis sama dramaatiliselt keeldub lähemalt selgitamast, kuna on saladusi, millest tal polevat õigust rääkida. Ühesõnaga, tõeline juurikas ja võimekas juurikas, kelle tekitatud segaduses on küll ainult Maigret oma rahu ja läbinägelikkusega võimeline sotti saama. Muuhulgas paneb Maigret siin loos oma alluva homaari vähimagi häbitundeta pihta nii, et vaene Lucas peab hoopis kotletiga leppima.

Teise loo „Maigret koolis“ läbivaks jooneks on valge vein ja austrid. Vanasti mäletan ikka, kuidas Maigret’ nimi tekitas isu Calvadose järele (ega hiljem järele proovides ei olnud üldse nii hea kui lugedes tundus, muidugi), aga siin tuleb isu hoopis jaheda valge veini järele. Ja no miks mitte siis ka värsked austrid. Kuigi, eks siingi ole selge, et mingi suvaline valge vein, mida pudeliga poest võib saada pole üldse muidugi see, mida Maigret’ igatseb, sest ilmselgelt sõita Pariisist välja kuhugi Prantsuse mereäärsesse külakesse ja mekkida seal kohalikku veini värskete austrite kõrvale on hoopis midagi muud.

Nojah, ühesõnaga on siin tegemist juba kõva karjääri teinud staadiumis komissariga, kellelele ajakirjandus üksjagu tähelepanu pööranud ja kelle kuuldus kaugele levinud. Nõnda siis polegi ime, et kui üks hätta sattunud õpetaja kas Pariisist hoopis kaugelt ühest mereäärsest linnakesest kohale sõidab ja abi palub, paneb mälestus ühest kunagisest päikesepaistelisest rannast, austritest ja kohalikust valgest veinist, mille pudeli põhjas oli olnud liivakirme, Maigre puhkust välja võtma ning tolle tundmatu linnakese poole teele asuma.

Muidugi läheb nii, et tõusu-mõõna rütm ei klapi mõttes kangastunud unistusega ja värskeid austreid ei saa ega saa, kuna veeseis pole nende korjamiseks sobiv. Merigi on linnakesest jalutuskäigu kaugusel ja õiget hetke ja tuju veini mekkimiseks kah pole … kuid mõrv muidugi lahendamata ei jää, see on selge, aga siingi on nõnda (nagu Simenoni nukravõitu õhustikuga lugudes tihtipeale), et ega see süüdlase leidmine mingi suur trall ja võidukäik ei olegi – inimestel on kõigil oma lood ja asjaolud ning tihtipeale on kõik see värk lihtsalt üks haledalt ja õnnetult viltu kiskunud sündmuste jada, kus omamoodi kahju neist kõigist.

Kolmandas loos, kus „Maigret vihastab“ on komissar juba ise Pariisist välja kolinud ja veedab idüllilist pensionipõlve maamajakeses, korjab kirudes kartulimardikaid ning vaidleb naisega aiaviljade asetuse üle peenramaal. Siis aga tuhiseb sisse üks ekstsentriline vanadaam, kes koomilises võtmes peab puukottades komissari esmalt aednikuks ja seejärel tema äsja herneid puhastanud prouat teenijannaks, kuid sellegipoolest saavutab selle, et vanas politseinikus ärkab iselaadne kihk ning too jalamaid kohvri pakib ja rongile asub, et vanadaami perekonnas toimuvatesse ebamäärase segasusega lugudesse valgust heita.

Nõnda on kogu värk mõnevõrra ebaklassikaline. Pole ju otseselt mõrva, mida uurida, kuigi, üks surmajuhtum on perekonnas hiljuti aset leidnud ja ka Maigret pole enam ametlikult politseinik. Ning kõige tipuks peab ta veel tegema nägu, et ta pole vana proua Amorelle’i kunagi näinud ning viibib külas turistina. Kui ei ilmneks, et perekonna kahtlane väimees on ekskomissari kunagine koolivend, siis jääks üldse küsitavaks, kuidas midagi uurida või kellegagi vestelda õnnestub – suvalisel turistil ei passi ju lihtsalt kellegi häärberisse sisse marssida ning küsimusi esitama asuda. Niigi tuleb vananeval ekskomissaril üksjagu aega öösiti nurkipidi ringi luurata, et asjasse mingit selgust saada ja mustad perekonnasaladused päevavalgele kraamida. Muidugi jääb kõige selle peale küsimus, et kuidas kedagi üldse vastutusele võtta kui kuriteod on ebamäärast laadi ja tõestusmaterjaliga on ka nagu on …

Värvikatest tegelaskujudest pole puudu siingi, näiteks peab Maigret kohalikus võõrastemajas öömaja saamiseks esmalt tolle hüpohondrik-veinininast perenaisega lahkelt tolle ihuhädadest vestlema, et too soostuks äritegevusest hoiduvasse asutusse kostilist võtma … ja tolle kostiga on muidugi ka sellised lood, et poole osa ajast hangib Maigret ise kusagilt toidupoolist ning asub siis võõrastemaja teenijannaga kahekesi õdusalt köögis askeldama, aga ega ta ise säherduse olukorraga niiväga rahulolematu olegi – õdus askeldamine sobib nii kogukale komissarile kui küllap ka tema lugude austajale. 

Eks nagu Nero Wolfe’i lugudegi puhul on selline argitoimingute kulgemine ja erinevate jookide ja roogade figureerimine koos erinevate asukohtade õhustiku ja pisiasjade ning erinevate värvikate karakteritega kahtlemata oluline osa õdusa krimiajaviite võlust.  

„Palun andke mulle pool liitrit valget veini, jupp vorsti ja pool naela leiba,“ küsis Maigret.

Tegu polnud siin mingi söögimajaga. Ta istus laua otsa ja jäi vaatama lüüsiväravate all tupruvat vett. Endistel aegadel vedasid rasked hobused aeglaselt lotja piki kallast ja väike paljajalgne plikake sammus mööda kaldaäärset teed ning ajas hobuseid pika madjakaga tagant.

