JY Yang - The Exile (The Book of Dragons, 2020)

Planeedi maasarnastamine draakoni abil? Et siis näide science fantasy’st, kus peategelane Linear on mõistetud süüdi ning süü lunastamiseks peab ta kümme aastat olema üksi terraformitaval planeedil ning raporteerima võimalikust progressist, mida teostab sinna kosmoselaevaga transporditud jumalastaatuses draakon.

Ainult et …. draakon pole vaid inimsoo tööriist ning Linear pole unustanud põhjust, miks ta just sellist karistust kannab (teine võimalus oli hukkamine) - ja millist hinda ta selle karistuse nimel maksis. Planeet elustub, aga valel moel.

Teksti lugemise muudab veidi keerulisemaks see, et autor rõhutab mõlema peategelase puhul sootunnuste vältimist (kui see nüüd ikka on non-binary gender teema, pole asjaga just kursis) - inglise keele puhul see karjub muidugi näkku, eestikeelselt saaks seda väljendada hulga neutraalsemalt (kui võrrelda kasvõi Ann Leckie triloogiat nii originaalis kui tõlkes). Mitte et see oleks eraldi kvaliteet, küll lisab aga tekstile veidra hõngu, sootu karje. Ja no draakon kui terraformija, eksole, polegi nagu sellist fantaasiat kohanud.

JY Yang - Bridge of Crows (The Mythic Dream, 2019)

Esimene lugemine tekitas meeleheidet (no küllap sellest, et väsimusest tukkusin enamuse loole lugemiseks kulunud ajast), teine lugemine avas päris mõnusalt poeetilise teksti, kus lugu avaneb sibula kihtidena ja ometi jääb mitmeti tõlgendatavaks.

Loo aluseks on (idamaine?) müüt Linnuteest – et kuidas elavad tähed voogavad taevalaotuses ning nende vahel on lõbusad ja üleannetud inglid, kes kiusavad Linnuteel peatuvaid kosmoselaevu. Kuniks üks kosmonaut röövitakse ja nii satub see inglite linna ühe röövijast ingli salaarmukeseks – kuniks see avalikuks saab ja mõlemale olendile määratakse ränk karistus. Aga see on jutustuse raamiks, tegelik lugu on see, kuidas noor neiu suundub otsima nõida kõrbemäelt, et saaks abi armsama vabastamiseks – kuid nõudmised sinna nõiani jõudmiseks röövivad nooruki paljaks, jääb vaid lugu, mida nõiale jutustada.

Kui niimoodi spoilerivabalt kokku võtta, näib ikka parajalt tobe maailm – mis kuradi tähtede vahel lõbutsevad inglid ja paradiislik inglilinn jms? Aga eks ole oluline, kuidas teksti esitatakse ja nii kukub välja õige müütiline quest, ja nii vast parim tekst, mida sellelt autorilt lugenud olen. Ehk aitab kaasa seegi, et loo aluseks olev müüt on mulle täiesti tundmatu.

JY Yang – Tiger Baby (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Üsna suvaline lugu noorest naisest, kes lapsest saati unistab (või tunneb tungi) olemast tiiger. Näeb ikka unes, kuidas ta tiigrina metsas luusib ja mis kõik veel. Aga noh, reaalsuses on ta nö vanatüdrukust raamatupidaja, kes elab koos vanematega ja toidab ümbruskonna kodutuid kasse. Kes küll tema kujutlustes kohtlevad seda tiigri aastal sündinud naist kui kaslaste kuningannat.

Siis ta aga vallandatakse kulude kokkuhoiu ettekäändel. Naise iha tiigristuda üha süveneb. Aga läheb nagu läheb.

Et, jah. Kena tekstike, mis võiks anda mõnes kirjandusväljaandes kena esmamulje mõnest tundmatust autorist, aga mille tekstiline väärtus on pahatihti üsna unustamisväärt. Nagu ka käesoleva teksti puhul. Muidugi võiks mõelda, et kõik need aasiapärased allusioonid jäid tabamata jne, aga mu meelest on tõesti tegu ühe üsna suvalise looga. Vähemalt esmatutvus Yang lühiproosaga oli vähe asjalikum.

J.Y. Yang - Glass Lights (The Djinn Falls in Love, 2017)

Surev vanaisa teatab lapselapsele, et selle vanaema oli džinn – ning see Mena nimeline tütarlaps on oma olemuselt vanaemale väga sarnane. Takkajärgi uurides paistab, et vanaisa oli mingil moel saanud džinnilt kolm soovi. Viimane soov oli terve poisslaps ehk Mena isa, misjärel džinn kadus oma teed. Muidugi, teiste inimeste nägemuses oli lugu vähe teisiti – see naine oli kas prostituut või sõjapõgenik.

Täiskasvanuna töötab Mena Singapuri ühes reklaamifirmas. Ta pole nagu teised selle osakonna hiina tüdrukud (pole puhtavereline), mistõttu on ta omamoodi outsider, hall hiireke, kes teeb vaid tööd ja keda lõbutsema ei kutsuta. Aga salaja täidab ta vahel inimeste soove – mis viib ta mõttele, et kas vanaema oleks muutnud midagi võlujõu abil, et nii enda olukorda paremaks teha. Küllap mitte.

Niisugune lühilugu džinni või noore inimese eneseleidmisest. Maailm peab tasakaalus olema – kunagi ei saa olla liialt palju head ega halba. Kõik on tasakaalus.

„Maybe it was for the better. Teach them early that dreams and wishes are things that bring only pain, that nothing comes for free, that for every piece of good fortune, somehow and somewhere the universe will balance itseif out with misfortune.“ (lk 52)