Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell (2017)

Järjekordne ood Viljandile ehk pole varem arvanudki, et Paavo Matsin võib olla Baturini õpilane, ning talt hoolsalt õppinud dialoogide kirjutamist. Huvitav, kas Baturini ettelugemistest (kui ta on üldse midagi sellist teinud) on mingeid salvestusi, kas ta ise võiks oma audioraamatuid sisse lugeda? Äriidee missugune!

Kuivõrd ma pole “Kartlik Nikast” lugenud, on raske midagi kommenteerida kinonovelli olemusest. Igal juhul lugesin raamatu kenasti kaanest kaaneni läbi; viimaste aastate Baturin jääb mulle vähe kaugeks (kuigi üks Loomingu tekst oli vahva), küllap on mu vaimustavat maitsemeelt solkinud ohter bulvarikirjanduse tarbimine. Aga terve maitsega inimestele on kohustuslik tutvuda selle kogumiku avalooga.

laiapea

Nikolai Baturin – Lavalised maali metamorfoosid (Looming 8, 2016)

Baturini juubeli puhul on ajakiri avaldanud õige ulaka lavapala Kondase maalide ainetel, mis ehk tervet teatriõhtut ei täidaks, küll aga oleks päris vahva ühekordne aktsioon (autori poolt ongi mängukohaks märgitud Kondase keskus). Eks Baturin on tihti tekstiulakas, või noh, kirjanduslike tekstide autorina ebatüüpiliselt mänguline, kelle tekstide omailm tähendabki... oma reaalsust, seda oma reeglite või uidude järgi (tõepoolest, kas Baturin ehitab või loob?).

Seekord siis näitlejad – käitugu naivistlikult (kerge seletus lk 1135)! Tahetakse maasikaid süüa, käiakse Kuu peal kuningal külas, vaadeldakse suplevaid mehi või näkk ahvatleb näärivana, ja veel nii mõnigi muu stseen, mida lavaliste piltidega täita. Võiks öelda, et lillelapse unelm... seda küll kohe tõeliselt autonoomse lillelapse unelm. Oleks huvitav teada, mis ajast pärineb selline tekst, sest niisugune elurõõm on ikka! Väga värskendav. Niisamuti ei puudu baturinlikult krüptilisemad tekstikohad (või noh, sõltuvalt lugejast).

Nikolai Baturin – Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

Raamatu pealkiri sisaldab nelja teemat, millega vaadeldakse midagi – sest ausalt öeldes on tekst romaanina arusaamatu (ehk siis unenäoline), samas Baturini kujutluspildid ikka ühtmoodi hoogsad ja fantaasiat ründavad. Aga mida see romaan on enamat kui ühe omailma puudutamine... mina ei oska küll öelda. Jah, tuleb tunnustada autorit kui sõltumatu kujutlusilma loojat; Baturin on eesti kirjanduse elavate autorite hulgas ehk üks edukamaid moderniste – eks igaüks võib kunsti nimel segast panna, iseasi, kui mõttekalt või loetavalt see välja kukub.

Aga see romaan... seekordne pillerkaar jäi mulle kaugeks ja enamvähem seosetuks (muidugi, siin on tegevusloogika ja karakterite vananemine). Mingi mongoli müüdi kui universiaalse arhetüübi ümbermängimine või midagi sellist. Või midagi. Andku jumal mulle andeks, et olen pime.

„Elas temas sõja või rahuvaim?

Kunas on rahu ja kunas on sõda?

Kui sõda on sinus eneses, kus on siis rahu?

Kui palju kordi Suurkhaan neid küsimusi endale ei selgitanud, ei saanud ta selget vastust. Isegi mitte sõja kõige ägedamas tapluses, kus ta tundis end olevat oma looduses, ei saanud ta neile kolmele küsimusele vastust. Ta pani tähele, et igaüht rahuldas rahu kestis senikaua, kuni kestis kõigi sõda kõigi vastu. Mitte rahu ei tulnud ma teile tooma, vaid mõõka. Kummalisel kombel tundus see suurkhaanile õige ja õiglane.“ (lk 67-68)

Looming #11 (2015)

Viimane ajakirjanumber on üpris meestekeskne – ilukirjanduse osas on vaid kaks naisautorit, esseistikas puurimised Undist ja Vildest (kuigi autoriteks on eelkõige naised), vaid arvustused käsitlevad võrdselt mees- ja naisautorite teoseid.