Mõnel kanalil võis veel praegugi hobuseid näha, aga Ülem-Seine’ilt olid „Amorelle ja Campois“ nad oma suitsevate puksiiride ja mootorpraamidega välja tõrjunud.

Vorst oli maitsev, vein kerge, veidi hapukas. Pood lõhnas kaneeli ja petrooli järele. Lüüsiväravad avanesid ja puksiir vedas enda järel reas lotje nagu kanapoegi kanalit mööda ülespoole ja lüüsivalvur tuli hetkeks Maigret’ laua taha keelt kastma. (lk 260)

Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Liisi Raamets „Juhuslik kohtumine“, Eesti Raamat (2023)

Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?

„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.

Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.

Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.

Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.

Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.

Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama! 

Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P

(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)

„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)

„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)

„Kalevipoeg“ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi lastele jutustanud Eno Raud, Tiritamm (1998)

Tutvusin siin ka, et mis lapsele kirjandustunniks lugeda vaja ja suur oli pealkirja vaadates minu üllatus KUI päevakajaliste teemadega tänapäeva lastekirjandus ikka tegeleb. Et siis raamat neist isadest-emadest, kes jätnud lapsed Eestisse ja ise läinud üle lahe Soome leiba teenima? Lisaks hämmastab muidugi ka see, et keegi sakslane on Eesti elu-oluga niivõrd kursis olnud ja sest kirjutanud, liiatigi juba 90ndate lõpus. Uskumatu. Et päris elu karmust leevendada on lastele ümber jutustatud kõik muidugi sellises muinasjutu-eepose vormis, värsidki sees ja ilusad Jaan Tammsaare tehtud pildid ka! Huvitav veel, et meie kuulsal lastekirjanikul nimekaim on, esimest korda kuulen.

Kui lugema hakkasin, siis selgus muidugi, et pigem käsitleb raamat hoopis 90ndate karmi reaalsust üldisemalt. Kesksel kohal on Viru, mis ma oletan, et tähistab siis Viru hotelli ja võib-olla ka Viru tänavat. Eks nn Viru ärikas ole ju legendaarne kuju ja seksikaubandus seondub selle nimega ka. Nõnda võib täiskasvanu pilguga oletada, et tegemist on hoopis omamoodi Eesti maffia sünni- (ja surmalooga). Vana Kalev, kelle kuritegelik tee algab muusikariistade varastamisest (teadagi, mida see „kandle laenamine“ tähistab) Vanemuise teatrist ja pärast muusikukarjääri luhtumist (ma oletan) ehitab ta üles Viru impeeriumi üles koos kõige kurikuulsa äritsemisega, aga siis ta sureb ja Linda jääb kolme pojaga üksi. Nood lähevad naaberriikidesse ja katsuvad ilmselt ka igaüks omamaist kuritegelikku organisatsiooni laiendada, Soomlased aga ei taha mingeid eks-sovjette sallida ja Linda röövitakse ära. Ei taha mitte mõeldagi, mis karm inimkaubanduse reaalsus selle taga veel peitub, kurva saatusega naisterahvaid on raamatus teisigi.

Edasi valitakse üks poegadest kohaliku maffia uueks juhiks ja tema ülesanne on siis ema Soomest tagasi saada. Siinkohal reedan sisu ja elusana teda muidugi kätte ei saada. Edasi jätkub hulk maade jagamist kõikvõimalike konkureerivate kurikaeltega. Siinkohal on kohe päris põnev, et kas kusagil see krimiajalugu täiskasvanutele ka on päris ajalooraamatu vormis? Hirmsasti tahaks teada, kes see Tuuslar päriselt oli ja Vetevaim ja Sarvik ja Hiiglane ja? Võimalik, et ongi kasutatud nende päris hüüdnimesid, aga tahaks rohkem tausta teada. Teisalt on muidugi ka sümpaatne, et ei tehta päris nimedega isikutest mingeid kangelasi, mulle nt igasugune sarimõrvarite kultus jms on suht vastukarva. Igal juhul on noored mehed vihased ja kanged:

„las aga mõõka murdanekse,
tapper terav tappanekse,
vahva mees ei karda verda!
kasvab kitsik kibedamaks,
tappemine tulisemaks,
…“ (lk 42; kes teab millistele veristele tulevahetustele maffiajõukude vahel siin vihjatakse)

Lõpptulemusena muidugi saab maffiaboss ehk Kalevipoeg „surma“ oma mõõga läbi. Ma oletan, et see tähistab politseile vahele jäämist, sest päris lõpus on ilmne, et Vanaisa tähistab riigivõimu ning praegu istub peategelane ise kusagil trellide taga ja ähvardab end ennetähtaegselt vabaks kaubelda – on need siis Eestis või Soomes või hoopis Rootsi kardinad. Muidugi, realistlikku ajaskaalat vaadates, kui ta 90ndatel oli 20ndates eluaastates, siis nüüd peaks olema tegu juba hallineva mehega, kes suurema osa elust vanglas veetnud.

Ühesõnaga, omamoodi põnev lugemine, aga tahaks ikkagi täiskasvanute varianti. Kuidagi imelik tundub kriminaalide elust värssides rääkida ja neid mingite loomade ja vetevaimude jms maskide taha peita. Ja see huvitaks ka, et mis siis ikkagi tollest rühmitusest sai. Kas midagi on säilinud või läksid kõik laiali?

Lõpetuseks veel – kui alguses tekitas suurt hämmingut, et üks sakslane Eesti ühiskonnast kirjutab, siis nüüd on isegi arusaadav, küllap ta mõni kuritegeliku maailma uurija on, kellele endiste sovjetimaade 90ndad imponeerivad, aga mis nüüd jääb väga suurt segadust tekitavaks on see, et miks keegi eestlane on võtnud ette säherdust kirjandust LASTELE ümber jutustada??? Ja veel sellises umbmäärases vormis??? Ja miks seda meil koolis lugeda lastakse???

