Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine (2015)

Raamat sellest, mida teeb üks kõrvaltegelane siis, kui tal pole epopöa tegevusliinidesse midagi asjalikku lisada ehk siis pildid Auri seitsmest päevast, mil ta hoiab maailma koos ja ootab Kvothega kohtumist – muude temale oluliste tegevuste kõrval on vaja leida mehele just need õiged (õiged!) kingitused. Ega ma nüüd ei mäleta, kas see siin oodatav kingituste jagamise stseen on möödas või mitte, need Rothfussi romaanid pole just mu fantasy isiklikus koorekihis.

Ei ole just tavaline, et autor kirjutab nii ees- kui järelsõna (kirjastuse nõudel?), milles püüab vabandada sellise erilise teksti kirjutamist; samas on toodud ka põhjendused, et miks see raamat peaks lugejatele oluline olema (peale selle, et autorile endale huvitav katsetus jne). Nimelt on see tekst katkisest inimesest teistele katkistele inimestele, kes peaks seda poeetilist hõllandust vaimsete probleemidega neiust endale hinge võtma (ma kas olen vähe või valesti katki, mulle näis see lihtsalt tütarlapselikele lugejatele mõeldud YA fantasyna).

Auri arvab, et tema õlgel on maailma koos- või tööshoidmine – selleks peavad asjad olema õiges kohas, valitsema peab kord ja harmoonia. Neiu maailm kui selline on küll õige väiksevõitu, hõlmates peamiselt Ülikooli all paiknevaid salapäraseid (ja tundmatu päritoluga?) keldreid ja käike (Auri on teatavasti endine üliõpilane, aegajalt ilmub keelekasutussegi erialast sõnavara). Tekk peab olema õiges kohas, seep ei tohi kurja sisaldada jne jne. Nii ta üksipäi seikleb selles keldrimaailmas, kord bipolaarsete või autistlike (või hämaramate) murede ja rõõmudega. Asjad peavad õiges kohas olema!

Eks see on tähenduslik jne lugu. Kuigi autor rõhutab, et arusaamiseks tuleb olla tuttav romaanidega... võib seda raamatut niisamuti võtta ka sõltumatu teosena, noh, kui oled lugejana huvitatud meelehaiguse fantasyst või nii. Ma nüüd küll ei oska öelda, mida selle raamatu lugemine annab juurde Kvothe maailmale... äkki kunagi ilmuv kolmas romaan nihutab Kvothe õpingumälestus Aurit rohkem esile (raske on uskuda, et tegemist vaid triloogiaga, mingi hetk peaks kajastamist leidma mehe koolijärgsed kangelasteod)? Alati on üpris tore lugeda lisandusi tuntud romaanilmadele, ent see lühiromaan voolas minust küll üsna mööda. Ent see pigem seepärast, et Rothfussi romaane pole suuremat fännanud. Ja nii edasi, sellist hülgemölapostitust võiks lõputult pikemaks heietada.

“Ta oli asjade õigest teest kõrvale kaldunud. Kõigepealt tuli korda seada ennast. Ja siis oma maja. Ja siis oma taevanurk. Ja pärast seda...
Noh, ta ei teadnud täpselt, mis pärast seda juhtub. Kuid ta lootis, et pärast seda toimib maailm veidi aega juba ise, just nagu korralikult kokku pandud ja õlitilgaga meelitatud taskukell. Ta lootis, et see juhtub. Sest päris ausalt, oli päevi, mil ta tundis end veriseks kulununa. Ta oli nii väsinud iseendaks olemisest. Ainsaks olevuseks, kes hoolitses selle eest, et maailm õigesti pöörleks.” (lk 88)

ulmekirjanduse baas

fantaasiajuttude muljed

päevaleht

Patrick Rothfuss – Targa mehe hirm (2012)

Kui nüüd mälu ei peta, siis võrreldes eelmiste osadega käib siin üsna sirgjooneline action. Mis on muidugi kangelaslik ja eepiline, sest kõrtsmik Kvothe meenutustes seikleb ta 16-aastasena – juhib röövlite püüdmist, tegeleb haldja armuihade täitmisega (ainus mees, kes ta niuete vahelt on selge mõistusega lahkunud!), õpib ääremaalaste salajast elu- ja võitluskunsti ning hukkab halva seltskonna, jõuab Alveroniga tülli minna ja ülikoolis paremaid päevi näha (eks näiteks Hoffmani maailmaülimüristaja on hoopis 14-aastane). Huvitav, mis küll juhtub kolmandas raamatus, mingi tavaloogika järgi võiks Kvothe jõuda jutustamisega oma kõrtsmikuaega, ent ees paistab olevat veel meeletult pea müütilisi seiklusi eiteamistegelastega – enne kui ta kolkas kõrtsmikuks varjub. Raamat lõppeb vist tähendusrikkalt, aga ei oska sellest erutuda.

