Ray Bradbury - Halloweenipuu (2021)

 

Ausalt öeldes läks enne lugemist minust kuidagi mööda, et tegu on õigupoolest YA või koguni lastekirjandusega, selles suhtes see raamatu tegevuse niisugune hoogsus oli nagu üllatav ja tekitas kergelt psühhedeelse elamuse ootusi. Aga ei, kogu lühiromaan ongi kaasaegse halloweeni või surnutepüha või siis hingedeaja ajalooliste juurte ainetel, tutvustamaks noortele ja vanematele lugejatele selle traditsiooni sügavamaid põhjuseid.

Mis, noh, pole minu jaoks just kõige huvitavam teema, selle asemel võiks kasvõi Kivirähki “Rehepapi” teatud osasid lugeda, oleks kogeda midagi omasemat. Ja kuivõrd noortekirjandus pole just mu lemmikute hulgas (kuigi seal on häid leide), siis jäi see lühiromaan oma temaatikaga minu jaoks vähe kaugeks; aga ma tõesti pingutasin, lugesin raamatu kaks korda järjest läbi ja puha … Aga peale kergelt naiivse kambavaimu ja seikluslikkuse ja elurõõmu ei osanud sealt endale leida midagi ajule närimiseks. Sest noh … halloween.

Ehk jääb puudu mängulisusest (kuigi Bradbury tekst on aegajalt huvitavalt leidlik) või siis draamast (tekst on selgelt täidetud nö positiivse programmiga, ekskursioon mõistatuse lahendamiseks - kuigi see surmateema pole kohe kuidagi kergete killast). Samas on muidugi tunda, et autor on hingega asja kallal, kõik see lapsepõlve kamraadlus … eks iga lugeja mäleta oma lapsepõlvest mitmeid helgemaid hetki ja ideaale. Ja paneb muidugi mõtlema, kuidas tänapäeva kolmeteistaastased hindaksid sellist pillerkaar, miskis mõttes sellised emotsionaalsed lapsed oleks tänapäeval ehk mitmed aastad nooremad kui romaanis kirjeldatud poistekamp. Või no kuidas kunagi.

Igal juhul, Bradbury jääb mulle suuresti mõistatuseks, on häid lühijutte ja Fahrenheit ja Marsi kroonikad, aga muu … hmm.

vahel ma kirjutan ka...

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury: 451 Farenheiti

Täna, 22. augustil 2020, on Ray Bradbury 100. sünniaastapäev.
Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.

Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.

Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.

Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?

Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.

Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?

Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.

Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.

Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.

Veerand loetud lugudest
BAAS

Ray Bradbury - Linn (Kaleidoskoop, 2000)

Omal moel igati retroulmelugu maalastest, kes saabuvad planeedile, kus on mahajäetud linn. Aga see linn pole lihtsalt linn - see on Linn, mis on 20000 aastat oodanud.

Ja nagu selgub, just maalasi, kellele saaks kätte maksta Linna ehitanud ja siis sealt maalaste poolt põgenema sunnitud tsivilisatsiooni poolt. Linn veendub ühe maalase veristamisega, et tegu ongi Maalt pärit inimestega ja asub kättemaksu teostama.

Bradbury loost on võimalik välja lugeda kaks asja - Linna puhul võib tegu olla vanaks läinud (või noh, iidse) tehisintellektiga (ikkagi vähemalt 20000 aastat!) ja kuivõrd maalased näivad üsna 20. sajandi pärased, siis need 20000 aastat tagasi sõdinud maalased võisid hoopis olla … Atlantise päritolu! Tõepoolest! Sest noh, isegi 10000 aastat tagasi elasid maalased enamvähem kiviajas, mis kosmose vallutamisest siin juttugi olla saab. Ikka Atlantis või muu kadunud siinne supertsivilisatsioon.

Ja nii targa järeldusega pole tõesti mõtet enam midagi enamat lisada.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury - AS Tehisteisikud (Kaleidoskoop, 2000)

Autor uneleb võimalusest, et mis oleks, kui oleks võimalus aastakümneid kestnud abielust ja abikaasast veidi puhkust saada – ilma et sellest suuremat jama tekiks, noh vahel ju tahaks saada hingetõmbeaega abikaasa mõnest tüütumast küljest (loo ilmumisel polnud Bradbury kolmekümnenegi, niiet … igati ulme).

