Arthur C. Clarke - Viimnepäev (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.

Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.

ulmekirjanduse baas

Marek Tihhonov - Maailmalõpu päevik (2020)

 

Tegu on vast esimene eestikeelse ulmeraamatuga, mis tõukub eelmise kevade koroonakogemusest - ja tulemuseks on õige sünge visioon järgnevate koroona-aastate elust, selle tipnemine kõigi selgroogsete suremisega … ning mis selle hävingu põhjuseks õieti oli. Kui raamatu esimene pool on nö visioon sellest maailmalõpumaailmast ja sellele eelnenud sündmustest, siis raamatu viimases kolmandikus tuleb sisse õige ulmeline nägemus (millele on muidugi viiteid romaani esimeses pooles, aga siis jälgid ikka enam olustikulisi detaile, sest noh, päevakajaline värk ikkagi).

Niisiis, koroona tuleb ja jääb ja areneb ning kogu inimkond saab sellest küllastatud. Aga mitte ainult, ka nö loomariik leiab ühel hetkel oma (õige kummalise) lõpu. Seejärel tipneb paari nädala pärast kogu inimkonna häving loetud tundide jooksul. Ent on üksikuid ellujäänuid (omaette teema on vähem kui kuus kuud vanad lapsed, kes pole viirusest nakatunud), kes jäävad haiguse lõpp-staadiumist puutumata või kelle lõpp-staadium nö ebaõnnestub (ning neist saavad midagi zombilaadset).

See päevik ongi kirjutatud ühe ellujäänud eestlasest mehe poolt - inimkonna häving ja üksikisiku ellujäämine meile üsna tuttaval Eestimaal (tegevus ulatub Võrumaast Tallinna kaudu Virumaani). Ellujäämine selles lagunevas laibameres pole just lihtne (lisaks siis need ebardid, kes toituvad laipadest ning võivad lihaotsingul olla vägagi agressiivsed - kuni viimaks laibapuudusel ise ära kaovad), kuid mees otsustab elus püsida ning juhtunu tuleviku tarbeks talletada - juhuks, kui peale tema on veel ellujääjaid ja on mingigi võimalus inimkonna jätkumiseks. Selleks hakkab ta siis katse-eksitus meetodil elamist kindlustama (tegemist pole MacGyveriga) ning erinevaid vajalikke esemeid kokku otsima (tehnikast, kuivtoidust ravimiteni - kuna loomi-linde enam pole, siis näiteks lihasöömine on peagi nostalgia - kuniks elu, muidugi), ning peale kolme aasta üksinduses viibimist otsustab hakata teisi ellujäänuid otsima. Mis viib edasi veidrate avastusteni (aga sellest siis romaani viimases kolmandikus).

Kokku moodustub üpris õõvastav romaanimaailm, seda eelkõige hävingule eelnenud ja järgnevate päevadel juhtunu kirjeldamisel (loomade hukk, nakatamata inimesed, ebardid jne). Seal on mitmeid seiku, mida kindlasti ei soovitaks nõrgemanärvilistele. Ja et tegevus toimub Eestimaal, siis … jah. Muidugi, hiljuti on näiteks Armin Kõomägi avaldanud romaani nö viimasest inimesest, aga tolle romaani puhul oli asi lahendatud vähe kergekäelisemalt. Ja muidugi see painav ja ebaselge koroona, mis on siin ja praegu.

Samas romaani nö ulmelisema osa, mis annab seletuse koroonale ja selle põhjustatavale läheb vähe … ulmeliseks (ning kindlasti jõhkram kui näiteks Wyndhami “Trifiidide päev": jajah, sellele spoilerile pole eelnevalt midagi kirjutanud. Või võib siin koguni Cthulhu mütoloogiat aimata? Kõik need kombitsad ja puha). Lahendus … tekitab vähe ebalust, ning kuidas see viimane konflikt korraga lõppes … läks kuidagi deus ex machinaks või kuidas. Ühesõnaga, selle teema puhul oodanuks justkui teravmeelsemat lahendust, mitte nö tavaulmelist värki võõrrassidega.