Ei oska ka öelda, et millepärast see raamat või sari kuidagi eriline on. No mingi adrenaliinilaksu saab, samas puudub “kiiks”, mis ärataks tähelepanu, oleks meeldejääv. Senimaani ei suuda mäletada (“kui nüüd mälu ei peta”, eksole) eelmisest lugemisest, mille pärast Kvothe röövlite jahtimist üleüldse juhib. Või mis täpsemalt oli Alveroni naisevõtuga. Esimeses raamatus võitles ta vahepeal miski draakoniga? Ei mäleta, ei mäleta. Heal juhul võiks sedastada, et juhtum Cthaehiga haldjamaal ja sellest tulenev saatuslik ettemääratus võiks olla “kiiksu” moodi – kui see ainult kuidagi meelde jääks! Eks seegi ole autorist kena, et noorel Kvothel huvi nende laulude vastu, kus kirjeldatakse ta kangelastegusid. Tjah, natuke piinlik, et kõigis postitustes Rothfussi raamatutest käib mul pea samasugune hülgejutt.

“Kvothe muigas kõveralt. “Nii et pärast seda, kui keegi on Cthaehiga kohtunud, on kõik tema valikud valed.”
Bast raputas pead, nägu kahvatu ja mossis. “Mitte valed, Reshi, katastroofilised. Iax rääkis Cthaehiga, enne kui ta kuu varastas, ja sellest kogu loomise sõda alguse sai. Lanre rääkis Cthaehiga, enne kui korraldas Myr Tarineli reetmise. Siis Nimetu loomine. Scaendyne. Kõik need viivad tagasi Cthaehi juurde.”
Kvothe nägu jäi ilmetuks. “Noh, igatahes seab see mu huvitavasse seltskonda, kas pole?” lausus ta kuivalt.
“Enamgi veel, Reshi,” ütles Bast. “Kui meie näidendites on tagaseina dekoratsioonil kujutatud Cthaehi puud, siis teavad kõik, et lugu pöörab kõige õnnetumaks tragöödiaks. See on seal, et publik teaks, mida oodata. Teaks, et lõpuks lähevad kõik asjad kohutavalt halvasti.”” (lk 221)  

ulmekirjanduse baas

õhtuleht

Patrick Rothfuss – Targa mehe hirm (2012)

Üldiselt soovitaks selle postitusega mitte aega raisata ja lugeda seeasemel ulmekirjanduse baasi kolme esimest pajatust (sest hetkel neid seal rohkem pole, ma tõesti ei oska arvata, mida järgnevad pajatajad võiksid kirjutada), mis osundavad üsna tabavalt käesoleva raamatu kõiksugu headele ja veidratele külgedele (tõsi küll, seal juttu tervikromaanist, mitte kaheks jagatud tõlke esimesest poolest, seega spoilerid jne).

Nojah, raamat jaguneb jämedalt kaheks – esimesed 400 lk Kvothe elust Ülikoolis ja Imres, järgmised 200 lehekülge hilistiineka teenistus Vintis Alveroni juures. Ja vahepeal lühikesed peatükid nö Kvothe olevikust ehk elust kõrtsmikuna kuskil pärapõrgus (miks ta seal on, ei tea, ehk triloogia viimane raamat jõuab omadega kuhugi välja, senikaua tundub uskumatu, et see vant jõuaks autori käes oluliselt vanemaks saada). Eks tagasihoidlikult võiks mõelda, et see Ülikooli osa vähe liiga mahukas ole, aga no mis teha, küllap Rothfussil mingi kinnismõte, miks üliarenenud 16-aastase Kvothe kooliajast tuleb nii põhjalikult süveneda.

Ent asi läheb paremaks, kui noormees võtab akadeemilise puhkuse (tõsi küll, sunnitult – inkvisitsiooniga jändamine ei mõjunud Ülikooli renomeele just nägusalt), tekst läheb vähe kiiremaks ja lõbusamaks selle Alveroni teenistuses, peatükidki muutuvad lühemaks (ja enam ei teki mul probleemi sellega, et ei suuda eristada ta kaht parimat sõpra – Wil ja Simmon, embkumb on naistehuviline, üks neist töötab skribendina jne, ei mäleta). Ja siis tõlge katkeb – Kvothe läheb just tülli ühe lähedasega ja kahtlustab teiselt poolt reetmist.