Selleks on korraga võimalus tehisteisiku abil. Luuakse sinust identne koopia – mitte et see oleks kloon, vaid ikka võimalikult superlux tehniline lahendus (humoorikas seegi, et kui panna kõrv vastu teisiku rinda, kuuled sa vaikset tiksumist). Tõsi, selline tehnikasaavutus on seadusega reguleerimata ja koguni kriminaalkorras karistatav, aga noh … abielu, eksole. Nagu loo mõlemale peategelasele selgub, pole selline illegaalne inimrobot abielurutiinile just kõige sobivam lahendus. 

Musta huumoriga lahendatud kerglane suhtedraama, mis on vürtsitatud Asimovi laadis robotitega – tõsi küll, robootika seadused ei paista siin korralikult kehtivat …

Ray Bradbury – Tasuta muld (Kaleidoskoop, 2000)

Kalmistuteemaline õuduslugu ehk mis saab kompostist, mis surnuaias aja jooksul paratamatult tekib. Üks asi on lilled ja puulehed ja muu selline, teine asi aga ümberkaevamiste käigus tekkiv nö mullaga segunenu.

Selles loos pakub elupõline kalmistuvaht (õigemini küll kinnistu omanik ja teenusepakkuja) sellist kompostmulda tasuta. Siit hargneb muidugi küsimus, et mis … peale mahamatmist maetust õieti saab – aga eks see ole igaühe enda uskuda, kas teispoolsus või haudade rahu või siis haud on lihtsalt märk olnust (inimene elab senikaua kuni teda mäletatakse – huvitav, keda me unustanud oleme?). Igal juhul, üks noormees tulebki otsima enda aialapi jaoks tasuta mulda, ning jääb mõneti veidra surnuaiaomanikuga vestlema – tema mälestused haudadest ja nendega juhtunust. Mille tagajärjel see tasuta muld …

Lugu iseloomustab ehk mõneti painajalik atmosfäär, „Lohe“ anekdootlik kergus jääb vast taamale – mitte et jutt oleks raskelt loetav. Loo lõpp kisub vähe müstiliseks, eks see olene eelkõige lugejast, kuidas tal suhted teispoolsusega ja mida niisugusest lõpust välja lugeda. Võiks rääkida retroulmest või vanaulmest (tekst küll ilmunud 1996. aastal!), kuid Bradbury pole õnneks kaabust jäneste välja punnitaja – no kirjutab paremini kui keskeltläbi klassikaline tuntud ulmeautor.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury – Lohe (Kaleidoskoop, 2000)

Ootamatult vaimukas lühilugu kahest rüütlist, kes kõnnumaa öös lõkke ääres lohet ootavad. Nende jutt maalib pildi ilmatumast elukast, kelle eest pole mingit kaitset … ja ennäe imet, suure mürinaga hakkabki kaugusest üle kõnnumaa lohe tulema. Rüüd selga ja hobustele, saatusele vastu!

Ja loo puänti võiks tõlgendada kas siis anekdoodina või ajarännu või hoopis dimensioonide vahelise juhtumi võtmes. Esmalt ajas itsitama, hiljem mõtlesin … et ehk on midagi ulmelisemat.

Loo algus viis mõttele, et ehk on see tekst kaugeks eellaseks Ishiguro „Maetud hiiglasele“ … aga no vaevalt. Või siis tõesti – lihtsalt puändile ehitatud? Vaikselt hakkab mulle tunduma, et Bradbury võib päris korralik lühijuttude autor olla.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman – October in the Chair (Fragile Things, 2010)

Gaimani austusavaldus Bradbury loomele, mis on siis… oktoobripärane. Kalendrikuudel on kombeks koguneda vahel öösiti lõkke äärde ja jutustada üksteisele lugusid (tugevdamaks sotsiaalset sidusust). Iga kuu on oma värvi ja temperamendiga: salakaval Aprill, üürike Juuni, tõsine November jne. Seekordse lõkkeõhtu peaesinejaks on Oktoober, kes siis jutustab viimasena loo õnnetust poisist, kes kümneaastasena põgeneb kodust ja satub oma eksirännakul ühte mahajäetud külasse, kus nüüd asuvad vaid surnute hinged. Mitte et see poissi kuidagi kohutaks.

