Milan Kundera – Naeru ja unustuse raamat (2014)

Seitsmes loos korduvad variatsioonidega samad teemad – Böömimaa 1968. aasta krahh ja sellele järgnenud repressioonid, kirjandus kui selline ning armastus ja kehalisus. Litost kui seisund avalikkus- ja erasfääris. Kundera on mõrkjas ja irooniline ja mõistev ja salvav; eks see on ka omamoodi poliitilise paguluse mõtestamine – kes on inimene peale lähedastest ja juurtest lahtiraiumist. Autor ei kirjuta puhast belletristikat, vahel vilksatab ta isegi oma arutlustega tekstis. Eks see on mõnevõrra tüütu, kui ilukirjanduses arutletakse kirjanduse olulisusest või staatuse probleemidest. Aga jah, eks Kunderale ole kirjutamisel oluline tekstiga katsetamine (jessuke, küll on mõnus lugeda lühikesi peatükke!). Ja muidugi armastus ja lihalikkus kui selline.

“Teisisõnu: iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.” (“Ema”, lk 54)

“Vestlus taksojuhiga paljastas äkitselt kirjaniku tegevuse põhiolemuse. Me kirjutame raamatuid, sest me ei paku oma lastele huvi. Me pöördume anonüümse maailma poole, sest meie naised topivad kõrvad kinni, kui me nendega räägime.
/-/ Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljastpoolt sisse ühtegi häält.” (“Kadunud kirjad”; lk 120, 121)

Milan Kundera – Veidrad armastuslood (2011)

Väga sügavamõtteliselt võiks märkida, et on igati meeldiv, kuidas Kundera teksti esitab, selle liigendamine, muretu (ja salvav) iroonia jne. Aga et tegemist pole romaaniga, siis on lugemisnauding selline mõnus hamburger rasvast tilkuva prae asemel (järjest kolme lühilugude raamatut lugeda on tõesti liiast ja võtab eluisu ära, käib üks stiilne lahmimine ja kõva esinemine, kaua võib). Ühe projekti raames avastasin, et üleüldse ei mäleta, mida olen Kundera proosast lugenud – et see on hea, seda küll. Aga miks on hüvaduse eripärad mälust nii ununenud? Miks ei mäleta raamatuid, mida lugenud olen? Tegelt polegi nii hea autor?

“Nooruk lukustas ukse ja pöördus tüdruku poole. Too seisis tema vastas, isepäine, väljakutsuv, pilk ülbelt ihar. Noormees vaatas teda ja püüdis riivatu ilme tagant tabada tüdruku tuttavaid jooni, mida ta nii hellalt armastas. Ta vaadanuks nagu kahte pilti ühes kaleidoskoobis, kahte teineteisele peale pandud pilti, mis üksteisest läbi kumasid. Need kaks läbikumavat pilti kinnitasid, et tüdrukus on olemas kõik, et tema hing on läbinisti amorfne, et sinna mahub nii truudus kui truudusetus, reetmine kui süütus, koketerii kui kasinus; see metsik segu oli vastik nagu prügimäe kirevus. Endiselt kumasid mõlemad pildid teineteisest läbi ja nooruk adus, et see on vaid tüdruku pealiskiht, mis teistest erineb, oma süvasoppides on ta täpselt samasugune kui iga teine naine, tulvil kõikvõimalikke mõtteid, tundeid ja pahesid, mis igati õigustavad mehe salakahtlusi ja armukadedust; mulje naise välisest kestast on tühipaljas pettus, mille ohvriks peab langema see teine, see, kes vaatab, nooruk. Talle tundus, et tüdruk, keda ta armastas, oli vaid tema igatsuse vili, tema mõtte abstraktsioon ja usalduse pettekujutelm; et tõeline tüdruk seisab tema ees nüüd ja on lootusetult võõras, lootusetult teistsugune, lootusetult mitmetähenduslik. Ta vihkas tüdrukut.” (“Libahääletamine”, lk 69)

“Libahääletamine” on kokkuvõtteks sünge lugu, armastusega ei mängita! (Või noh, no kui tõesti igav on, mis siis ikka, destruktiivsus on millegi lõpp ja algus, me kõik põleme põrgus.) “Sümpoosion” on päris undilik lugu, aga selline draamaUnt, lihalik ja keksumäng tšehhi dr House olukordadega; seda võiks tõepoolest proovida lavastada kammerliku näidendina (nojah, samas Kundera ei luba enam adaptsioone teha – eks tuleb siis anonüümselt ja nurgataguselt esitada). “Eduard ja Jumal” on samuti igati soovitatav lugemine.