Susanna Clarke: Piranesi

Väga keeruline on kirjutada seda arvustust, rikkumata võimaliku tulevikulugeja lugemiselamust. 
Samas selgelt on see raamat väärt, et teda lugeda, nii et püüan ikkagi. Annan mõned olulised punktid, miks on raamat lugemist väärt.

* karakterikujutus. Mitte "oh, nii nüansseeritud, nii mitmetahulised", vaid raamatusündmuste teel toimub vaikne arutlus: mis teeb meist need, kes oleme? Mis on kultuurikeskkonna mõju? Mis olemuslik? Kui palju saab vahelduda ja vahetada, et tulemuseks oleks sama inimene? Ja kui tulemuseks ei ole enam sama inimene, millised omadused ikkagi jäävad?
Märkasin juba Strange'i ja Norelli triloogiat lugedes, et Susanna Clarke ei tee asju "nagu peab". Nii ka selles raamatus - ei mingeid "kirjuta teda ikka mitmetahulisemaks", ei mingit "kui seinal on püss, peab see ka pauku tegema" - ja oh, kuidas mulle meeldib!

* Olemuselt on see krimilugu. Tasakesi antakse vihjeid ja lugeja on vahepeal peategelasest tükk maad ees, saamaks aru, mis toimub, mis juhtus. Lõpuks õnnestub niidid kokku saada. Lihtsalt ... esiteks on see väga ebatavaline krimilugu. Teiseks ei ole "mis siis tegelikult juhtus" üldse ainus küsimus, mis lugejat haarata võib.
Tõsi, on tänapäev, ebausaldusväärseid jutustajaid ja muid sedasorti võtteid kasutavaid krimkasid ilmub üsna palju. 
Aga "Piranesi" on ikkagi eriline!

* Mis on maailm? Kes on maailm? Kas on idiootlik näha kõiges Märke, Sümboleid, Tähendusi ja üritada nende järgi oma elu elada, või on see hea viis või on see täiesti mõttekas mõnes ja mittmõttekas teises maailmas ja selle kõige taga võib ka oma loogika olla?
Põhimõtteliselt mängib autor fantastilise realismi igapäevatõdedega ja teeb seda hästi.

* Ning kuidas vaadeldakse peategelase mõistust! Vaikselt, taustal, aga lugejal tekivad küsimused: kuidas too tegelane seda ja seda ja seda  teada saab? Kuidas ta ei mõtle tolle ja tolle üle? Miks need teda imestama ei pane?
Tal on teadlase mõistus - see öeldakse isegi välja - ja OMETI ta paljude asjaolude üle ei juurdle. Asjad lihtsalt on. 
Küllap mõtlevad kõik või vähemalt väga suur enamik teadlasi nõnda ja et näha läbi omaenda pimetähnidest, on vaja geeniust, mitte lihtsalt teadlasemõistusega inimest ja ...
Oh, ikka kisub spoilerdamiseks.

Teate, ma rohkem ei kirjuta. Lugege ise!

ERR
Lugemiselamused
Loteriis varem
BAAS

Rex Stout “Hirmunud meeste liiga”. Tänapäev (2020), tlk Jaan Kabin

Archiel ajab vaimukus üle ääre, nagu alati ja eks me kõik juba tea, et ega Wolfe'gi pole suu peale kukkunud (Archie kindlasti ei saaks jätta selle peale kommenteerimata kui katastroofilised taolise kukkumise tagajärjed oleksid, ja seda nii mainitud suu kui ka tolle suu alla jääva pinna jaoks). Google ütleb, et tegemist on teise Nero Wolfe'i raamatuga, mis kirjutatud.

Wolfe'i pangaarve on kokku kuivamas, motivatsioon tööd teha on madal (nagu alati) ja Archie igavleb ajud rosinaks, ent kui ta piisavalt kaua hommikuse ajaleheartikli kallal lõugu laksutab, õnnestub tal panna Wolfe Paul Chapini nimelise kirjaniku krimkat tellima, kuna too artikkel nimelt käsitleb kohtuistungit, kus autor praalinud, et raamatus kirjeldatud roim on loomulikult päriselt läbi viidud ja tõetruult, koos mõninga ilukirjandusliku garneeringuga üles tähendatud.

Noh, edasi läheb kaduma üks psühholoogiaprofessor, kes juhtumisi muidugi ka eelnevalt Wolfe'i külastanud oli, ning ilmneb, et terve seltskond kunagisi ülikoolisemusid on saanud ähvarduskirju ja nüüd on kaks neist surnud ja üks kadunud ja mängus on seesama mõrvahimuline kirjanik, kelle ees tervel see seltskond end juba ammustest aegadest süüdi tunneb, sest tudengid ja nende naljad, mis vahel viltu lähevad …

Ega's muud, kui hallid ajurakud ja vaimukustest kubisev praktiline meel koos musklitega peavad tööle pihta andma, mis muidugi viimase arvates ei käi üldse nii hoogsalt kui võiks. Kummatigi juhtub nõnda, et Wolfe isiklikult saab vähemalt ühe korra majast väljas käia ning läbi New Yorki rallida, Goodwin võetakse aga põhjalikult haneks. Lõpuks on muidugi kõik kenasti Wolfe'i laua ääres reas, pangaarve saab priske täienduse ning selgub ka täpne sott sellega, et kes mõrvas kelle ja mis sai kadunud mehest ja mis värk selle Chapiniga siis ikka on...