Nikolai Baturin avab ajakirja mulgimurdelise luuletsükliga, lühikesed löövad värsid, võib tajuda vanameistri kirgast ja mõtlikku lendu.

Toomas Vint “Minu hea paheline naine”:

Vindilt on võrdlemisi paheline lugu sellest, kui seksinäljas kuldses keskeas ärimees satub ambitsioonika noore naise lummusesse. Uus naine on vinge, eksabikaasa on nõme; seks on vaheldusrikas ja seltskonnas on uhke käia. Veronika pole oma soovidega just tagasihoidlik ja õige ongi, kui selline rikkurist suuvesistaja kaaslaseks satub (Vint lisab jutule õõva sellega, et Veronika meenutab mitmel puhul peategelasele ta ema). Loos on palju juttu Marina Abramovici kunstiprojektidest, millegipärast on see kunstnik naisele iidoli staatuses, aga noh, eks kunstiklassika ole ajatu isegi nooremate inimeste jaoks. Või siis Vint osutab sellele, et nüüdiskunst ei pruugi alati kõige mõistlikum olla (kuigi jah, Abramovicilt toodud näited pole üleüldse ekstreemsed või midagi). Eks autoripoolne õpetusiva seisneb vast selles, et kallid mehed, mõelge hoolega, kas tasub sebida väljaspool oma liigat oleva naisega.

“Mulle viirastus Veronika hommikune ilma meigita nägu, mispeale hakkas pirisema justkui vägisi mu pähe torgatud mõte: mida see tohletanud molu minu voodis teeb... aga kui ta avas silmad ja suu ning oma kehaga mu kehasse sulas, pidin mõtlema: millised silmad! milline hääl!” (lk 1519)

Piret Bristol luuletab Eestimaa eri paigust ja ón üpris hea sissejuhatus järgnevale Heinsaare road moviele.

Jaak Kõdar on kirjutanud kurva luuletuse sellest, kuidas Eestimaalt on kadunud väiketalupidamised. Ei tehta enam käsitsi heina, pole seda ühtekuuluvustunnet, mis kunagi oli.

Mehis Heinsaar “Kui öökull huikab meid. Katkend”

Heinsaare jutustusekatkend on nii hea, et tekib kartus, kas terviktekst suudab seda rajujaburat tunnet edasi kanda... Muidugi, oleks patt arvata, et pikem tekst ei areneks edasi selles, teises või kolmandas suunas (ja vabandan autori ees, kuid “rajujabur” on ikka komplimendi eest). Lugu algab õige luuserproosalikult (mis pani mõtlema, kas Heinsaar on kunagi varem mõnd oma peategelast nii luuserlikult kirjeldanud), on tüüp, kes elab aja üha osavamalt surnuks löömisele (nojaa, Heinsaar on varem kirjutanud elukunstnikest, kuid kas just nii avades). Mis aga siiski aastate jooksul oma võlu kaotab ja nii tundub kõik üha hallimaks muutuvat, temast on saamas elav surnu (lk 1532). Meeleheitekarjatusena otsustab ta põgeneda Tartust Läänemaale, oma juuri otsima... aga randadel ja võsastikes rännates ei juhtu midagi, ei tärka elujõudu.

“Arvestades aega nüüd juba vanaeide ennustuse järgi, jõudsin kolmanda päeva õhtuks Varbla laidude lähistele. Vaatasin seal päikese loojumist üksikute suurte puudega Pihelgalaiu taha, ning mul oli tahtmine nutma puhkeda, kuna see imeline vaatepilt mulle vähimalgi määral korda ei läinud – nagu oleksin juba rauk! Aga võib-olla olingi...” (lk 1534)

See nutma puhkemise soov... see pani mu südame heldima. Aga jajah, nagu tsitaadis mainitud, see juhuslikult kohatud vanaeit on mehele ennustanud, et nelja päevateekonna kaugusel ootab teda jõud. Ja tõepoolest! Korraga saab õhtupimeduses roostiku juures lõket tegev mees vopsu kuklasse ning... avastab, et kogu õhk on olemisest tiine!

