Kris Moor – Hüpe (2019)

Luuletus nullindatest. Mõni täitsa ootamatu kohtumine sekka sattunud.

adekvatoorium

ehlvest müüb haigust
kender müüb rikkust, seksi ja narkot
rakke müüb seksi ja narkot
henno müüb vaesust ja narkot
barker müüb patsiente ja haigust
espenberg müüb seksi
ja lauriito müüb seksi
murutar müüb seksi ja suhteid
soomets müüb ilu ja seksi
sadismi ja masohhismi
tode & nigov müüb omasooiharust
nagu ka sild...
heinsaar müüb absurdi
kivisildnik müüb ennast
kivirähk müüb eestlastele eestlasi
krull müüb ennast ja kõike mis kätte juhtub,
adamson müüb psühhoanalüüsi,
ma ei saa aru mida kaus müüb...
aga samarüütel müüb teksti,
luuk müüb ka kurat teba mida...
härra testet/pestet näiteks
või semiootilist masinat
jne...
jne...
jne...

kõik on juba ära ja maha müüdud
mitte midagi ei ole mulle jäetud!
täiesti kohutav

Andre Trinity – Lahkumine paradiisist (Vereta jaht 2001)

Kergelt “Väikese printsi” meeleoluga lugu, aga siiski pisut äraspidine. Seiklejast astronaut armub nimelt planeeti, mis paistab mehele kujutlusliku ideaalnaisena – miraaž, mis on liialt hea. No probleemiks see, et tegelt on planeet plahvatamas – ta ei ole enam süütu, tema pinnale on astunud mehe jalg (tõsi küll, planeedi enda vabal valikul). Nojah, planeet hävineb, planeet teab seda ja mehe robotist kaaslasest teab seda niisamuti. Ainult mehel on raske uskuda, et peab lahkuma oma unelmast, paradiisist, tema Meredithist. Robot püüab teda lahkuvasse kosmoselaeva tarida, ent mees ei taha kuidagi taltuda. Lõpuks tehakse kompromiss ja laeva võetakse kaasa purk planeedi liivaga. Lahkub laev, taamal plahvatab planeet. Ja laevalaboris tõuseb liivast jälle... peaaegu täielik Meredith (no paar kehaosa puudu)! Mis on üks õnnetu miraaž. Kurb, kuna peab tehistingimustes virelema, ent viimaks lubab mees miraaži ta palumise peale avakosmosesse laiali puistata (et see saaks millalgi taas planeediks moodustuda). Robotil saab villand sellest emotsemisest ja määrab mehele ravimikuuri. Kurb lugu, kas pole.

ulmekirjanduse baas

Andre Trinity – Kroaanlased (Mardus 2001)

Ühel ööl ärkab mees ja räägib abikaasale äsjakogetud imelikust ja painajalikult tõetruust unenäost. Et ta viibis planeedil Kroaan, kus elas kroaanlasena. Küsimused, mida unesegane naine seepeale küsis, olid täpselt samad, mis kroaanlasest naine mehelt küsis Maal olemise kohta (mis on omakorda unenägu). Ja nii edasi ja edasi. Kelle mees siis on Harry? On ta maalane või tegelikult kroaanlane? Kas Harry abikaasa Mary on niisamuti kroaanlane, keda Kroaanil ootab ta tegelik abikaasa? Kas kroaanlastele on Maal viibimine teatud moel hullumeelsus, teadvusetus või kooma? Või jube karistus? Lõpuks otsustavad Harry ja Mary suitsiidi abil koduplaneedile naasta (või võõrplaneedile lahkuda?) ning tänavad teineteist meeldiva kooselu eest ja loodavad mitte korrata senist neljakümmet aastat Maal.