Nojah, juba algusest peale pole suutnud Rothfussist vaimustuda, tõsi küll, see poolik parem kui eelmised kaks poolikut, kõiksugu kaunitarid on üsna võrgutavad, ma naiivselt hoidsin pöialt Devile, aga vist vara veel. Kuidas küll Kvothe aru ei saa, et Denna on vaid lapsik kiindumus, õiged tšikid on vähemalt kahekümnendates. Noored! Samas muidugi selline siivsus on noorsoole igati õpetlik.

Kui Bretti ja Pehhovi triloogiate teised osad on kõvakaaneliste asemel pehmekaanelised, siis Rothfussi trükitakse ikka kenasti kõvakaanelisena. Huvitav, kas kaanepilti nägemata peaksid mõned inimesed seda pealkirja järgi miskisuguseks eneseabiõpikuks?

ulmekirjanduse baas

fantaasiajuttude muljeid

Patrick Rothfuss – Tuule nimi. Kuningatapja kroonika: Esimene päev (2009)

Jätkub see pagana poolikult trükitud raamat, ilma mingi sissejuhatuseta jätkub eelmise pooliku tegevus.

Selle raamatuga on pisut veider suhe – ühelt poolt see üldse ei istu, teisalt tahad lugemisega edasi minna ja näha, kas see raamat võtab viimaks vedu või mitte. Isegi peale raamatu lõpetamist on jätkuvalt kahevahel olek, kas viitsiks jätkata või mitte. Ei tea, kes teab.

“Teadsin, et see on hea nõuanne, ega teinud sellest välja.” (lk 141)

Kõik need Kvothe õpingud ja mured jätavad kuidagi külmaks, tahaks parem ta mehetegudest lugeda, megakangelane Kvothe on raamatu peamise tegevuse ajal nii 15.-16. aastane, kui õieti aru sain. Huvitav, kui palju teksti on Rothfuss kokku kirjutanud? Kui see jutt sama põhjalikult jätkub (no vaevalt), siis võiks nii kümneköitelist purakat oodata. Mõned Kvothe meenutused sarnanevad toonilt Ron Jeremy ilmutuslike targutustega: “nüüd ma räägin välja ühe saladuse” jne.

“Leidsime seeni, tõrusid, moskiitosid ja kavalasti männiokaste alla peidetud pesukarusitta.” (lk 250)

Hea tõlkeleid on ühes kohas matsikeelena kasutatud soome-eesti keel. Ootamatult positiivne hetk raamatus oli Kvothe ja Denna jamamine narkarist draakoniga (võibolla oli see mulle endale mingi rõõmus järelkaja Robillardi raamatust).

segane maailm

Patrick Rothfuss – Tuule nimi (2008)

Üks tüütumaid ilukirjanduse lugemisi on pikalt-laialt lapsepõlve raskustest lugemine. Või noh, üldse lapsepõlve uurimine-puurimine. Veel hullem, kui lapsepõlve kannatustele eelneb kuldne eellugu – ehk siis olid toredad vanemad (nii on ka Kvothe vanemad võimatult-laitmatult imalad) ja ideaalne perekonnana kasvamine ja mis küll korraga juhtus. Muidugi, eks see kõik ole ilmtingimata vaja meeletu superkangelase loomiseks:
“Kui ta keeras pudeleid oma pikkade ja osavate käte vahel, leevendasid tuttavad liigutused mõnd väsinud kurdu tema näos, lastes tal paista nooremana, kindlasti alla kolmekümnesena. Isegi mitte veel kolmekümne lähedalgi. Liiga noorena kõrtsmiku kohta. Liiga noorena mehe kohta, kelle näos oli nii palju väsimuskurde.” (lk 20)

Raamatu tagakaane võrdlus Tolkieni loominguga on kahe otsaga asi – ühelt poolt hea reklaamitrikk (“kas tõesti?”-efekt), teiselt poolt kindel märk raamatus pettumises. Lood, mida esitatakse (jutt pole ainult Rothfussist), on sellised lahjad lurrid 20.saj. lõpu-21.saj. alguse autoritelt (inimesed kirjutavad, sest on tahtmist ja on olemas turg, kus nende tooteid tarbitakse). Võrdlus on kui kärbsepaber, kõigest hoolimata sunnid end teksti läbi lugema. Ma ei väida, et Tolkien on jumal või mõõdupuu, ta on lihtsalt kamakas, mis ei sobitu hästi tavapärase muinasulmelugude massiga.

Kaks väikest tähelepanekut, Kvothe näeb kord unes Stonehenge'i (lk 151), ja väitleb vabavärsi teemal (lk 330).
Loodetavasti järgmised osad annavad võimaluse paremaks arvamiseks.
(Tuleb välja, et avaldati pool esimesest raamatust...)

baas