Oma hingeteemaga meenutab see jutt kergelt „Kalmisturaamatut“, kuid eks selliseid surnuid ole Gaimani loomes teisigi. No ja muidugi see bradburylik melanhoolne sügis, eksole. Selline tekst, mis võiks suuliselt esitatuna hästi kõlada.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury - Igavene kevad (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üsna õudne lugu sellest, mida tähendab täiskasvanuks saamine - kuidas kodu ja kool mürgitavad sinu loomulikkust, hõõruvad individuaalsust maha. Sinust saab vaid kellegi heaks rühmav tööline, kelle õlul püsib majanduse ülalhoidmine ning kelle toodeteks on uute tarbijate loomine ja kasvatamine. Tasuks on ühiskondlikult aktsepteeritud naudingud (kuid nendega pead majandust toetama!), seda küll mõistlikkuse piirides.

Algul jääb tekstist mulje kui vaimsete eriomadustega nooruki siseilma kajastus, hiljem muutub see tekst rohkem tundelise nooruki hetkeliseks eksistentsiaalseks kriisiks. Sellest tekstist oleks patt ulmet leida (küllap on küsimus kontekstis), paistab, et Bradbury on soovinud eelkõige sellest eesootava täiskasvanueaga kaasneva äratundmisest tekkivat ahistavat hingeseisundit kirjeldada.

Ma nüüd pole küll kindel, kas see lugu on sama mis “One Timeless Spring”, aga igaks juhuks viitan ikka ulmebaasile.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury – Põrmust tõusnud (2015)

Sellest kollaažromaanist kerkivad esile kolm juttu: “Oktoobrist läänes”, “Onu Einar” ja “Rändav nõid”. Ehk seepärast, et need jutud on võrreldes teiste tekstidega kuidagi selgemad, loetavamad, pole nii palju autoripoolset sellest õudusolendite ja vampiiride Perekonnast sosistamist ja leelutamist.

Mingil moel võiks mõelda sellest romaanist kui ameerika mingilaadsest protoheinsaarest. Ehk on see mõte ülekohtune Heinsaare suhtes, aga maailmade ja detailide toimimine on autoritel sarnane, kõik need nurgas tolmumised ja meeletud rändamised ja unistuste jahtumised ja metsikud õidepuhkemised ja palju muud vallatut ja fantastilist. Ainult et Heinsaar pole nii suletud omamütoloogiasse nagu Bradbury, kelle tekst kõlab siin vahel... nati seosetu sonimisena. (Muidugi ei võrdle ma autorite kogu loomingut, jutt on vaid käesolevast romaanist ja selle sarnasusest Heinsaare osa jutuloomega – iseasi, kui pensioniealine Heinsaar hakkaks niisamuti nooruspõlve jutte (v.a. onu Paul) romaaniks siduma.)

Nojah, ei saa kuidagi öelda, et käesoleva raamatu puhul oleks minu silmis tegu fantaasiakirjanduse tippsaavutusega, pigem maiuspalaga Bradbury palavalt austajatele; autori loomingut tundmata on selle raamatuga üsna keeruline suhestuda, on mingi ilus jahumine ühe punkti ümber. Justkui lastekirjandus, aga siiski mitte. Nagu kulunud retrovärk või nii.

“Seal lebas Cecy, tasakesi rahutuste üle naeratades, juhatades tuhandeid Pere liikmeid lendama siia, jalutama sinna, laskma tuulel end kanda, maal end külge tõmmata, olema leht, olema võrk, olema huulteta naeratus, olema suuta kihv, olema kontideta nahk, olema koidueelne udulinik, olema nähtamatud hinged korstnasuudest, kõik kuulake ja pange tähele, minge, teie itta, teie läände, pesitsege puudel, puhake aasade rohul, sõitke lõokeste turjal, ajage koertega jälgi, äratage kasside huvi, leidke peitupugemiseks kooguga kaeve, jätke talumaade vooditele ja patjadele nõgusid, mis ei tule peadest, ärgake päikesetõusul koos koolibritega, pugege loojangul mesilastega tarru, kuulake, kuulake kõik!” (“Tagasi põrmu”, lk 126-127)

ulmekirjanduse baas