Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Marissa Lingen - Some of Them Closer (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).

Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.

Eks sellistel teemadel kirjutati juba oma 80 aastat tagasi, nii siin- kui sealpool ookeani. Käesolev tekst pole just draamast või ideoloogiast pulbitsev, küll aga kuidagi … üldinimlik.

C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).

Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.

Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.

George Saunders - My Chivalric Fiasco (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Väikelinnaelu läbi veidra noormehe silmade (või noh, kogemuse). Ta satub ühel õhtul peale juhtumile, kus ta ülemus on sobimatus kehalises kontaktis ühe ta abielus töökaaslasega. Et asja summutada, pakub ülemus mõlemale ametikõrgendust - meie kangelane saaks koristajast turvatöötajaks. Ja et olla turvameheks, tuleb tarbida üht ainet. Igati uhkust sütitav ametikõrgendus; rääkimata rahalisest kasust, sest peategelane on oma perele ainus raha sissetooja.

Järgmine hommik ootabki siis uus ametiriietus koos droogiga “KnightLyfe”. Kõik on normis, kuni see droog hakkab dehüdratsiooni tagajärjel vähe ületöötama ja paneb mehe rüütellikult käituma - mis pole päris täpselt see, mida ta töökohas oodatakse ja mis töökaaslasi kuidagi rõõmustaks.

Nojah, tragikoomiline lugu. Eks üks asi ongi see, et mis maailm seal õieti on - kas see on sedavõrd segane seetõttu, et peategelane pole vaimult just kõige tervemõistuslikum või siis see väikelinnamaailm ongi natuke mängulisemate reeglitega või siis lihtsalt kirjeldus lähitulevikust, kus mitmesuguste droogide abil on võimalik parandada töötulemusi (no millise hinnaga, eksole). Igal juhul, halenaljakas lugu.

Ja noh, nagu takkajärgi selgub, peaks see olema ilmunud mõned aastad tagasi ilmunud Saundersi tõlkekogus, mida pole kahjuks senini lugenud.

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.

Kat Howard - Choose Your Own Adventure (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Tekst, mis pakub siis loo erinevaid lugemisvõimalusi - vali see või teine variant tekstiga jätkamiseks. Aga Howard lahendab selle hulga lihtsamalt kui omal ajal Raymond Queneau (või kes iganes seda tegi OULIPO rühmitusest, oleks justkui kunagi Vikerkaarest lugenud) - sul on küll kaks valikut, aga üks neist lõpetab alati omal moel jutu. Mis on mõneti igav, aga samas - teksti ongi vaid neljal leheküljel, ega siia just palju mahu jutukeerutamist.

Muidugi, on kaheldav, kas autor võttis eeskuju prantsuse eksperimentaalsest kirjandusest, pigem on siin arvutimängu loogika (mis küll võiks lähtuda kirjanduslikest esivanematest?). Ka eesti keeles on olemas vähemalt üks tõlkeraamat lastele (vist koguni sama pealkirjaga), aga seal on lahendatud see valimiste värk ühtaegu lihtsamalt (lugu on väga lihtne ja tugevalt visuaaliga seotud) kui ka keerulisemalt (valikuid loo edenemiseks on hulga rohkem) kui Howardi puhul. Kuid - see lühike tekst peakski pakkuma eelkõige kirjanduslikku elamust, mitte mängulusti. Ja noh, eks omal moel saab see ülesanne täidetud.

Kui Howardi kaks eelmist teksti tekitasid nõutust, siis see on küll loetavam.

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.

Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.

Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.

Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.

Garth Nix - Sir Hereward and Mister Fitz Go to War Again (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Fitzi ja Herewardi seeria avalugu ja oh üllatust, siin on siis selgelt kirjas, kes need kaks tegelast õieti on - Hereward polegi mingi seiklev rüütel ja Fitz miski suva maagiliseks pööranud nukk; neid on Herewardi lapseeast saati koos hoitud, et kasutada nüüd mittesobilike jumalate elimineerimiseks. Sest Hereward on järglane, keda õieti poleks tohtinud olla jne. Ja Fitz … teda on kasutatud sajandeid Herewardi ema organisatsioonis.

