Allen M. Steele - The Fires of Prometheus (Mission Critical, 2019)

Vähe mittemidagiütlev lugu vähki surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).

Eks sellised vanast peast surma otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.

Jutt kulgeb mitte just üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa ole.

Allen Steele - The War Memorial (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

Lugu siis dessandist Kuule, sest pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada. Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks luua sillapea.

Loo peategelaseks on üks neist õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda. Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander … jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis … on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli jätkab oma tööd.

Ja jutt lõppeb nagu lõppeb (lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.

Allen M. Steele – Martian Blood (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Vahva vanamoodne lugu marslastest. Marslastest? Jah! Marslased, kes avastati 20. sajandi lõpus, on vägagi inimsarnased – ainult et Marsi olude tõttu maalastest pikemad ja väga tumeda nahaga. Sarnasus on viinud mõned Maa teadlased mõttele, et äkki... äkki..

“However, several of my colleagues and I believe that the similarities between homo sapiens and homo aresian cannot be attributed to evolution alone. We think there may be a genetic link between the two races, that life on Earth... human life in particular... may have originated on Mars.” (lk 231)

Et marslased on inimestega sarnased, siis on ka sealsed elamistingimused maalastele enamvähem talutavad, pole vaja skafandrites ringi kooberdada ega midagi. Maalased on Marsile asustanud mitu linna, mis toimivad muuhulgas omamoodi eksootilise Las Vegasena (ega Mars pole ainus planeet, millel inimkond nüüd tegutseb – kuidagi tuleb maalastele Marsi “müüa”).

Marslastega (keda kohapeal kutsutakse poliitilise korrektsuse huvides aborigeenideks) ainult see probleem, et nad ei taha maalastega mitte mingit tegemist teha. Nad ei taha, et maalased neist midagi teaks ja on nende eest Marsi kaugetesse kõrbetesse elama asunud, muutudes nomaadideks. Üleüldse on aborigeenid nö primitiivrahva tasemel, kes relvastatud odade jms ning ratsutavad kuuejalgsete piisonilaadsete olendite seljas. Ja kui neid vähegi provotseerida, siis nad reageerivad vägagi vägivaldselt.

Lugu siis sellest, kuidas Maalt tuleb teadlane, et saada aborigeenidelt verd – et näha, kas nad võiksid olla inimkonna eellased. Kohapeal selgub, et uuskohalikel puudub pea igasugune kontakt (ja huvi) vanade asukatega. Lugu jutustab giid, kes professori aborigeenide külla toimetab, kus neid viimaks võtavad vastu üpris sõjakad elanikud... Aga rohkem ei räägi.

Toredalt meelelahutuslik vanamoeline lugu (algselt ilmunud antoloogias “Old Mars”), mille pea ainus mitteretro osa on DNAga jantimine. Ulme nagu muiste, kardetavalt on tekst selle antoloogia üheks meeldivaks elamuseks.

ulmekirjanduse baas