Igal juhul, see romaan on julge ja painajalik ettevõtmine. See ei ole kerge meelelahutus juba ainuüksi oma vägagi aktuaalse teema poolest, samas vandenõuteoreetikutelegi on siin kummastavat mõtlemisainet. Aga igaühele oma.

ulmekirjanduse baas

triinu raamatublogi

laura raamatublogi

Viktor Dubtšek - Mustad laevad (Raevu päevad 2, 2020)

 

Esmapilgul tundub see olevat kui miski putinulme või sotsrealismi taaselustuss - kõik see NSVL ja suurvene värk ja kapitalismi siunamine, aga noh, puänt päästab teksti kenasti palju paremaks. Omamoodi on see kui Cixin Liu “Kolme keha probleemi” lühem ja tumedam variatsioon - Maa elanikke tulevad hävitama tulnukad, kel pole mingit soovi maalastega tegemist teha, nende soov on vaid planeet omandada ning plaane nad varjama ei hakkagi, isegi tulnukalaevade omavaheline side on krüpteerimata ning maalastel õnnestub neid pealt kuulata ja ühendust võtta … aga tulnukaid ei huvita maalastega suhtlemine. Läbi häda proovitakse seda lähenevat ründelaevastikku rünnata, aga noh, kasutu. Aga maalastel on siiski plaan, kuidas invasioonile kohapeal vastu hakata …

Minu meelest mingil moel vägagi venelik tekst: “tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati”-mentaliteet või nii.

N. K. Jemisin – Obeliskivärav (2019)

Jätkub Jemisini auhinnatud triloogia eesti keelde vahendamine ning ikka veel ei suuda ma sellest täiega vaimustuda – ja no mäletaks ma siis suurt „Viiendas aastaajas“ toimunut. Muidugi, kui kunagi peaks ilmuma viimane osa, peaks enne selle kallale asumist esimesed kaks osa uuesti läbi lugema.

Kuid õrnalt tundub, et „Obeliskivärav“ on ehk kuidagi loetavam (või kontsentreeritum?) kui avaraamat. Tegevusliine on vaid kolm ja need kõik toimuvad enamvähem samaaegselt … ja susi teab, keda või mida neist usaldada, kes ema ja tütart ümbritsevad. Igal juhul, ema on kinni jäänud maa-alusesse hiiglaslikku pelgupaika, kus siis taaskohtumine Alabasteriga ei kulge just kõige rõõmsamalt – kuna mees on Maa lõhestamise järel kivistumas ja ta kivisööjast sõber maiustab ta kehaosadega. Siiski annab Alabaster mitmeid vihjeid, mida Essun peaks tegema, et Maa saaks Kuu tagasi ja nii ehk aastaajad vaibuksid.

Samal ajal langeb see maa-alune Castrima piiramisrõngasse, mida mahitavad … teistsugused kivisööjad, kel pole mingit soovi näha Essunit obeliske ühendamas ega muidu pikemaajalist inimtegevust. Castrimale pannakse ette ultimaatum – kas sealsed inimesed ühinevad vägevama kunnaga ning heidavad välja orogeenid (kivisööjatele saagiks) või nad hävitatakse. See küsimus … tekitab pingeid.

Essuni tütar Nassun on koos oma lapsetapjast isaga aga rännanud seni teadmata suunas, kuni viimaks jõudnud sellisele ääremaale, kus kuulu järgi ravitakse lapsi orogeneesist vabaks – aga tegelikult on sealse „kooli“ pidajatel (kaitsjatel!) mingid omad salaplaanid, mida neile usaldatud haigete inimestega peale hakata. Jällegi – kas Nassuni ja ta võimete kasutamine on tingimata nö üldiseks hüvanguks (või mis see üldse olla võiks?), mida kaitsja Schaffa õieti plaanib, miks ta sellest noorest tüdrukust nii hoolib. Ja siis see kivisööja, kes lõpus tüdrukut avitab. Eksole.