Külalisi võõrustatakse pruunis liivakivimajas igatahes kenasti (nagu alati, kadedaks teeb) – õhutatud ja köetud toakesest värske orhideeõieni laual, söögist muidugi ei maksa siinkohal rääkidagi. Kusjuures, kui tavaliselt on iga Wolfe'i raamatu söögikirjeldused ikka sellised isutekitavad, siis selles raamatus unistab Archie mingisugusest munahüübest vorstikeste ja peekoniga, mis mul isiklikult oleks vist küll üsna viimaseid asju, mida Fritzilt paluda, aga noh – Archie on ju krooniline piimajoodik ka, mis tast ikka tahta. Ning vähemalt jäi see ebaisuäratav hommikusöök tol korral ka ainult unistuseks – ajapuudusel pidi ta leppima minu mõistes märksa isuäratavamate soojade võileibade ja kohviga oma töölaua taga …

Mulle jätkuvalt meeldib Tänapäeva Wolfe'i lugude formaat ja kujundus – poleks midagi selle vastu kui kõik Wolfe'i lood kronoloogilises järjekorras selles formaadis välja antud saaks ja mul veel riiulis kah oleks …

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi ole talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vimast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: “Ta võitleb loodusjõududega. Ta muurab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: “Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. (lk 7-8)

Benjamin Prado “Lumes on tühjus”. SA Kultuurileht (2015), tlk Lembit Liivak

Juba kohe päris alguses kuulutab jutustaja, et lugu tuleb ühe naise mõrvast, kuid enne räägib ta kolme peategelase lood, ja seda nõnda, et lugejal ei maksagi püüda ära arvata, kes on jutustaja, kes on mõrvar.

Et asja veelgi vähem lineaarseks ajada, lisanduvad kolme eri tegelase jälgmisele ka ühe tegelase kirjutatavad lood, raamat, loo ideed, ühised arutelud nende üle ning teiste tegelaste panustamine neisse.

Sellisest sissejuhatusest hoolimata, on vanade heade krimistandardite poolest kõik paigas – see, mis lõpuks selgub, tundub tagantjärele vägagi loogiline ja “oleks võinud ju arvata”, samas on kõik aga siiski priimalt sibuljas või siis kruvilik või kurviline või … et ühesõnaga puändi puudumist ei maksa peljata, aga keda otsese lahenduseta jäävad mõistatused armutult painama jäävad, sellele peitub siin kaante vahel teatav oht meelerahule.

Kõik saab alguse aga ühe tubli kindlustusametniku kummalisest ajaviitest end kallisse ülikonda riietada ning võimalikku ostjat teeseldes luksuslikku kinnisvara vaatamas käia. Või, noh, tegelikult võib ju muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba veel avaldamata kirjaniku ning pedantlik-metoodilise tohtri sõbrunemisest, kus teine ühe loomepüüdlustele kaasa elab ning teda omamoodi isalikult kingitustega poputab. Või võib muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba lapsepõlvedes... Või siis polegi sel alguse otsimisel lõppkokkuvõttes suuremat mõtet, sest nagu ikka ja jälle läbi kirjutatakse ning meelde tuletatakse – mälu on orgaanika, kogu selle muutlikkuses ja ekslikkuses ja sealt edasi minnes muutub muidugi ka minevik pehmest savist ilmasambaks pääsemata oma paratamatust illusoorsusest kunagi lõplikult, ja millel see tulevikki siis seisab. Olevik on küll olemas, aga seda kõike käega katsuda ja lõpuni näha, näha... seda ei jõua ja juba ongi möödas...

Ning loomulikult on kogu lool üksjagu pistmist kirjutamisega – kirjutamise protsessiga, kirjutamise ja päriselu seostest, põimumisest ja ehk ka sellest kuidas elu alati sammu võrra ees, kriipsu võrra sügavam ja vaid pealtnäha nii palju igavam võib olla.

Lumega on raamatu sündmustikul otseses mõttes vähe pistmist – keegi ei kahla läbi hangede ega võitle külmumisega, kuid kujundlikus mõttes on lumi (omal) kohal, ja küllusliku valgega üle puistatud puud, kohevsädelevad hanged ning järjest kõrgemaks kasvavad vallid teede ja radade ääres on head visuaalsed ilmestajad väitele “lumes on tühjus”. Muidugi nii põhimõtteliselt võiks lume asemel viidata ka mingile muule ajutisusele-illusioonile, aga ega siis külmunud maani ka välja ei tasu kaevata. Praktilise poole pealt on ju niigi selge, et olgu selle tühjusega kuidas on, kui see lumi parajasti kohal on siis ta ikka on kohal ja filosoofiline tühjusemetafoor rookimisest ei päästa...

Iker tõotas, et kui ta oma raamatu avaldab, pühendab ta loo temale, ja Alcaén tegi sellest liiga suure numbri, nagu kipuvad tegema väikeste asjade puhul need, kellel puuduvad suured ambitsioonid, inimesed, kes oma olemuselt ei püüa elu mitte paremaks, vaid talutavamaks muuta. Aga võib-olla tundis ta selles fatalistlikus loos ära iseenda, leides, et tema ongi niisugune inimene, kes näeb peaaegu kõiges halba ennet, kellele supelrand meenutab uppumist või nuga kuulutab haava, sama loogikaga, nagu teised vaatavad voodit ja näevad vaimusilmas seal lamavat inimkeha.

Kas tema mõtted jooksid sama rada, kui ta lõpuks kavatses Ikerile ja Angelile majast rääkida? Kindlasti oli see nõnda. Kui loosse poleks sekkunud Laura Salinas, oleks Alcaén seegi kord kindlasti jäänud iseendaks, teinud paar-kolm pingutust ja seejärel alla andnud. Aga kuidas näha ette seda, mis teda ootas? Kuidas ta oleks saanudki aimata, mis neid kolme ootas ja milliseks see neid muutis? Inimolend on nagu jäälahmakas – kunagi ei või teada, mis on pealispinna all, milline külm vesi, milline kuristikupimedus, millised veealused koletised. Seega, kui ta õuna haugates oma lugu jutustama hakkas, ei tajunud keegi kolmest midagi veidrat, ei märganud ähvardavat ohtu ega lähenevaid tapatalguid. Selle asemel istusid nad rahulikult edasi Sivori punastes tugitoolides, jõid oma õlut, nagu polekski tegemist õhtuga, mil saab alguse midagi halba. (lk 15)

Elly Griffiths „Januse kivi“ (2020)

Ruth Galloway kuulub nende krimikangelaste kilda, kes ametlikult politseiga kuidagi seotud pole ja isegi mitte detektiivibüroo pidamise või hobi korras kahtlaste surmajuhtumite väljanuhkimisega ei tegele, aga kelle kahtlased surmajuhtumid muidugi kõigest hoolimata ikka üles leiavad…

Pisut meenutab Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…

Juhtum ise läheb aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast, siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt. Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.