“Taas leitud elurõõmu tõttu ühtelugu endalegi ootamatult naerma puhkedes rändasin edasi sisemaa suunas. Mu silmad särasid nagu surmaunest tõusnud Laatsarusel ja igaühele, keda oma teekonnal kohtasin, oli mul nüüd edasi anda mõni tarkusetera või õpetlik lugu elust enesest. Nii mõnigi vastutulija ei varjanud oma imestust. Mõnes talus, kus öömaja palusin, veetsin sel kombel laua taga juttu puhudes aega koguni kolm-neli päeva, ja mitte kordagi ei sunnitud mind seal mingit tööd tegema, vaid lasti olla nii, nagu ise tahtsin või heaks arvasin. Paljudesse majapidamistesse mind siiski sisse ei lastud, mispeale ma sugugi ei sõimanud neid, vaid kõndisin rahumeeli edasi. Mõnikord pikutasin käsipõsakil heinamaa või kartulipõllu veeres, kiites põllul töötajaid aeg-ajalt sõnadega, mis neile kes palavat päeva suurt innustust andsid. Teadsin, et liiga vähe on tunnustatud maainimesti selle raske ja igapäevase töö eest, mida nad oma taludes aina tegema peavad. Kokkuvõttes tõusis mu sõnadest tulu kõigile. Isegi koduloomad ja linnud vaatasid mind sõbralike silmadega, sest mu hajameelsus oli sama elurõõmus kui nendegi oma.” (lk 1535-1536)

Võib kujutleda, kuidas selline tegelane põllu veerel targutab... Ühesõnaga, edasi kisub nipernaadiks, mees käib ja õpetab... kuni jõuab Suislepa külla. Ja seal ühes lahkes majapidamises on murelikel vanematel endasse tõmbunud poiss, kes – nagu selgub – tahab olla nagu tädi Aurora (üks viis, kuidas peategelane püüab poissi tardumusest äratada, on üpris jõhker – kui see endassetõmbumine jätkub, peavad ta vanemad poisi lastekodusse viima või kasuvanematele andma (lk 1537), üpris... sovetlik lähenemine). Tädi Aurora on... aga sellest ma ei kirjuta. Tädi Aurora omakorda soovib... aga sellestki ma ei kirjuta. Ostke ajakiri. Ühesõnaga, Heinsaar puistab puhast kulda, ta peategelase taasleitud elujõud on ühtviisi rõõmus ja hoolimatu ja jabur. Päris huvitav oleks näha, kuhu see jutustus omadega jõuab, just igati magusal hetkel katkeb see jutt.

Kaur Riismaa on teadagi eesti luule ja proosa tulevik, seekordses luulevalikus pakub ta igati kujundlikku luulet nõudliku ja klassikalise maitsega lugejale.

Kaarel Lehtsalu kaks luuletust defineerivad elu. See on mitmekesine ja seda on õige keerukas kirjeldada, aga samas ei saa jätta kirjeldamata. See on lihtne ja müstiline. Ootamatu ja samas korduv.

Ilmar Taska “Kolm hetke”

Kolm lühikest viivu Eesti iseseisvumise kaotusest, need paigutuvad Eesti, Londoni ja Siberi hetkepiltidesse. Ühe diplomaadipere saatus, mis siis ühtlasi illustreerib Eesti vabadusekaotust ja kohta suurriikide suurtes plaanides. Igati härdameelne tekst.

Juhan Hellerma on esindatud kahe luuletusega, esimene neist defineerib mitmel moel luule olemust (hiljuti kirjutas Tiit Hennoste siin ajakirjas Üdi/Viidingu luulest, kus ta tuletas meelde luule kolm olemust – lüüriline, eepiline, lüroeepiline. Võiks öelda, tabav). Teine luuletus kulgeb õige ürgsesse krullilikku kujutelma, seda võiks viisistada ja sobival moel ette kanda (mulle assotsieerus Kreatiivmootori lugu “Sügaval-sügaval”).