Ja need kivisööjad, ehk siis iidsed inimesed ning nende erinevate fraktsioonide soovid ja vajadused ja omavahelised võitlused – Essun kogeb nende võitlusi eriti teravalt (Hoa!); Nassuni puhul ei suuda ma just kindlalt väita, mis on tema mentorist kivisööja kaugemaks sihiks. Ja Maa, ons ta tõesti nii kurb või hoolimatu või vihane.

Ühesõnaga, igati geoloogiline fantasy, kus viimsepäevamöllu on avalehtedest viimasteni ning mitmed kivimid ja kivisööjad õige uue sisu saavad. Jemisin pole miski traditsiooniline ulmeautor, mistõttu teksti lugemine pole kindlasti uinutav öökapilugemine. Eks oleks huvitav teada, kas tõlkija on kohendanud esimeses tõlkes esinenud küsitavusi tõlkevastetega ja kas on lootust, et kolmas osa samuti ilmub.

hyperebaaktiivne
ulmekirjanduse baas

Carmen Maria Machado - A Brief and Fearful Star (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Tekst on mõneti sugulane McCarthy „Tee“ romaaniga – siin on ema ja tütar, kes mingisuguse kliimakatastroofi eest on sattunud kuhugi kõnnumaale elama. Maailm on muutunud ja ikka veel muutumas. Muidugi pole see tekst niivõrd painajalik nagu „Tee“ – preerias on võimalik toitu kasvatada, karja pidada, vahel harva külastavad nende elukohta rändkaupmehed, kes muuhulgas pakuvad müügiks peale eluks vajalik asjade ka jäänukeid vanast ajast. Ja erinevalt McCarthyst on see tekst esitatud lapse silme läbi.

Mis õieti juhtus, jääb lapsele selgusetuks. Mingi taevatäht. Kus on isa, mis temaga juhtunud on – viimaks leiab laps, et ehk on ta uppunud. Ja inimesed. Rändkaupmehed, keda ema hoiatab, et ta abikaasa on kohe karjamaalt tagasi. See maailm on lapsele ühtaegu hirmutav ja huvitav. Loodus ja selle saladused. Kuid ema pole kauaks.

Keskmiselt krüptiline, rahutust ja õõva tekitav tekst. Üksikema ja lapse hirmud. Kuid samas kohanemine kõnnumaal eluga, ema on talupidamises õige tarmukas. Kuniks, muidugi. Painajalik värk.

John Wyndham – Kraken ärkab (2018)

Eks hakkasin lugema seda raamatut hambad ristis, netis nähtud lugemiskogemused ei säranud just positiivsusest. Kuid küllap mõjutas eelmiste romaanide (James, Vadi, Tänav) kogemustihedus, et „Kraken ärkab“ mõjus vahelduseks üsna mõnusa ja pretensioonitu meelelahutusena, peategelase õdus meeleolu lihtsalt ei lasknud kogu sellel masendaval situatsioonil rusuvalt lajatada.

Niisiis, ookeanidesse kukuvad miskid asjad. Nende trajektoori uurides selgub seaduspära, mis teeb valitsused mõneti rahutuks. Näib, et midagi kummalist luusib ookeanisüvikutes, mis ei taha mingit segamist (muidugi, rõhu pärast pole üldse võimalik näha, mis toimub mitme kilomeetri sügavuses). Selle peale lastakse ookeani paar tuumapommi … mille tulemuseks on, et miski tundmatu jõud hakkab laevu hävitama. Ja seejärel pimeduse varjus rannikul inimesi röövima. Ja siis hakkab põhja- ja lõunapoolus sulama, millele järgneb üleilmne üleujutus ja riiklike struktuuride lagunemine. Kuni lõpuni püüavad riigid ookeanisügavusse peitunud jõude paika panna, aga noh, kui see on suuteline hoovuseid muutma ja nii üleilmset üleujutust tekitama, siis ollakse nagu võimetud.