Nõnda siis - nagu õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära – me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).

 

Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.

Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“

„Ma arvasin sama.“

„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.

„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“

Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.

„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.

Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.

Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“

Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.

„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.

„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“

Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)

Olav Osolin „Kus lendab Part“ (Varrak, 2021)

Huumori poole pealt võib kohe alustuseks ära öelda, et igasugused hetked, mil sundimatu situatsioonikoomika päriselt välja ka tuleb, on kahtlemata plusspunkte väärt – toimiva koomilise efekti loomine on lihtsalt täiesti eraldi kunst – ja eks neid hetki ikka on. Aga samas olid tegelased minu jaoks kuidagi tüütult ebasümpaatsed, noh, sellised ossilikud vmt. Sapiste on iseenesest ju kena nimevalik, aga kuidagi rusuvalt mõjub selline üsna üheplaaniline rämedus. Lõuna-Eesti maakoht ning kodumaised olud on muidugi üldjuhul eraldi tasandil plussiks, ent suuremas osas tunduvad nii tegelased, krimimõistatus kui õhkkond pigem nalja ülesehitamise teenistuses – seega eraldiseisvalt väga meeldejäävad ei ole. Ühesõnaga on siin ehk siis sellist külajandi  võtmes Rex Stouti ja Sherlocki hõngu.

Algus on igatahes paljutõotav – nooreminspektor Part saab väljakutse ühte pealinnast mõnevõrra kaugel asuvasse külasse, kus kohalikus majutusasutuses vedeleda naisterahva surnukeha. Natuke saab Part rahulikult tegutseda, siis jõuab kohale ka Eestimaa teises otsas pralletanud boss Sapiste, kes otsad enda kätte võtab, erilise geniaalsusega ei hiilga, aga see-eest ülbuse (ja nutika ning ärritava järelkasvuga, lokkab ka korruptsioon).

Laibaautot pole niipea oodata (noh, ikka see pralletamine ja pohmakad ja muu joomahuumor), toimub pisut koomilist taidlemist ja juurdlust, laip peidetakse korrektsuse mõttes vähe paremini diivani taha, sealjuures avastatakse surnud daami näol tegemist olevat suisa tuntud krimikirjanikuga. Hotellis toimuvad aga kahtlased kidakeelsed lood, ühe (kuulsa?) külalise identiteeti keeldutakse kategooriliselt avaldamast, pisut niidiotsi annab uurimine külapubis, aga siis järsku on laip lännu ja kõik teevad näo, et seda pole kunagi olnudki …

Et iseenesest ju kõlab päris hästi, toppama jäämise häda ka polnud, läks nagu ludin, aga teist osa samade tegelastega just ei oota. Samas, naljakunsti ikka võiks veel!

„Hakkame siis peale,“ jätkas Boss ja kraamis välja oma suure märkmiku, „ning alustame päris algusest. Kui kaua sa siin majas oled juba olnud?“
„Umbes viis minutit, ma arvan! Ega ma pole ju aega võtnud!“
Juba Manueli esimene vastus näitas, et ees seisev lahing ei tõota tulla kerge.
„Ei, ma pean silmas, et kui kaua sa siin tööl oled olnud?“
„Siin Kannikeses või? Suvel saab aasta!“
„Selles ei maksa küll kindel olla,“ torkas Sapiste ja kirjutas midagi oma märkmikku.
Pausi kasutades haarasin otsa enda kätte. „Oled kohalik või?“
„Mis mõttes?“
„Noh, kas elad Veriallikal?“
„A kus ma siis elama peaks?“ imestas Manuel.
„Ei no väga hea, et sa siin elad!“
„Siin hotellis ma ei ela!“ vastas vibalik. „Käin ainult tööl. Aga mõnikord olen ma siin ka elanud.“
Ma ei saanud päris pihta, mida see vennike patrab või mida ta elamise all silmas peab, kuid üks asi oli selge – kuigi usaldusväärne seesuguse mehe jutt ei tundunud. Ilmsesti oli ka Boss sellest aru saanud, kuid jätkas sellest hoolimata usutlust: „Hea küll. Läheme asja kallale. Millal sa esimest korda laipa nägid?“
Manuel vajus mõttesse ja vastas siis ebaledes: „Vist tädi Amalie matustel. Kuigi ega ma teda seal pikalt vaadata saanud. Kirst pandi kohe kinni.“

Vibaliku vastus lisas Sapiste niigi segasesse pilku veel ühe ahastava noodi, samas kui minule tuli sel hetkel kohe meelde mu enda tädi matus, mis toimus ammu aega tagasi Viljandis. (lk 100-101) 

Betty Rowlands „Mõrv mäeharjadel“, Eesti Raamat (2020)

Briti krimi, kus peategelaseks Melissa Craigi nimeline romaanikirjanik. Sarnaselt näiteks Agatha Raisini lugudele, läheb pool auru ümbruskonnale ja inimsuhetele. Käesolevas loos on Melissa tulnud oma hea sõbranna Irisega tolle hea sõbra musjöö Bonardi koolituskeskusse (Lõuna?) Prantsusmaal. Kusjuures, vist väga põhjalikke looduse ja ümbruskonna kirjeldusi ikkagi siin polnud, aga igal juhul on tegemist mägise kandiga väiksemate külakestega (võinoh, linnakestega, sest kui on juba poekesi ja ööbimiskohti, eksole). Musjöö Bonardi koolituskeskuse juurest läheb vana rada üles mäkke, hunnitu vaatega platvormile … ja loomulikult leitakse laip. Ja siis veel üks. Ühesõnaga, selline hilisõhtune lugemine väsinud peale vms.