maailma ürgvaikus

istub kõlakojas

ja lööb trummi

kõlakoda kumiseb

maailma ürgvaikus

ümiseb

tuul

on tuul

on tuul

on tuul

(lk 1559)

Ajakirja ilukirjanduslikus osas on niisiis vaid kaks naisautorit, Bristol ja Maarja Pärtna. Kui proosas on Heinsaare tekst elamusterikkaim, siis luule poolel on Pärtna tekstid ehk need kõige elusamad, ühtaegu napid ja küllased, võiks öelda, et mitmehäälsed (no ehk on heas muljes süüd selles, et mõned kuud tagasi käisin Pärtna raamatuesitlusel, kus tekkis paar õige sugestiivset hetke).

Aarne Ruben “Vana sõduripauna sügavusest”

Ruben jätkab Taskaga samal lainel ehk eestlaste saatusest Teises maailmasõjas, aga hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kui Taska kangelaseks oli haritud advokaadiproua, siis Rubeni peategelane on kolme klassi haridusega lihtne mees, kes jõuab 1944. aastal Laskurkorpusega Tallinna ja seejärel demobiliseeritakse siin. Edasi siis kulgeb endise sõjamehe tee Tallinna oludes kuni Teise maailmasõja lõpuni. Teeb tööd, otsib sõjaeelset armsamat, mõtleb sõjateest ja muretseb tuleviku pärast (ta pole ei vene- ega eestimeelne). Küllap on püüdnud Ruben jäljendada sellise lihtsa(meelse) inimese mõttemaailma, nii on tekst üks pikk joru, mis õige emotsioonitult kirjeldab kõiksugu rohkem või vähem traagilisi juhtumeid sellisel pöördelisel ajal, mil vahetusid saksa ja nõukogude okupatsioonid. Lugu lõppeb veidralt luuleliselt. Rubeni tekstide lugemine nõuab kannatlikkust ja avatud meelt.

Jaanus Järs kirjutab õige klassikalise moega luulet, mis oma ootamatuses tekitab paroodiakahtluse (no kes küll luuletaks nagu... vanasti, eksole?). Mõned julged kujundid, sobivalt ähmane atmosfäär, mõned kulunud riimid. Igal juhul, ootamatu valik ajakirja luuletonnaažis.'

Hanno Valdmann esindab ehk kõige nooruslikumat ja morbiidsemat luulet, nii purustab siin helikopteritiivik katedraale ning pimedus ja jubedus peavad verdtarretavat dialoogi. Ja selline lähenemine eeldab puänte, mis on ka luuletustes kenasti esindatud. (Ütlen ausalt, et nii Lehtsalu, Hellerma, Järsi kui Valdmanni puhul pole mul nõrka aimugi, kas tegu nooremate või vanemate või keskmiste mehelistega.)

Maarja Vaino “Koerad hakkavad haukuma. Mati Undi proosa kujundikeelest 1970. aastatel”

Artikli autor jõuab järeldusele, et Undi proosas kajastuvad hirmud tulevad lapsepõlvest. Tehnika võib tappa, tuul on märk iidsetest jõududest, koerad on kurjad, kukkedel on mütoloogiline suhe teispoolsusega. Linn on hirmus ja samas linnata olla ei saanud, autori järgi pole ükski Undi tekst nö maaelupõhine, tegelased on linnast või linnas. Vaino otsib tekstidest märke, kus Undi lapsepõlvemälestused kajastuvad tema loomingus, ja neid märke on üpriski palju. Muidugi, Unt on eesti kirjanduse titaan ning tundub, et nii mõnigi krestomaatiline tekst on mul senini lugemata.

Eduard Vilde “Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926-1927”

Ehk võiksid ilmuda sellised kirjavahetused pigem elektroonilisel kujul ajakirja lisana, selge, et nii saaksid uurijad ja tõelised huvilised rohkem materjali kasutusse (nojah, iseküsimus, et kui palju on arhiivimaterjale digitaliseeritud jne). Eks omal moel on huvitav lugeda klassiku hallist argipäevast (Vilde ja Jürmanni suhe oli õige kontorlik), Kairi Tilga saatesõna annab sellele olulist taustateavet.