Lugu on jutustatud inglise ajakirjanikest abielupaari kogemuste läbi – et nad olid sattunud selle aastatepikkuse probleemi kajastajateks juba algusest peale, siis nende ülevaade toimuvast on pea sama laiahaardeline kui riiklikel organisatsioonidel. Mis ei sega neil omavahel olla õige armastusväärsed, selline eluterve paarisuhe võiks olla eeskujuks meile kõigile.

Romaan on jaotatud kolme ossa, kus siis üleilmne olukord järkjärgult hullemaks muutub – esimesed kontaktid, siis konflikt ja viimaks häving; sarnaselt „Trifiidide päevale“ ei saa öelda, et autor lõplikult hapnikukraani kinni keeraks, ikka jääb lugejale lootus paremast tulevikust (huvitav, kas Schätzing oli „Parve“ kirjutades tuttav Wyndhami romaanidega? No tema suurejoonelise hävingu lõpplahendus oli küll õige roosamannalik).

Mis Wyndhami romaani mõnusalt nostalgiliseks muudab, on see külmasõjaaegne maailmakord, kus siis sündmuste taustal on pidevalt lääneilma ja nõukogude korra konflikt – muidugi, mõnus nostalgia põhineb sellel, et meie teame tollase külma sõja tulemusi ja seega saame muiata siin esinevate vastuseisude pärast; tollane lugeja seda nii rahulikult võtta vast ei saanud, eks neile oli see punane oht üpris ärritav osa argireaalsusest (et romaan ilmus 1953. aastal, siis see konfliktioht oli õhus veel 35 aastat).

Ja eks muidugi paneb kergelt kuklakarvu turritama see, kuidas suurriigid kõiksugu tuumapomme katsetasid (noh, kui esimeses osas serveeriti avalikkusele süvaveeaatompommide kasutamise põhjust). Aga kes teab, võibolla praegugi tehtaks nii, kui mingi niisugune sissetung peaks aset leidma.

Ühesõnaga, retrovärk. Otseselt ma küll ei mõista, miks sellist teksti 21. sajandil eesti keelde tõlkida, aga noh, ega see poleks saanud autori teatud ideoloogiliste rõhuasetuste tõttu nõukogude ajal ilmuda. Ent eks see ole minu kiiks tänapäeval teisejärgulise klassika maakeelde vahendamise asjus.

ulmekirjanduse baas

Mare Kandre – Kurat ja Jumal (2019)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks tegevuspaiku) katlakütja.

Poeemi lõpuosa läheb õige … utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga (keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.

Huvitav, et autor jätab selle viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.

Yoon Ha Lee - Flower, Mercy, Needle, Chain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Lee romaanitriloogia lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda, et peategelaseks ongi … viimane inimene).

Tekstis leiduvate erinevate loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale … või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi Võõras.

Lugu ise siis sellest, kuidas ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.

Neil Gaiman - When We Went to See the End of the World by Dawnie Morningside, age 11¼ (Smoke and Mirrors, 2005)

Tekst võiks esmapilgul rõhuda kahe vastandi tõukumisele – kuidas noor plika kirjeldab vastavalt oma naiivsetele kogemustele midagi eriliselt hirmsat. Ehk siis toimumas on apokalüpsis, viimased tunnid enne maailmalõppu, ning ta vanemad otsustavad kogu perega midagi üheskoos teha.

Selline vastandus võiks mõjuda muidugi üsna valusnaljakalt, kuid tegelikult liigub tekst rohkem sinna valusa poole, sest Gaiman lisab siia kolmanda jõu ehk lapsepõlvetrauma – kuidas vanemad omavahel läbi ei saa ning kuidas see tipneb lähisuhtevägivallaga  ning kuidas see lastele mõjub (tüdrukul on veel pudikeelne õde), kes neid intsidente vahetult pealt näevad.

