R.J. Palacio: Ime

Kui seda raamatut esimest korda lugesin, olin parasjagu oma eluga sellises kohas, kus jube palju läks täkkesse, haakis ja ma mõtlesin: "Imeline raamat!"

Nüüd olen natuke teistsuguses kohas ning mõtlen, et lõpp on ikka LIIGA õnnelik, elus küll sedasi ei lähe. Veits ülekeeratud on see kruvi ning mõned vihjed heale Jumalale või kõike tasakaalus hoidvale Universumile, kes mitmes eluteemas täringuga ainult ühtesid veeretanud Augustile andis imetoreda perekonna ja mõned oivalised sõbrad, käisid mulle seekord oluliselt pinda.

Ent põhimõte meeldib mulle ikkagi. 
Et kuitahes võikad on su sünnipärased traumad, ikkagi võid sa olla õnnelik - ning lahke olemine on hea tee õnnelik olemiseks. Kõik, kes on lahked, on kohe rõõmsamad ja eluga rohkem rahul!

Enamiku raamatute puhul ma kas ei salli tagakaanel asuvat teksti või on see mulle ükskõik. Ent "Ime" tagakaanel on kirjas: "Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem." 
Mis ongi kõik, mida on raamatut "kas võtan või jätan" liigitamiseks vaja teada. 

Lugu Augusti, üksteist aastat vana, esimesest tavakooli-aastast (enne oli ta koduõppel) jutustatakse erinevatest vaatepunktidest. August ise saab muidugi kõige rohkem ruumi ja tema on ka ainus, kelle silmade läbi nähakse korduvalt. Tal on vist kolm tekstiosa? Või isegi neli? 

Teised vaatepunktitegelased on kõik samuti lapsed või lapse-noorukiea vahel. Augusti sõber ja Augusti teine sõber, Augusti õde, õe sõber, õe kavaler (mitte selles järjekorras). 

Nad annavad elusa ja südantlõhestava pildi. Mitte kellelgi neist ei ole elu kerge - väga väga väheste inimeste oma on. Pole kindel, kas selliseid üldse leidub. 

Ajuti valdab kõiki peale Augusti süütunne selle pärast, et kuitahes rõve neil on, Augustil on hullem. Mis ei muuda, et endal on ikka sama rõve olla, ainult et siis on veel süütunne ka ära hallata. 

Kõigil on raske.

Raamatu viimane osa on erinevate inimeste poolt postkaardiga oma õpetajale saadetud motod. (See oli nende suvine koolivaheaja-ülesanne. Saata õpetajale mõni "ettekirjutus" - niimoodi on "moto" tõlgitud.) 
Kõige-kõige viimane on Augusti saadetu: "Kõik maailma inimesed peavad vähemalt kord elus püsti seisva publiku kiiduavalduse osaliseks saama, sest me kõik saame maailmast võitu."

Loe mind
Liisbet Palm, 13-aastane

Triinu raamatublogi

Lugemissoovituse blog

Blogistaja

Loeme ja kirjutame

Mida Heli luges

Juuli raamaturiiul

Lugemiselamusi

Loteriis varem

Kirjakoi

Video ERRis

2016: parimad uued raamatud

Lugesin ka sel aastal mõned raamatud läbi. Muidugi oli enamik ammu juba loetute ülekordamine, sest eriti meeldivad mulle nüüd (jäin rongi alla, aju sai muuhulgas ka korralikult põrutada, millest tulenevalt väsin kergesti) need teosed, mille olen juba väga söödavaks tunnistanud.
Ning üldse ei olnud loetud raamatuid just väga palju.

Aga mis seal ikka, kuigi üldülevaatust ei tee (kui ma ei mäleta raamatut, ei saanud ta ju väga hea olla?!), esikolmiku uutest loetutest ikka moodustada võin.

3. Mairi Lauriku "Süsteem".
Ulmeringkonnas kuuldud rahulolematuse järgi ootasin halvapoolset raamatut. Aga see oli hoopis üllatavalt okei postapokalüptilise maailma kirjeldus, milles ühe inimese ebatavaline saatus kõvasti vahtu keerutas. Üsna usutav.
Naiste positsioon ühiskonnas oli küll veidi veider, ikka oli eeldatav, et just naine laste sündides koduseks jääb?! aga enamasti oli tegu täiesti hea raamatuga. Mitte "Eesti kontekstis hea", vaid päriselt heaga.
Algernonis kirjutasin ka oma muljetest.