Eelmine tõlkevalik on selle raamatuga võrreldes tõepoolest nooruslikum ja siivsam, pole ime, et neid tekste (peale “Keegi ei naera”) nõukogude ajal ei ilmunud.

noppeid raamatutest

sehkendamine
lugemik
kiiksu lugemisarhiiv
päevaleht

Milan Kundera – Naljakad armastuslood (1965)

“Mul jäi mulje, et mu ees on laud “Kolme kivistunud pardiga”. Ma ei tea, kas pardid ka teie südant liigutavad nagu minu oma. Haned mitte. Silmitsege hanesid! Hani on, iseäranis oma noka tõttu, rumaluse kehastus. Samal ajal on part, ja jällegi just oma noka tõttu, süütu ja heldimapaneva rumaluse kehastus. Sellest ajast peale, mis ma Janat tundsin, nimetasin teda vaheldumisi haneks ja pardiks. Sel päeval, kui astusin üles kättemaksu kõrgendiku poole, muutusin ma halemeelseks ja leplikuks ning suhtusin temasse kui pardisse.” (“Olen õnnetu looja”, lk 11)

Kundera jutustab lugusid sellest, kuidas kunstiinimesed armuasju ajavad, on sellised kergelt moraalitud juhtumid (mida ei mõisteta sirgjooneliselt hukka!), ikka üks üleaisalöömine ja võrgutamine ning armuhaavade tõttu jamadesse mässimine. Esimene lugu “Olen õnnetu looja” on sellest, kuidas natuke rumala blondiiniga näppu lõigata (mis küll Kunderal nende blondiinidega on?). Aga armukolmnurka sattunud naine osutub kõvemaks pähkliks kui armunud mehed ja lööb nad kogemata uppi. Ohjah, murtud südamete krigin ja ragin kostab senimaani. Aga lahe, nii mõnus kerglane mängulisus. Kui avalugu oli üldinimlik (ja ajatu) armukatastroof, siis tõlkevalimiku teised lood “Minu õdede õde” ning “Ja keegi ei naera” on vast vähe rohkem oma ajas kinni, tuleb natuke tunda totalitaarse süsteemi ahistust (ajuvaba, mida paganat ma sellega mõtlen?), noh, Kundera on looja asemel kirjanik. (Ok, rohkem ei kirjuta.)

Irooniline autoripositsioon, metafiktiivne värk. Ja süüdimatu kerglus, mis on eriti mokkamööda valiku avaloos (mis on üleüldse esimene armastuslugude tsükli maimuke, nagu selgub 2011. a tõlke järelsõnas).

“Jah, kusagil kolmekümne ja kolmekümne viie vahel on nähtamatu piir, mis tõenäoliselt tähistab elu keskkohta. Kui te sellest piirist üle astute, muutub kõik teie ümber. See on, nagu astuksite te mäe harjale. Elu, mis enne seda oli varjul silmapiiri taga, mis oli nähtamatu ja salapärane ning millelt võis oodata mida tahes, ilmub äkki teie silme ette kogu oma vapustavas piiratuses. Teie pilk haarab teie jõu ja võimaluste lõppu ja teil on korraga selge, mida te oma elus veel teete ja mida te enam ealeski ei tee. Teie süda kisub kokku, sest te tunnetate äkitselt oma elu tõelisi mõõtmeid ja veendute, et need on vaid normaalsed inimlikud mõõtmed, väikesed ja virilad, sügaval teie unelmate maailma all. Ja kui te siis heidate pilgu oma elu lõpule, on teil tunne, nagu teeksite te läbi oma esimest surma, mingit eelsurma, suremise küpsuseksamit.” (“Minu õdede õde”, lk 25-26)

Milan Kundera - Eesriie (2008)

Kundera seitsmest esseest koosnev hiljuti eesti keeles ilmunud raamat keerleb üldjoontes samade teemade ümber kui tema eelmine esseekogumik pealkirjaga "Romaanikunstist", kuid käesolev on oluliselt põhjalikum ning kaugemaleminev. Kafka, Cervantes, Goethe, Hašek jt toodud kirjanduslikud näited on kummalisel kombel varasema raamatuga üldjoontes samad. Lugenult Kundera esseeraamatuid ilmumise järjekorras, on märgata, et kahe teose vahele jäänud aja jooksul on autori mõtted vähe muutunud, küll aga kinnistunud, juurdunud ning seega leidnud uute kaante vahel parema ning selgema sõnastuse.

Kundera teemapüstitused ning küsimuseesitused eeldavad ennekõike edasist arutlemist, küsimist, kuna romaaniolemuslikud, maailmatunnetuslikud, inimhingelised jms teemad mõjuksid vaidlustamatu vastuse saanult samuti kui elu mõte, milleks konkreetselt on näiteks 42. Tuleb tunnistada käesoleva kirjatüki edasist laiskust ja loidust, mis Kunderat ainult tsiteerib ning tema ideid kokku võtab, ning seda kõike põhjusel, kuna julgust püstitatud teemadele midagi juurde lisada pärsib lisaks tühisele viitsimatusele ka tunnetatav ebakompetentsus, ning ühest üle saamine, teise rumal eksponeerimine kindlasti midagi paremaks ei teeks. Ka vaatamata teadmisele, kui segaselt mõjuvad raamatust väljakistud tsitaadid, jäägu kõik nii. Niisiis, nii arutles Kundera:

"Kunstiteose lahterdamiseks eksisteerib kaks elementaarset konteksti: kunsti rahvuslik ... ja rahvusülene ajalugu ... Geograafiline vahemaa viib vaatleja kohalikust kontekstist eemale ning lubab tal omaks võtta maailmakirjanduse laiema konteksti ehk ainsa lähenemise, mis suudab esile tuua romaani esteetilise väärtuse, see tähendab, olemise senitundmatuid aspekte, mida antud romaan on suutnud lahti mõtestada, või uuenduslikku vormi, mis on oskuslikult leitud." (lk 37-39)

"Kuidas defineerida "provintslikkust"? Võimetusena (või keeldumisena)näha oma kultuuri laiemas kontekstis." Provintslikkust on kahesugust, suurte ja väikeste rahvaste oma. Suurtele rahvastele piisab täielikult oma kirjandusest; väikerahva jaoks on maailmakultuur aga võõras, ligipääsmatu, kauge, millel on vähe ühist nende rahvuskirjandusega. "Väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale. Kui kirjanik heidab pilgu kodust kaugemale, liitudes oma ametivendadega kunsti rahvusülesel territooriumil, peetakse teda oma rahva suhtes pretensioonikaks ja üleolevaks. Ja et väikerahvaid tabab pahatihti olukord, kus kaalul on rahvuse püsimajäämine, võivad nad seda hoiakut kergesti moraalselt põhjendada." Väikerahva jaoks on kirjandus rohkem rahva kui kirjandusajaloo asi. Kundera tsiteerib Kafkat: "See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile väheolulise keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse." Ning edasi Kundera järeldus: "Rahva omanditunne oma kirjanike suhtes avaldub kitsama konteksti terrorismina, mis kahandab kogu töö tähtsuse vaid rolliks, mida see kodumaal etendab." (lk 40-41)

Suurrahvaste provintslikkus on tekkinud üldiselt samadel põhjustel: "võimetus (või keeldumine) vaadelda oma kultuuri laiemas kontekstis." Selle nähtuse näiteks toob Kundera nimekirja prantsuse vaimse ladviku hinnangu prantsuse kõigi aegade kümnest silmapaistvamast raamatust. Nimekirjast selgub, et kohalike haritlaste jaoks on olulisimaiks teosteks hoopis teised, kui prantsuse kirjandust hindava välisvaatleja jaoks. Oma riigi kirjandust hinnates jäävad esteetilised väärtused riiklike kõrval teisejärgulisteks. Esteetilisi väärtusi on raskem tajuda kitsamas kontekstis, isegi juhul, "kui tegu on ühe suure rahva uhkusest pakatava kontekstiga". (lk 42-45)

"Ajalugu iseeneses, oma liikumiste, sõdade, oma revolutsioonide ja vasturevolutsioonide, rahvuslike alandustega ei ärata kirjaniku huvi mitte kui objekt, mida maalida, hukka mõista või tõlgendada, kirjanik pole mingi ajaloolaste toapoiss - kui ajalugu teda huvitab, siis sellepärast, et ta on justkui prožektor, mis pöörleb ümber inimeksistentsi ja heidab valgust selle ootamatutele võimalustele, mis rahuaegadel, kui Ajalugu paigal seisab, ei leia aset, jäädes nähtamatuks ja tuntamatuks." (lk 68)

"Mida tähelepanelikumalt, visamalt me jälgime tegelikkust, seda paremini näeme, et see ei vasta ideele, mis inimestel temast on. Kafka pilgu all paistab see üha meeletumana, üha mõistusetuma ja tõepäratumana. Oma pika innuka pilguga tõelisele maailmale ületas Kafka, ja teised suured kirjanikud pärast teda, tõepära piiri." (lk 73)

"Iga romaan, mis on kirjutatud tõelise kirega, pürib üsna loomulikult kestvaks esteetiliseks väärtuseks, see tähendab, väärtuseks, mis on võimeline elama kauem oma autorist. Ilma sellise ambitsioonita kirjutamine on küüniline: keskpärane toruluksepp võib olla rahvale ju kasulik, kuid keskpärane kirjanik, kes teadlikult toodab kaduvaid, tavapäraseid, konventsionaalseid ja seetõttu mitte kasutuid, vaid koormavaid, kahjulikke raamatuid, on põlastusväärne." (lk 90)

"Üritage ... rumalust määratleda! Mis asi see rumalus üldse on? Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Seal pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti. Ja defineerimatu." (lk 120)

Milan Kundera - Identiteet (2007)

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." (lk 38)

"Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: "Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas´ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kavalust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemaks, kuningast ja kuningannast ja kõigest ülemaks."" (lk 45)