Ja nii osutub see tekst ootamatult kõhedaks, küsimus polegi selles, et maailmalõpp on kohe siin ja praegu, vaid hoopis see katkiste inimsuhete pundar ja selle mõju lastele. Eks neid ebaloomulikke (või siis mitte?) suhteid on tüdrukule näha ka autoaknast, ent need on ehk lugejatele seletatavad-vabandatavad selle erakordse sündmuse tõttu, mis siis vabastab piirid jne.

Algul see tekst suuremat muljet ei jätnudki, esmalt jäi silma ikka see vastandus lapsemaailma (selgusetuks jäi, kas näiteks tüdruku kohatud ükssarvik on normaalne osa sellest tekstireaalsusest või tegu ikkagi, hmm, tüdruku ilma väljamõeldisega?) ja nö reaalse maailma vahel. Ent mõned tunnid peale lugemist hakkas üha enam häirima see peresuhete katkisus.

ulmekirjanduse baas

Harlan Ellison – Hea naise viimane päev (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Juhtub nii, et nohikust mehele tekib võime tulevikku näha. Mitte et sellega nüüd raha ja kuulsust kokku ajaks, tema käib ikka oma tööl ja elab edasi vaikset elu. Üks hetk ta saab teada, et kahe nädala pärast leiab maailm oma otsa. Mees avastab nüüd, et pole seni naisega armurõõme jaganud ning soovib nüüd enne maailma lõppu esmakordselt seda teha. Ainult et … tavaline külgelöömine ei õnnestu ja vägistamiseks ei leia ta lõpuks julgust. Lõpuks mõistab, et raha eest saaks prostituudilt vajaliku kogemuse kätte. Ja nii siis juhtubki, et sel viimasel õhtul teenib üks prostituut oma teenete eest ootamatult suure tasu.

Loo võlu kui selline ongi vast selles, kuidas autor seda … peategelast käsitleb. Ta pole just antikangelane, vaid pigem nagu … ebasümpaatne kallerdis (noh, kindlast plaanist ja ettevalmistavast tööst hoolimata ta siiski ei hakka vägistama, eksole – ta hakkab kartma). Väike inimene, kes on omadega õige untsus; ehk mõni unustusehõlmas poissmees ongi sellise … hingeeluga, aga loodetavasti mitte. Eks vast tol ajal mõjus epateerivalt prostituudi kui hea naise kujundiga mängimine (kuivõrd ega Ellison halasta loo ühelegi tegelasele), praegu see vast suuremat tähelepanu ei ärataks.

ulmekirjanduse baas

Kobo Abe „Neljas jääaeg“, Perioodika, 1966.

See peaks olema siis teine Agu Sisaski tõlge ja ühtlasi ka teine raamat üldse, mis jaapani keelest otse eesti keelde tõlgitud.

Kui aus olla, siis „Neljas jääaeg“ ei olnud just kõige meeldivam lugemine. Järjest süngemaks kiskuv paranoiakas, kus ilmneb inimese hädisem ja viletsam pool ning lisaks selgub ka apokalüptiline paratamatus. Aga teisest küljest olid need samad omadused muidugi ka vaimustavad.

***
„Kui õige sõidaksime ülehomme, pühapäeval, randa?“
„Jah, kui homme komisjonis kõik korda saab.“
„Josio ei jõua lihtsalt ära oodata ...“
Muljusin hingepõhjas puruks midagi, mis oli habras kui munakoor, ja väljusin. Ei, ma pole mingi lihasuretaja, need munakoored on lihtsalt tõepoolest liiga haprad. Kui mina püüaksingi neid säästa, siis lömastaks nad keegi võhivõõras.
***

Filosofeeritakse ka tuleviku ja selle ennustamise ümber (romaani keskseks teemaks on tulevikuennustamise masin), kerkib üles ka looja ja loodu suhe. Ning mida arvata sellest, kui sinu kõrvaldamise otsuse on teinud ennustusmasinal simuleeritud versioon sinust endast, kes on teadlik ennustusest enda (ehk siis sinu) käitumise kohta tulevikus. Huvitavaks mõtteharjutuseks on ka „vägivaldse ellujätmise“ kontsept.