Melissa Craigi trumpideks näib olevat avatud meel ja tundlik suhtlemisstiil ning huvi paiga ajaloo vastu – huvitava kokkusattumusena on see nimelt Lõuna-Prantsusmaal toimuv briti krimiromaan, kus asja lahendamisega on seotud kamisaare (ja II maailmasõda) puudutav ajalootaak ning kus mõrva lahendamisega tegeleb briti krimikirjanik, kes valmistub kirjutama briti krimiromaani, mille tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal ning asjasse puutuvad kamisaarid…

Pool auru lähebki aga suhetele ja suhtlemisele – on kohalik külahull, kelle usalduse peategelane muidugi võita oskab ning veel mitmedki tegelased, nagu kohalik politseiuurija ning üks kohalik ajaloouurijast daam ja koolituskeskuse naistöötaja, kellega Melissa usalduslikke vestlusi peab, mis ühtlasi tingib nii temapoolse juurdluse algatamise kui ka selle eduka lahendamise. Sealjuures tegutseb ta õige pisut ka vanamoodsa asitõenditejahiga ja natuke on juttu ka alibitest, aga intuitsioon ja emotsionaalne plaan ning huvi mineviku ning erinevate inimeste vastu on muidugi vaieldamatult need omadused, mida Melissa läbi esile tõstetakse.

Kõrvalliinina käivad mõningased romantilised probleemid ja püüdlused; lisaks sõbrannasuhetedraamat. Õhus on ka kunst, sest sõbranna Iris on kunstnik ja muuhulgas käiakse mingeid maale vaatamas ja arvustamas. Kuskilt käis läbi ka omapärane tolerantsustunnistus stiilis, et „geid on väga sõbralikud inimesed, mul on mitu gei-sõpra vms“. Ja eks see kohalik külahull Ferdinand oli ka muidugi omamoodi „õilis metslane“, kellest päris sotti ei saanudki, et kui ta ajuti nii segi oli, kuidas ta siis ikkagi nii hästi funktsioneerida sai, et majapidamisalaseid vaidlusi pidada ja poes käia ja külalistega bussi juhtida ja … Aga ega ma muidugi ei tea ka, mul pole mitut sellist sõpra, ja eks see mingi Lõuna-Prantsusmaa mägipiirkond nagunii selline poolmetsik paik on…

(Ahjaa, need kamisaarid on seal paikkonnas tähenduses protestandid, kes seisid vastu katoliiklastele või midagi taolist. Ja teise maailmasõja ajal peitis kohalik kogukond, toetudes kamisaarliku sissitegevuse traditsioonile, gestaapo eest põgenikke, mis muuhulgas tõi kaasa ka reetmisi ja ülekuulamisi ja hukkamisi ja muud taolist, mis võiks ka olevikku ja põlvkondade taha pikka vimma edasi kanda.)

Fernand oli täiesti silmist kadunud ja Melissa jaoks avanenud teine võimalus pageda, kuid ometi järgnes ta kõhklemata mehele. Ta oli kindel, et Fernand ei plaani kurja, ning ta hirm hakkas taanduma, selle asemel tõstsid pead elevus ja ootusärevus. Teda juhatati paika, millest olid kuulnud paljud inimesed, kuid näha olid seda saanud vaid üksikud tagaaetavad hingelised.

Ta jõudis kohta, kus Fernand oli silmist kadunud, ja ukerdas ümber rahnu. Otse ta ees oli kitsas, napilt meetrilaiune karniis. Temast vasakul oli kaljuserv, mille all polnud võimalik püsti seista. Paremal ootas kukkumine tühjusesse.

„Ärge vaadake alla. Tulge minu juurde!“

Hirmust peaaegu tardunud Melissa pööras suurte raskustega pilgu kaljuservalt kõrvale. Fernand kükitas kaljuseinas olevas lõhes, naisest pisut kõrgemal ja vähem kui kolme meetri kaugusel. Kogu Melissa keha vappus, kuid tema poole sirutuva pruuni käsivarre nägemine ja mehe hääle enesekindel kõla andsid talle julgust. Ta hakkas kaljuseina vastu liibudes tasapisi mehe poole nihkuma, ise palvetades, et pinnas ta jalge all vastu peaks. (lk 85) 

Freeman Wills Crofts „Mürgi vastumürk“, Tammerraamat (2021)

Ah, ma ei väsi ütlemast, et sel Briti raamatukogu krimiklassika sarjal on ilusad kaaned – retro raudteepostrid oli ilmselgelt hea valik. Kuigi, selle raamatu kaanepilti mul netist tuvastada ei õnnestunudki, tegelikult mind nüüd suisa häirib, et kaanepildi kohta igasugune info puudub (ehk ingliskeelses väljaandes on mingigi viide), ja isegi originaalkeelset pealkirja („Antidote to venom“) ma tõlkest seekord ei leidnud, kuigi esmakordse ilmumise andmed olid nt inglise keeles ära toodud…

Nii tagakaanel kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi – algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.

Tegemist on sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised, jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus, kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole siit puudu…

Esmajoones tahaks aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise, kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel, millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk ega fenomen.