2. Moni Nilssoni "Tsatsiki ja Per Hammar". Ehe näide, kui vähe ma UUSI raamatuid lugesin. Oleksin seda rohkem teinud, oleks lihtsalt "päris normull"-lugemine olnud, aga mingit kohta ta küll ei saaks.
Ent uute raamatute põuas saab TEISE auhinnalise koha. Saab selle eest, kuidas usutav lugu, Tsatsiki (jätkuvalt poiss ka raamatusarja vist seitsmendas? osas) kasvab, sõbrad muutuvad järjest olulisemaks, ent ikka kõik ei õnnestu, ei lähe, nagu plaanitakse, armastus pole igavene üheski eluetapis ning jamad tulevad ka sinna kohta, mis seni turvaline tundus.
Mulle eriti meeldib Tsatsiki-lugude juures, kuidas häbi ei ole eriti olemas - autor ehitab mingi maailmapiinliku olukorra ning lahendab selle tegelaste "nojah, läks vähe veidralt jah"-tõdemuse ning unustamisega.
Meeles peetakse hoopis teisi asju.

+ lugesin selle paari päevaga läbi. Väga ei loe enam sedasi raamatuid, sest väsin kohutavalt ära ning ainult Väga Tahan Teada ja Tunda, Mis Saab, hoiab mind pikalt järjest raamatu küljes.

1. Esikoht peaks ikka mingile väga raputanud teosele kuuluma?
Tühjagi. Mind raputasid ainult taaslugemised. "Valguse isand" ja "Valge kaardivägi", Joel Sanga "Vigade parandus" ja "Viimane ükssarvik" (mingi V-aasta oli v?)
Aga kõige enam uutest raamatutest läks hinge R.J. Palacio "Ime".
Siin on Loteriis sellest enam juttu, kes meenutust vajab.

Ja tuleb ka mitteaumärkimine.
Pikkkkkkalt viimase koha saab 2016 loetutest Mann Loperi "Kellest luuakse laule".
Sellest kirjutasin ka Algernonis. Olen täiesti hämmingus, et täiesti kirjaoskajana saab nii halva raamatu üldse kirjutada!

"Ime" - R.J. Palacio

Selline raamat, mida soovitada noorele, kes armastab raamatuid (ehk: ei ole küündimatult kirjutatud üldse), samas ei hooli väga müstikast-maagiast-imemuinasjuttudest - ning ses mõttes ka kindla peale minek, et kõik olulised tegelased on alla 18 aasta vanad, samastumisvõimalus juba vanusest tulenevalt natuke suurem.

Lugu poisist, kes elab moondunud näoga, kuidas see mõjutab teda, teisi tema ümber ning kuidas igas tõrvapotis on ka tilgake mett - mitte et see tõrva söömist kuidagi meeldivamaks peaks tegema.

Meditsiinilised detailid on üldiselt päris head, kuigi ma lugedes ikka korduvalt imestasin, et selliselt arenenud lõualuudega peaks peategelane ka pudikeelne olema, mida aga kuskilt aimata ei olnud. Võibolla autor poleks siis suutnud nii õnnelikku lugu teha? Mitte et see praegugi üleni usutav olnuks, aga no lasteraamat: see võib PISUT õnnelikum olla, kui tingimata vaja.
Ning ta ei olnud oma lahenduste, dialoogide, tegelassisevaadetega põhjani ebausutav. Lihtsalt hetki, kus tulevik kõõlus noateral ja kukkus siis õnnelikumale poole, oli kuidagi väga mitu.

Noh, peategelasel oli geneetilise loteriiga (pun intended) väga viletsalt vedanud niigi, ilmselt ta õppis oma moondunud lõualuudega rääkima raskustega, aga õppis, ning see selleks.
Teised tegelased aga olid kohati nii usutavalt kujutatud, et pani lugedes korraga naeratama ja ohkama. Et tõesti - kuidas sa pead alati tugev olema, olles sellise venna suur õde, ja kuidas see väsitab aastate jooksul ka kõige tugevama meist, oleks võinud lihtsalt unustada. Kuidas sõbralik kaastunne, sümpaatia ja soov olla normaalne tavaline laps, milleks sul on ju kõik õigused, elavad kõik samas inimeses, sest sellised inimesed ongi - mitmetahulised, siltideta "Hea" ja "Paha".

Selle kirjutise autoril kui poolteist aastat ametliku puudega elanul on natuke suurem võimalus peategelase ja tema perega samastuda teemal "Seda või teist ta ei jaksa teha ja nii ongi".
Ma tean, kuidas see on. Nii ongi. See on hästi tabatud, ning noh - minul ei olnud seda raamatut halb lugeda ning ainult natuke liiga õnnelik lõpp rikkus pisut tunnet, et selline see elu võibki olla.
Muidu, enne ikka oli.

Ja lasteraamat võibki lõpus natuke õnnelikum olla, kui tingimata usutav oleks, on ju?