Jaak Valge “Eduard Vilde poliitiline sõnum”

Millegipärast on andnud Eduard Vilde Muuseum Valgele uurimisstipendiumi “Eduard Vilde ja vabadussõjalased”. Küllap siis eesmärgiks saada selgust, kuidas õieti peaks interpreteerima Vilde lõpuaastate poliitilist meelsust. Nii saame Valge artiklist teada, et Vilde oli veendunud sotsialist ja läänelike väärtuste pooldaja ning vapsid polnud fašistid. Nojah, vapsid polnud lihtsalt rahul viisiga, kuidas tollane Eesti Vabariik toimis – kuna selleaegse põhiseaduse olid loonud pahempoolsed erakonnad (lk 1620). Valge heidab artikli algul õhku koguni fantaasialennu, et Vildest võinuks saada koguni juunikommunist (lk 1617), millele autor siiski vastab lõppjäreldustes negatiivselt (küll aga jääb Valgele mitmel korral hambusse, et Vildet saab marksistiks nimetada). Seoses praegu Eestis üha leviva vihakõnega on selline artikkel omamoodi meeleolukas lugemine.

Elle-Mari Talivee, Jason Finch “Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid””

Autorid leiavad Lotmani teoreetilisele pagasile toetudes, et Vilde romaan kirjeldab seda, kuidas ääremaa ja keskuse pinge annab midagi uut, siin romaanis saab nii Revalist Tallinn, edukate eestlaste linnatulek ei päädi enam ilmtingimata kadakasaksastumisega – seda enam, et eestlaste üha suureneva juurdevooluga ja linna laienemisega kaasneb eestlaste osatähtsuse tõus linnaelus (üheks Tallinna moderniseerumise tõukeks on see, et Krimmi sõja järel kaob Tallinna vajadus kindlusena, mis muudab linnaruumi avatumaks, linnalikumaks – kindlustused pole enam vajalikud). Vilde linn pole mingi rahvusromantiline unelm, vaid tähendabki erinevate rahvaste kooseksisteerimist, kultuurilisi mõjusid. Autoritel on üsna julge väide, et modernne elutunnetus tuli lisaks kodanluse taimelavale ka eeslinna elumajadest.

Olavi Pesti “Sedagi, et...”

Mõttevälgatus sellest, kuidas inimestel pole enam aega mõtlemiseks, kuna aeg kulub telefoni näppimisele. Või kas internet/andmeside on meie jaoks uus ilmalik jumal (autor püüab ühtlasi mõtiskleda, et ehk on see nö vana jumala uus suhtlusvorm). Ehk siis, räägi inimestega, see on oluline nii endale kui teistele.

Lisaks on ajakirjas neli arvustust:

Arno Oja: Valeeria Villandi “Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968-2015”

Janika Kronberg: Olavi Ruitlane “Vee peal”

Johanna Ross: Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

Elo Lindsalu: Jelena Skulskaja “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”

Nikolai Baturin – Kajokurelend (1975)

AKNE ALL 

Sadap või tiip et sadap
või hoopis vihmjald vinetep 

Sellegi väikse ilu mis iiläss
nüid ihmjass inetep 

Midä udutsembess lüüp akan
sedä selgembess enge pääl 

Ek küll ei näe enämb vällä
näep sissi mis sünnip sääl
(lk 12)

TÕUSVAN KURAASIN

Kuu ku nülitu konn miu laasin

kesk üüd ma ütsinde juu

ja jorute tõusvan kuraasin:

kik mis om kik mis on – om muu

Lilli võleste lõhnave vaasin

viltust värssi kõrrutep suu:

kesk üüd ma ütsinde juu

kuu ku nülitu konn miu laasin

(lk 54)

ÄRASPIDI 

Mis sest et kaamel
küürü äräteenitu missioonen -
mia ole ka kaame
ja küürü miul kasunu sissipoole
(lk 60)

Nikolai Baturin – Väljadelt ja väljakutelt (1972)

Elurõõmus popkunstipärane kaanekujundus, sees sinka-vonka luuletused. Nagu näha kahest luulenäitest.