Pöörtloolisuse juures, mis seisneb siis selles, et lugeja esmalt elab kaasa kuriteoni jõudmisele, kuid päriselt kõikenägev ta pilk ei ole ja nõnda saab paralleelselt uurijate jõupingutuste jälgimisega ka kaasa elada mõrva toimumise üksikasjade mõistatuse lahenemisele … et siis pöördloolisuse juures oli lahe veel see aspekt, kuidas kõik hoolikalt läbi mõeldud ja pealtnäha lollikindlad üksikasjad, mida nii alibi kui ka muidu asjaga seostamatuse tarbeks ette valmistatakse ja mis esmalt laitmatult töötavad, kõik need samad üksikasjad hakkavad tagantjärele aga hoopis teise nurga alt vaadatune jälle vastu töötama, justkui oleks kurikaelad kõige täiusliku plaanimisega lõpuks ikkagi üle pingutanud … või võib muidugi ka olla, et siiski pisut liiga vähe pingutanud, sest kõik see värk on justkui omamoodi kaardimaja – piisab esimesest varisevast kaardist kusagil ja …

Lõppkokkuvõttes ei puudu asja juures muidugi ka (kristlik) moraal – eks sellega klapib ka hästi, kui siin inimese kurjale teele kaldumise ning süükoorma psüühilise raskuse (vt Valgevene muinasjutt varastatud härja mittekosutavusest või Dostojevski „Kuritöö ja karistus“) protsessi kõrval mingit ülemääraselt eksitavat muhedust juurde pole pandud. Ühesõnaga selline kena asjalik detektiivilugu ja natuke ikkagi kumab seda kiirustamiseelse (muidugi, nii tundub ainult tagasivaates, olevikus on kiirustamisega nagu hukas noorsoo ja koltunud rohugagi) ajastu mõnusust, kus rahulikud jalutuskäigud ja õhtused malemängud ja igasugused seltskondlikud viisakused õdusust loovad, rääkimata jalgradadest ja väravatest ja sellisest nostalgilisest linnaruumist… Aga teisalt jälle ei ole seda õdususe ja täiendavalt värvika muheduse osa minu jaoks piisavalt, sest noh, see tegelaste eludesse vaatamine ja igasugune loo lahendamisega kaasnev täiendav trall on minusuguse lugeja jaoks, kel mõrvar enamasti kohe peale tagakaane kinni langemist jälle ununeb, ikka oluline!

Tsitaat sedapuhku pühendatud viskisõpradele. Sulgudes on minupoolsed aliased isikunimedele, mis muidu alatul kombel sisu ette ära reedaksid. Muidugi säherduse reklaami peale, sest kõigil ei pruugi ju imeravimist eemale pelutavaid musti saladusi olla, tuleb vist lisada hoiatus, et enne viski tarbimist pidada nõu arsti või apteekriga…

Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines.  (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.

Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!

Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”

Oli üsna selge, et see on zymoliha.

Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.

“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Varrak (2018)

Oli tarvidus lugeda midagi Islandi naabritelt ja kuigi nii põhimõtteliselt saaks sealt põrutada ka üle ookeani Ühendkuningriiki või Norra või … siis tahtsin ikka võimalikult ehtsat Põhja-Atlandi kidura kliima ja kivise ranniku naabritunnet. Islandi lähimad naabrid on ju Gröönimaa ja Fääri saared, mis  huvitaval kombel mõlemad juhtumisi ka Taani asumaad (või siis autonoomsed piirkonnad). “Nahata tüdruku” on samuti kirjutanud taanlasest autor, aga Gröönimaa on siin põhjalikult kohal, autor ise elab samuti Nuukis – Gröönimaa pealinnas. Ka naabritunnet Islandiga on natuke tunda, Fääri saaredki on mainitud.

Kui Gröönimaast mitte midagi teada, siis leiab sellest vägagi nordikust noaarist ikka kuhjaga teadmisi ja silmapiiri avardavat. Alates Gröönimaa asustamisest, sellest, millal paralleelselt inuittidega mõnedsajad aastad saarel elanud skandinaavlased kadusid ja kuidas keegi ei tea, et miks. Pingetest Grööni ja Taani valitsuste vahel, kohalikust eluolust ning hülgejahist, sellest, kuidas põlistel gröönlastel on hülge rappimine ja nülgimine peaaegu sama sisseharjunud tegevus kui meil kartulikoorimine, ning ka ilukirjandusväliselt paraku täiesti tõesest faktist, et Gröönimaal on tüdriklaste seksuaalne väärkohtlemine väga levinud probleem. Nagu on ta ga maailma esirinnas enesetappude poolest – pime ja külm, tööd pole, eriti noortel pole väljavaateid. Ammutasin noid teadmisi ühest Youtube´i videost ja seal räägiti, et suur osa kohalikke elavatki lihtsalt piskust Taani valitsuse abirahast. Kui nii võtta, siis omamoodi kontrast Islandiga, mis just mõni aastat tagasi pälvis tähelepanu sellega, kuidas just noortele eriliselt tähelepanu pööratakse (tulemuslikult) ning on palju tasuta trenne ja noortekeskusi jms, et oleks nii palju alternatiive halvale teele minemisele, et see halb tee enam eriti ei ahvatleks vms. Hiljuti räägiti meil siin muidugi ka Taani Hyggest, kui ühest õnne valemist, aga paistab, et kolonisaatoritena pole see Hygge levitamine ja rakendamine just väga hästi õnnestunud. Eks muidugi on nüüdseks Gröönimaa ka juba jupp aega autonoomne piirkond, oma valitsusega ja puha...

Nagu arvata võib, siis krimiloo tuumaks on jõhkrad mõrvad – neli nülitud meest 1973. aastast ning mõned, kes mõrvatakse aastal 2014. Matthew Cave on keskealine ajakirjanik, kellel on otse loomulikult ränk isiklik tragöödia – nagu ikka, naise ja lapse kaotus – ja lisaks veel lapsepõlvemüsteerium – isa, kes järsku oma pere hülgas ning kadus. Ja siis leitakse jäälõhest üks mumifitseerunud surnukeha, mis usutakse olevat esimene leid aastasadu tagasi Gröönimaal elanud skandinaavlastest, aga … juhtuma hakkab asju. Heas “Lohetätoveeringuga tüdruku traditsioonis” on keskealisele meesajakirjanikule abiks salapärane tätoveeritud naine, kelle minevik peidab samuti sünget traumat ja sisaldab 12-aasta pikkust vangistust, mille käigus on omandatud mõningased supervõimed nagu juuraharidus ja häkkerioskused. Kõikvõimalikud kohalikud meresõidu- ja jahioskused muidugi niikuinii.