Nende järjekordsest missioonist õieti polegi midagi kirjutada (sest hoopis huvitavam on see tausta avamine, mis teeb järgnevate tekstide puhul mõndagi arusaadavamaks) - Fitz teeb oma koledat tööd, Hereward kohtub ihaldusväärse naisega ja tapab hulga selle alluvaid. Peale missiooni loodab rüütel saada hingetõmbeaega, aga ei … Fitz juhatab teda edasi - ja mitte veel järgneva loo sündmustesse.

““In the name of the Council of the Treaty for the Safety of the World, acting under the authority granted by the Three Empires, the Seven Kingdoms, the Palantine Regency, the Jessar Republic and the Forty Lesser Realms, we declare ourselves agents of the Council. We identify the godlet manifested in this city of Shume as Pralqornrah-Tanish-Kvaxixob, a listed entity under the Treaty. Consequently, the said godlet and all those who assist it are deemed to be enemies of the World, and the Council authorizes us to pursue any and all actions necessary to banish, repel or exterminate the said godlet.”

Neither felt it necessary to change this ancient text to reflect the fact that only one of the three empires was still extant in any fashion; that the seven kingdoms were now twenty or more small states; the Palantine Regency was a political fiction, its once broad lands under two fathoms of water; the Jessar Republic was now neither Jessar in ethnicity nor a republic; and perhaps only a handful of the Forty Lesser Realms resembled their antecedent polities in any respect. But for all that the states that had made it were vanished or diminished, the Treaty for the Safety of the World was still held to be in operation, if only by the Council that administered and enforced it.” (lk 260)

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

An Owomoyela - Abandonware (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Lugu noormehest, kes püüab hakkama saada oma kümme aastat vanema õe surmaga. Õest on maha jäänud vana arvuti koos erinevate andmekandjatega, ning üks neist on signeeritud kui “Kustuta see ära”. Muidugi peab noorem vend seda nüüd hakkama uurima.

Plaadil on mingi fail haruldases formaadis. Noormehel õnnestub installida selle avamiseks vajaliku programmi ning avaneb mingi veider leht, mis küsib talt isikuandmeid ning justkui ennustab poisile. Ja need ennustused lähevad täppi. Aga miks siis õde hukkus, kui see programm võinuks seda ette öelda? Või õde teadis, mis võiks juhtuda?

Samal ajal püüab isa hakkama saada leinaga (laste ema suri juba siis, kui poeg oli kolmeaastane) ning kuidagi pojale toeks olla. Poeg ei taha mingit leinajuttu kuulda või osa võtta, tema tahab sellest õe programmist sotti saada. Ja vältida isaga jutuajamisi.

Et siis selline omamoodi jutt leinaga toimetulemisest. Õde ja vend olid väga lähedased ning isa pigem väljaspoolne (poiss ei mäleta emast pea midagi). Lugu on sellise … lähimineviku hõnguga, kõigi oma programmide ja kõrvetatud laserketaste jms.

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - No Time Like the Present (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Kuhugi väikelinna ilmuvad uued elanikud. Kõik ühesugused pikemakasvulised ja heledapäised ja kõhnad ning … veidrad. Rikkad ja veidrad, kes justkui ei sobitu sinna. Aga lapsed pannakse kooli, kus nad küll ei suhtle teiste lastega. Ja noh, on täiesti rumalad.

Loo peategelane on neiu, kes on koolis igati ebapopulaarne ja teda huvitavad need uued õpilased, kes temast küll kuidagi ei hooli. Viimaks õnnestub tal saada jutule oma klassi uue veidrikuga ja selgub, et neil on palju saladusi ning parem, kui need uustulnukad ei suhtleks kellegagi. Ometi peavad lapsed koolis käima, kus nad küll põruvad kooliainetes..

Siis aga ühel ööl kaob puidutööstusest puitmaterjali ja kalakasvatusest kalu. Kuidas see võis juhtuda, ei saada aru, aga kindlasti on need uued inimesed süüdi, ja kohalikud tungivad neile kallale, politsei kaasabil. Mõned neist uutest vahistatakse ning nende lapsed jagatakse kohalike vahel, et nad vanemate vabanemiseni üksi poleks. Nii ka peategelase peresse võetakse see klassi uus tüdruk - misjärel hakkab avanema saladus, kust need uustulnukad õieti pärit on.