VIHMAPALVE 

Vihm
kes sa oled taevas
muuda mind
igameheks
maapeal! 

et ma võiks jätta
iseenda hätta
sõbramehe hätta
sõbra naise hätta 

et mul siiski oleks
parasjagu patte
sekka mõni mõrv -
mõni roosa ja läbipaistev
nagu merikarp
äralõigatud kõrv 

ja et mul
patuga pooleks
ikka võimalust oleks
ilma labidamehe abita
kaevata käed püksitaskusse
ja ilma sirkli suunamata
sülitada nõnda kaunis kaares
et imetellaks:
kui palju põlgust ühes vikerkaares!
(lk 27)

*

Mia olli ni ärä selletedu
ku päevälilli päeväpuul.
Sina ollit, sina tullit
ku ristikunurme päält tuul. 

Ma'i mälete...
Mälete: olli ni ää,
ku kumass miu sülen nagu kuu
sinu valge pää. 

Meie ollime ku üüsitse jõe
ütem tüm'men jõesängin -
ommuku meid ärätive särje,
ruustikum mängin. 

Meie ollime uulmade, ülleoleve
nagu ni viltutse vihma.
Nemä võisive rääki, rääki, rääki -
meie kuulassime üdsinde rüärääki.

(lk 37)

Nikolai Baturin – Lendav hollandlanna (2012)

Seda võiks nimetada tekstnarkootikumiks (või vastupidi?), asi edeneb eiteakuhu ja teeb eiteamida ja lõppeb kuidagi. Et siis tilgake Odüsseust? Tekst on, võiks öelda, tabamatu, vast loetavaim on kolmas osa, kus Nikodemes kehastunud kõrbenoormeheks ja tegeldakse muuhulgas islamiterroristidega. Baturini jäljes sõidab ehk Mikita? Ei saa öelda, et sama hea romaan kui “Apokalüpsis” või “Delfiinide tee” või “Mõrv majakal”. Mis iseenesest ei ütle raamatu hääduse kohta midagi. Aga kaugeks jäi.

postimees

Nikolai Baturin – Galerii (1977)

“GARDEROOBIS”

                          (võõras varn)

Mäletan, et oli

siit-ära-kippumise tunne.

Nüüd äkki -

võõras rippumise tunne.

Nõõksun nattipidi nagis,

pea kõhus, jalad õhus -

eksitust ei ole: olen palitu,

vile virukaid näinud villane,

viis korda maha marastatud,

kolm korda ära kopsatud -

paras kate igale pahele...

Kuidas sain ma siia kasukate vahele?!

(lk 27)

Nikolai Baturin – Mõrv majakal (1993)

Kriminaalromaan on selle raamatu kohta öelda patuselt kitsarinnaline. Võiks kujutleda, et Baturin oli seda kirjutades üpris ülemeelikus tujus, isegi selline iseenesest tavapärane mõrvalugu toimuks kui mõnes alternatiivses maailmas, tegelased on sellised pooljumalikud kangelased või üliinimesed, kes troonivad oma uhkes üksinduses (õigemini mäetippudel). Baturinilm. Või siis – kalambuuride ja aforismide karussell, üpris vildaka ent eluterve tõe võiks siit iga päev endale kõrva taha panna (muudkui tahtsin valida tsiteerimiseks miskit, aga kõik kiskus va pööraseks ja käest libisema). Tahaks kohe lugeda mõnd käsitlust, kus juttu eelkõige Baturini karakteriloomest, kui palju on selles ennastkordavat vms, ikka heas mõttes hullud on need.

“Vastuoluline inimene on võluv nagu päikesevihm. Otsekui loodus, on ta lollikindel ning tulvil diaade: nagu peen ja jäme, soolane ja mahke, lõikav ja säästev, külm ja kuum... Papi Pino paradoks polnud kellelegi saladus, sellepärast armastati teda nagu loodust: kõik kiindusid temasse, või kui ta mõnikord tundus olevat talumatu, siis kannatasid teda kui halba ilma, teadmises, et peagi muudab ta end jälle talutavaks ja seejärel võluvaks.” (lk 75)

Nojah, lugu siis selline – rannaküla juures leitakse ühe suvitaja surnukeha. Uppunud, rohkem või vähem sunniviisiliselt (üks hetk keegi pakkus ketserlikult, et milleks enam uurida surma põhjust – surnud on surnud ja kõik). Asja saabuvad uurima kaks kapten-uurijat, üks tegutseb avalikult, teine salaja suvitajana (papi Pino). Rannarahvas on teadagi baturinlikult koloriitne (Levald ja rotid!), kelmid-pühakud üheskoos (või noh – balti maagiline realism?), ja eks loodus mühiseb ja kangutab ja kuldab. Mis selgub? Vist mõrvar. Kes? Kummal uurijal ei ole õigus? Milline juhus selgub liialt hilja? Kui ei teaks, siis ütleks. Elagu vaba mõttelend.