Pöörakute, ootamatuste ja müsteeriumi hargnemise koha pealt pole vast midagi ette heita – kõik on piisavalt keerukas ja uusi avastusi jagub, mis kõik muidugi on ka tarvilik, sest see sari läheb veel edasi (iseasi, kas ka eesti keeles) ning süngete vandenõude ja minevikusaladuste harutamist näib jaguvat veel kuhjaga. Aga mina isiklikult nautisin muidugi kõige enam ikkagi Gröönimaa olustikku.

Liustik ja jää, kivid, pisut rohtu ja sammalt, randa triivivad jääpangad, mis ulatuvad vee all sügavustesse ning mille külje all on meri nõnda hunnitult türkiissinine, et tahaks sisse hüpata, kuid vesi on jäine ja paljas sellega kokku puutumise šokk võib teoreetiliselt tappa. Üle linna käivad udud ja vihmad ja sajud, talviti vinge pakane. Nuuk on siiski vist umbes ligi tuhat kilomeetrit meist põhjapool, kusagil Oulu linnaga samal laiuskraadil, nõnda on ka päeva pikkuse muutumine pisut drastilisem. Kuid samas on näha ka, mida Golfi hoovuse soojad veed meile kingivad, millest Gröönimaa paraku osa ei saa – otse Arktikast tulev külm vajutab mahasadanud lume, mis kunagi sulada ei jõua, suuremat osa seda kaljust lahmakat katvaks liustikuks, mille ületamine kelgu ja koertega on üks karm ja riskantne ettevõtmine (seda siin raamatus küll ei tehta, aga Naomi Uemura kirjeldas sõitu üle Gröönimaa, tagasiteel pooluseretkelt), üle koheva valge maa ei või mitte niisama sõita, sest lume all varitsevad jäälõhed, mille sügavustesse pudenemine on kindel surm. Ühest sellisest jäälõhest leitakse ka käesolevat lugu käivitav laip.

Kogu sellest liustikuvärgist johtuvalt on Gröönimaal asustust vaid madalat jäävaba rannikuserva pidi ning kogukondi ei ühenda mitte teed, mida rajada oleks võimatu, vaid lennu- ja meretransport. Leidub ka hüljatud paiku, millest lahkutakse enam-vähem kõike peale väiksemate isiklike asjade, maha jättes, sest oleks liiga kulukas hakata vedama suuremaid esemeid või tühjaks jäänud maju lammutama paigas, kuhu nii ehk naa niisama uitama keegi ei satu.

Tegevus toimub paralleelselt kahes linnas ja kahes ajas – 2014. aasta Nuukis ning 1973. aasta Godthåbis. Need kaks linna on muidugi tegelikult üks – varasem nimi on lihtsalt Taanikeelne ning Nuuk on hiljem pandud gröönikeelne variant – ja ka ajad põimuvad lõpuks kokku. Seda muidugi mitte ulmelisel viisil, vaid loomulikult on minevik ja olevik ühendatud, Matthew kätte satub ühe varasemaid juhtumeid uurinud politseiniku isiklik märkmik, ning tal on võimalus käia oma eelkäija jälgedes, leida asju, mis pole muutunud, nagu jää hingus või justkui ajast puutumata jäänud maja ning loomulikult teada saada seda, mis enne oli varjatud.

Kokkuvõtteks: krimi on sünk ja paheline, kuid kurjus ei peitu tingimata ainult selles, mis esmapilgul võigas tundub; mis põhiline, Gröönimaa loodust, ajalugu ja kultuuri on väga nauditaval määral. Lisaks ka grööni keelt.

Kui Jakob oli prefekt Mortensenile selgitusi jaganud selle kohta, mida ta teadis ja arvas kahe jõhkra mõrva kohta, nende kohta, mis olid aset leidnud linna kõige koledamas hoones, läks ta Kolonihavneni sadama väiksesse liiva- ja kiviranda, kus paar suurt jääpanka olid kaldale uhutud. Käesolevale aastaajale ei olnud see iseloomulik, aga sellegipoolest sätendasid need rannal hämaruses vastu ning ta tundis suurt vajadust lasta mõtetel vabalt ringelda, ilma et oleks pidanud mõtlema külmaverelisele mõrtsukale, kes oli arvatavasti alles tegutsema hakanud.

Tema lähedal seisis üks vana inuit ja tagus rituaalset qilaat-trummi, vaheldumisi jalgu tõstes ja ülakeha liigutades.

Ta seisis laudsiledal kaljul, mille meri oli ümaraks lihvinud ja triibuliseks värvinud. Vana mees hoidis ühes käes ümmargust lapikut trummi ja tagus seda teise käe peopesaga, lauldes vaikseid kablikke palveid mere tumehalli jääkülma sügavusse.

Jakob rebis pilgu trummimehelt lahti ja asetas käe jääpangale. Tundis, kuidas külm otsekohe naha alla tungis. Trumm ja laul hoidsid teda lummuses.

Sada tuhat aastat tagasi sadas selle jääpanga vesi pehme lumena tol ajal veel nimetu Gröönimaa pinnale. Seal vajus lumi aastate jooksul kokku ülitihkeks jääks, võrratult puhtaks ja ilusaks.

“Kui sa hingad jää peale, siis tunned, et jää hingab vastu.”

Hääl tuli nagu maa alt ja alles nüüd märkas Jakob, et laul ja trummipõrin olid vaikinud. Ta pööras ringi ja vaatas väikese inuiti silmadesse, kes oli merele laulnud.

Vanake nookas peaga nende ees seisva meetrikõrguse jääpanga poole. “Proovi!”

Jakob astus kõheldes sammukese, hoidis suud peaaegu vastu jääd, hingas sügavalt välja ja tundis samal hetkel, kuidas külm hingus tema nägu näpistas. Ta hingas veel kord ja sulges silmad. Jää oli sama elus kui ta isegi. (lk 94)