Päris mõnusalt kirjutatud lugu, kus need uustulnukad võiks olla … aga on hoopis … Ja noh, need saladused. Eakas autor suutis ikka kirjutada päris hästi.

ulmekirjanduse baas

Nadia Afifi - The Bahrain Underground Bazaar (The Best of World SF 2, 2023)

 

Lugu vähki põdevast vanemast naisest, kes käib Bahreini linna maa-alusel turul tumedaid elamusi vaatamas - salvestused sellest, kuidas inimesed surevad. See on võimalik tänu tehnoloogiale, mida enamus inimesi kasutavad igapäevaelus, liides, mis muuhulgas salvestab su elu ning erinevaid salvestusi ongi võimalik seal nurgataguses salongis vaadata - kes tahab kogeda vägivalda, kes seksi, kes surma.

Naise täiskasvanud poeg ja ta naine püüavad peatada vähihaige naise seiklusi, nende meelest võiks ta pigem pühenduda raviseanssidele. Kuid ikka leiab naine nippe, kuidas nooremate pandud jälitusseadmeid maha võta, et siis lipsata sellisesse videosalongi.

Üks surmajuhtum jääb teda painama - seal teeb üks beduiinist vanem naine enesetapu, astudes impulsiivselt kaljult tühjusesse. Isegi peale kõrgelt kivide peale kukkumist jätkub salvestus selle beduiinitari emotsioonidest - need on millegipärast rõõmsad. Peategelast jääb see painama ning ta asub uurima seda ammust surmajuhtumit.

Eks siit võiks välja lugeda kõiksugu kriitikat (või ka imetlust araabia ühiskondade arengu pärast), aga peamine on siiski see inimlikkus, rahulolu otsimine, enesega leppimine. Väga inimlik lugu.

Ann Leckie - The God of Au (Lake of Souls, 2024)

 

Kolmas osa sellest kogumikust on siis romaanile “The Raven Tower” eelnenud lood, ja see esimene tekst on küll päris hea fantaasiakirjandus. Ehk lugu jumalast, kes sai Au saare ainujumalaks, ja mis sellest edasi sai.

Kaua aega tagasi kodukülast venna pussitamise pärast põgenenud mees kohtus jumalaga, kes pakkus talle tehingut - ta aitab mehel tagasi ja võimule saada, kui mees tunnistab vaid seda jumalat ning laseb hukata kõik need, kes jumala ülemvõimu ei tunnista. Tõepoolest, selle jumala omakvõtmise ja ohverdamiste läbi ta jõud üha suurenes ning saarerahva elujärg aina paranes; kuni polnud enam jumalale kedagi muud ohverdada kui vaid heaoluühiskonna reeglite rikkujaid.

Kuni saarele maabus kuue laevaga teiste saarte kirju väljaheidetute kogukond, kes aastakümneid meredel seilanud ja omale kohta otsinud. Esimesel ööl kaotavad nad 12 liiget ning seepeale arvatakse, et saare jumal (sest muid jumalaid nad ei märka) on õige tugev ning see kirju kogukond otsustab seepeale tuua ohverdusi sellele jumalale - et kas siis tulemuseks lepitus või selle kogukonna võimalik häving. Peale ohverdusi ja sellele järgnenud pidustusi ilmubki Au jumal ning pakub neile ootamatut tehingut …

Selline on siis esimene kolmandik jutust ning järgnevas tuleb veel küllaga kõiksugu eetilisi dilemmasid ja fantastiliset. Hakka või soovima, et poleks seda “The Raven Tower” raamatut ära andnud, omal ajal ei jätnud see kõige sügavamat muljet ning riiulisse on ometigi ruumi juurde vaja.