***
„Sinu arvates peab siis aborti tegema?“
„Ma ei arva midagi. Ütlesin, et tee, nagu ise arvad.“

/.../

„Kui Joriki ütles, nagu võiks mu lapsest saada allveeinimene, puistas see mu ülbuse ainsa hetkega põrmuks. Minu laps, kes poleks tohtinud sündida, põrnitses mulle vetesügavusest liikumatul pilgul otsa... /.../ Naine närib meie elupäevade lõpuni mu kallal oma lapse, vägivaldselt ellujäetud lapse viirastusega ...“
***

Kui enamikku maismaast ähvardab vältimatult saabuv üleujutus, kõlab allveetsivilisatsiooni loomine mõistliku ellujäämisplaanina inimkonnale, aga teisest küljest on see ka midagi uut ja eraldiseisvat. Inimene praegusel kujul on ikkagi määratud hääbuma... kuidas siis seda kõike võtta ja mis on inimese ja tsivilisatsiooni juures just see, mille säilimine ja edasikestmine oleks asja olemuse seisukohast kõige määravam? 

Ken Liu – The Plague (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Kogumiku lühim lugu on postapokalüptilisest maailmast, mis jaotunud kaheks – on inimesed, kes elavad hermeetiliste “kuplite” all, ja siis on olendid, kes on aastakümnete jooksul kohanenud saastatud maailmaga. Probleem siis selles, et ligi viiskümmend aastat tagasi läksid nanobotid jms tõsiselt üle käte ja põhjustasid hukutava katku, mis muuhulgas deformeeris inimesi nii sees- kui välispidiselt. Pääsesid mõned, kel õnnestus sulguda hermeetilistesse kuplitesse – ülejäänud surid või siis vähesed pääsenud muteerusid nö Tšernobõli siilikesteks ehk siis tulnukate moodi inimolenditeks, kel kattenahk omakorda sätendab ja peegeldub ja on muidu imelik.

Lugu ise on kahest vaatepunktist jutustatud – on üks idealist, kes tuleb Kuplist nende olendite juurde. Aastakümnete jooksul on vabaduses elavad inimesed... teistsugused, mingil moel justkui moodsad kiviajaelanikud oma rituaalide ja moraaliga. See idealist jääb nende metslaste juurde, eesmärgiga neid uurida ja aidata, aga noh, looduslaps, kes selle idealistiga suhtleb, ei mõista tema motiive, ja püüab omapoolselt seda kupliinimest aidata. Ühesõnaga, kultuuride kokkupõrge.

Vaevalt, et autor siin näpuga näitab, et see või teine osapool oleks õigem, pigem tulekski näha, et... kultuuride kokkupõrge. Ja siin polegi nagu õiget lahendust, alati püüab tugevam nõrgemat endale sobivamaks, sõltuvamaks muuta. Ainult et, kas see tegelikult rahuldab mõlemaid osapooli? Eks võib heietada ka seda, et kas tegelikult see kuplielu on väga jätkusuutlik vms – no võrreldes sellega, et nö vabas looduses tekkis inimestel mingilaadne tasakaal keskkonnaga, ning sel moel vast jätkusuutlikumad kui tehistingimustes elavad kupliinimesed (ressursid?); ehk pikemas perspektiivis neelaksid nad alla senini kuplis “häid” nanovärke kasutavaid inimesed.

Ühesõnaga, ettevaatust eksperimenteerimistega.

ulmekirjanduse baas