“Uurija ja ohver (sest kas pole iga roimar uurija ohver) seisid vastakuti, vaadates teineteist avalalt, vaenlemata ning veel lõpuni ammendamata huviga.” (lk 167)

Nikolai Baturin – Laiuvad laaned, kauguvad kõrved (1981)

Puhkhabe on Sammalhabeme nö kirjanduslikult ürgsem esiisa, paganlikum juur ja huumus. Aga kas tegemist ka punkhabemega, on vast kaheldav. Et tegemist lasteraamatuga, võiks huvi pärast selle kinkida mõnele lapsevanemale ning seejärel uurida, kuidas ilmarõõmule maitseb säändne poeem.

Aga jah, raamat loodusearmastajatele, rituaalne ja vaimukas poeem looduse ülevusele.

Ja muidugi autori illustratsioonid.

“Põlislaane lindudest olid erksamad hangelinnud;
nende tsiitsutused olid teravad ja tungisid sügavale -
mõnes mõttes olid nad siis laulvad pinnud.” (lk 21) 

“Kuused on usupuhtad puud.
Nad on ainult taevast silmas pidanud -
muidu ei kasvaks nad nii kõrgeks
ega jääks igihaljaks,
müürikaitsvaks,
mühisevaks-igikestvaks...
Kuused on metsade geeniused, kes jäävad igikestvaks.” (lk 26) 

“Tuli on elusam kui elusolend. Tuli on elusolendi ehe hing – teda ei tohi susata pussiga, temasse ei tohi lüüa kirvest. Tulle ei tohi sülitada. Tuld ei tohi sorkida kepiga ega kustutada veega – üksnes mullaga. Tuli – turui – on püha. Lõkkel on oma lõkkepühak, leel oma leevaim, koldel oma koldemardus. Neile tuleb tuua leppeohvrit, mitte üksnes puude näol, vaid ka söögi- ja joogiohvrit. - Poetada tulle põdralihapalukesi, pritsida janust leegikeelt viinaga – vaadake, kuidas tuli tõuseb siis ludust, kirgub kui punapäine pruut. Kui ohvriand pole küllane või viin on vesi, siis lahvatab tuli nagu veri vingumehe silmi: kõrvetab karuse untatalla, põletab ära suusa, süütab püstkoja või koguni ... läidab laane tulemereks, tõstab ääsi kõrve kohale, okstesse huugava leegioreli.” (lk 70)

Nikolai Baturin – Delfiinide tee (2009)

“Taas kord oli ta sattunud võimatusevõimaluste maailma, kuhu sisenetakse teadmata teel, kuid väljutakse enese kaudu, mitte enam endana. Tolle maailma inimesed ja sündmused jätavad ebaendasse sügava soovi elada ebamaailmas ning armastada kõike ebatavalist.” (lk 184)

Viimati tundsin lugemisebamugavust Ballardi “Unenägude täisühingut” ja Pavici “Kasaari sõnastikku” lugedes, selle raamatu puhul meenus sama tunne – teksti loomine näib huvitav, tekst on silmatorkavalt mänguline, märgid viitavad heale omapärasusele, aga ei suuda tekstiga kaasa minna, enda lugemiselamust luua, oma juhmus ja tuimus hoiab fantaasiat vangis. Millest on tõsiselt kahju (jajaa, enesele tuha pähe raputamine on ikka tore tegevus). Võibolla oli viga “Delfiinide teed” lugeda öösiti enne magamaminekut, ikka ajavahemikus millalgi 1 ja 2 paiku, vahel kergelt purjus, vahel möödunud päevast tundetu käntsakana. Tõsi, viimased 30 lk sai loetud hoopis kohvikus, siis leidis kohe nii mõndagi tsiteeritavat. Nii vist ei ole sobilik potentsiaalselt head raamatut lugeda, praegu sai liueldud vaid mõnel sõnanaudingul, tegevusest suurt aru saamata.