Ann Leckie - The Endangered Camp (Lake of Souls, 2024)

 

Mis oleks kui Maal oleksid domineerivaks intelligentseks liigiks erinevad putukad? Ja kui putukad oleks niisamuti püüelnud uute maailmade poole? Igal juhul, tekst siis sellest, kuidas üks putukreisijatega täidetud kosmoselaev on startinud Marsi poole, et seda asustada. Varem on nad Kuule jõudnud, kuid nende üllatuseks seal polnud õhku. Kosmoselennu start oli ränk ja nõnda kaotati mõnedki kaaslased, aga nüüd on nad teel. Kuid …

Kuid siis nad märkavad Maal plahvatust. Tehnikud väidavad viimaks, et selle võis põhjustada vaid taevakeha kukkumine Maale. Ja et … asjad on halvad, kokkupõrke tagajärjel tõusev tuhapilv katab peagi kogu Maa ja selle lahtumine võtab kaua aega (ja kui sellele veel lisandub plahvatuse tagajärjel põlengud …). Ekspeditsiooni juht tahab nüüd Marsi asemel Maale naasta. Loo minajutustaja tahab aga jätkata reisi (no kui nad olekski ainsad ellujääjad). Aga selleks peaks ta juhi tapma ning ise hakkama juhiks. Midagi pole teha …

Ent äkki see komeeditabamus markeerib hoopiski sauruste aja lõppu ja noh, koos sellega putukate tsivilisatsiooni kadumise põhjus? Sest eks tekstis on juttu mitmetest saurustest ja eks see ajastu kestis sadu miljoneid aastaid (niisiis paleontoloogiline ulme?). Igal juhul, päris lahe kirjeldus, milline võiks olla putukate inimestele mõistetav ühiskond. Vähe teistsugune. Ja see finaal, eksole.

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.

Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.

Michael Swanwick - Cloud (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Tekst, mille väljapaistvusele või erilisusele ma küll pihta ei saanud. Saan aru, et tunnustatud vanameister võib lubada endale kõiksugu vabadusi, sest noh, ilmuda võib ju ikka.

Niisiis, lugu alternatiivsest Ameerikast, mille kohal on üks hiiglaslik Pilv, ja see on püsinud seal aastakümneid ning selle olemusest pole senini selgust. Aga kuidas see Pilve mõju õieti loos avaldub, ei oska kahjuks öelda.

Sest õieti on lugu ühest edukast advokaadist, kes sõidab New Yorki tutvuma pruudi kröösustest suguvõsaga. Ja noh, nagu oli oodata, pilvelõhkuja lukskorterisse kogunenud seltskond on ekstsentriline. Aga kõige sügavama mulje avaldab üks vana überedukas hõimlane, kes satub advokaadiga peo käigus mitmel korral vestlema ja lõpuks end pilvelõhkuja rõdult alla viskab. Või midagi. Sest noh, mis siis õieti juhtus. 

Ühelt poolt igati klassikalise maiguga lugu. Teiselt poolt see tunne, et mida ma siit  ei oska välja lugeda, mis konteksti see asetub. Mis on see Pilv ja selle kohalmõju? Ei oska pihta saada.

Michael Libling - At the Old Wooden Synagogue on Janower Street (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Ameerika väikelinnas toidukohta pidavale juudi perele tulevad ühel hommikul ootamatud külalised: pereisa kakskümmend aastat tagasi sõjas kadunuks jäänud vanemad ja õde. Isa arvas, et omal ajal nad hukkusid, aga ei … keset põlengut olevat avanenud mingisugune uks ja selle taga olnud mets ja nüüd on kadunud lähedased Ameerikas.

Milline rõõm! Poeg räägib omakorda, kuidas ta sellest põletamisest pääses … ja siis avaneb uks ja neid ümbritsevad sünagoogi põlevad seinad.

Et jah, loo finaalini jäi arusaamatuks sellise teksti valimine antoloogiasse - mitte et ma oleks miski uhhuunats vms. Aga selline lõpukujund on õudustäratavalt võimas ja valus: eluga pääsenu, kellele jõudis holokaust järele; mis võiks olla sellise eluga pääsemise hinnaks, eksole.

Sarah Pinsker - And Then There Were (N – One) (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.

Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.

Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.

“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)