Eesti kirjanduses on kaks autorit – Baturin ja Kruusvall – kelle loomingu suhtes tunned mingit respekti, ise vaevu mõnd nende raamatut lugenud. Ikka mõtled ja mõtled, et üks hetk võtad end kokku ja hakkad nende tekste lugema. Kui täheseis on paigas, kui oled selleks küllaldaselt küps või rahunenud. Nii on aastaid kuskil ajusopis istunud märguanne, et tuleks Baturini “Kartlik Nikast” kindlasti lugeda, aga seni veel mitte, ootan seda üht hetke, tõuget, äratundmist et nüüd võiks raamatu avada.

“Ülihästi keelt valdav Caca oli jutuga enam kui napp.” (lk 165)

Teos jaguneb kolmeks, moodustades justkui kõigile tuttava skeemi tees (“Lasuuria sinisilmade rannik”) + antitees (“Delfiinide tee”) = süntees (“Tundelein tundeleid”). Endale oli lähedasem lugeda antiteesi, seal kolksus tekst peas kergemini kokku, polnud nii hüplevat tekstimaailma kui esimeses ja viimases kolmandikus. Ausalt öeldes esimene osa lõigi kohe lugemist alustades jalad alt, tekitas tõrke, ajul jäi hapnikust puudu – noorenev ja feminiseeruv Sonora, itaallane ja poksija, väga palju jäi segaseks, tekst ületas aimatavuse piirid. Esimene osa meenutas mõnes mõttes Acid Mothers Temple'i varasemate plaatide muusikalisi oopusi – toimub oma kümme minutit kestev monotoonne ülesehitus, et siis äkitselt Suureks Pauguks lahvatada, ainult et selle raamatu puhul toimus pigem rahunemine, algas järgmine osa. “Delfiinide tees” oli vähemalt vähem tegelasi, tekst seetõttu jälgitavam, kujutluspildid tekkisid selgemad ja liikuvamad. Inimkonnast eemale rebenenud Delfiinikarjus asub täiskasvanunedes enda loogilisemat maailmapilti kokku panema, end otsima delfiinide ja inimeste vahele jäävas lõhes. Kolmas osa kippus mulle olema jälle segasevõitu, tõsi küll, nüüd oli taskus olemas kogemus esimesest osast, seega jäid jalakesed enamvähem kindlamale pinnale. Palavikuline ooperiprojekt hakkas meenutama juba üht teist varem blogitud raamatut. Aga miks Dohtor ja Sonora ja Pinizzimo mõnes kohas saladuslikult vait jäid, seda ei saanudki teada. Huvitav oli lugeda peale raamatu lõpetamist netis leiduvat sisututvustust, ütlemata rumal tunne oli enda madalalaubalisuse pärast, aga noh, nagu varem öeldud, püüan millalgi uuesti seda pähklikest ragistada.

Niisiis, vaja on eelarvamustevaba lugemist, lihtsalt tekstiga kaasa loovida, mitte kramplikult jälgida narratiivi, lugeda edasi, lugeda tagasi, sukeldada ja lebada, mitte end tagant sundida. Seda ma seekord ei suutnud. Loodan, et see oskus, tunne pole minust kadunud.

“Vastu ööd, mil baar tühjenes ning lae alla jäi hõljuma sinkjas suitsuvinu, ei suutnud Sonora baaripukilt tõusta, et minna trepist üles. Teda tegi valvsaks ning hoidis paigal mingi häiriv heli. See tuli Dohtori poolt, kes lebas näoli letil, kõrvu alkohoolikust sipelgaga, kes purjutas limiidita likööritilga juures, kuid ei joonud kunagi selle masendava määrani nagu tema kõrval lebav oietu inimene.” (lk 177)

raamatumaailm
päevaleht
õhtuleht
looming
sehkendamine


mõned varasemad intervjuud
vabar
maaleht
postimees