“Mary, vaata natuke ringi! Kus me oleme kõik need nelikümmend aastat elanud? Vot see on jabur! Mõttetu unenäos orjamine! Mida asjalikku me oleme selle aja jooksul siin teinud? Vaeva näinud ja higi valanud, et soetada endale see tilluke korter. Või mis mõtteid me päevast päeva mõtleme? Ikka seda, mida süüa, mida selga panna ja kuidas oma tööga toime tulla. Ainult mõnel üksikul vabal hetkel tajud, et elu siin on ääretult totter ja mõttetu, et see kõik on nagu mingi tobe unenägu. Tol silmapilgul oled sa tõele nii lähedal! Kuid siinse reaalsuse argipäev röövib taas tähelepanu ja nõnda avastadki ühel heal päeval, et märkamatult on möödunud nelikümmend aastat. Nagu unenäos. Ja see ongi unenägu! Kõik afektid, mõtted ja kogemusd, mida Teine Teadvus on sellesse reaalsusse loonud, üksnes uinutavad, hoiavad kroaanlasi selle maailma küljes kinni. Ka meid, Mary! Sind ja mind!” (lk 95)

ulmekirjanduse baas

Andre Trinity – Soovide Loss (Mardus 2/1999)

Muinasjutuline lugu meelelahutusasutusest nimega Soovide Loss, kus soovitu kipub põhimõtteliselt täide minema. Astuvad sealt välja äsjakohtunud mees ja naine, ja oh imet, kõik muud inimesed on korraga kadunud. Selgub, et mees endamisi soovis nii (pole just mõttesäravaim soov). Aga mis järgmiseks selgub – naine, kellega ta mõtles üksindust jagada, osutub võrdlemisi tühiseks neiuks. Mis teha? Võidujooks tagasi Soovide Lossi ning võitjaks osutub noorus ja pikemad jalad. Naine väljub uksest ja mees mõistab, et kõik on läbi. Muidugi, iseküsimus, et miks just nende kahe soovid täituda said (või on lossist pääs kuhugi vastavalt vormitud paralleelmaailmadesse?).

ulmekirjanduse baas

Andre Trinity – Meeleparandaja (Mardus 3/2000)

Võib arvata ja loota, et tegemist on humoreskiga üleva ilukirjanduse ainetel. On ainelistes raskustes intelligent(-närakas), kes raskolnikovliku otsusega näppab rongijaama trügivas rahvasummas endale koti – aga see juhtub liialt hõlpsalt, justkui kott olekski närakas Gordonile ulatatud. Mees taob mõttes peaga vastu seina, aga mis tehtud, see tehtud. Kodus tabab Gordonit paranoia – justkui kott jälgiks teda! Ta avab selle ja leiab kotist vaid kokkumurtud paberi, kus kirjas ootamatud õpetussõnad. Mees hakkab vabisema, kas tõepoolest pidigi kott just tema (näraka) kätte sattuma, et ta end parandaks? Gordon võtab uuesti lehe – aga nüüd on paberil hoopis teine sõnum! Voi perkele. Järgneb meeltesegadus ja Gordon tahab kotist vabaneda ning läheb tagasi rongijaama. Ja seal kohtub salapärase mehega, kes...

Vaat selline eksalteeritud poosidega lugu.

ulmekirjanduse baas

Kris Moor – Homefucking is killing prostitution (2008)

Raamat, mis oma formaadi tõttu ei ole just mõeldud kohvikus või teel olemisel lugemiseks – ehk siis väike vastuolu teksti pakutava teatava roadmovielikkusega. Raamat sunnib sind lugema ajal, kui sul on selleks ruumi. Samas, suureformaadilised fotod on vaatamist väärt. Riina Maidre on hästi ilus, samuti Inga Salurand (kel kahjuks raamatus tekstiliselt vähe ruumi).

Unenäoline jutustamine (või õigemini markeerimine?) argihetkedest, voolust väljakistud katkendid. Hetked, mis on tähtsad just nüüd ja praegu, kuni järgmine tulv lükkab uued hetked esile. Must ja valge raamatuvaikus.

Seguneb kõnekeelne ja kirjakeelne väljendumine, enamus lõikudest/katketest lõppeb lööva või eelnevat nulliva nö punchline'ga (kas külm dušš või kerisele leili juurde). Pahelisuse läbimängimine ja selle klišeelisus. Tekst ei imiteeri üksüheselt tegelikkust, ta on rekonstrueeritud – puhttehniliselt vaadates kasvõi otsekõnes esinevad jutumärkide ja sulgudega laused, “Sina” ja “Teie” kasutamine jms. Kui eelnevalt sai mainitud kõnekeelsust, siis tegelikult on see osa ilukõnelisusest, tegelased on kui maskid; vanamoeliselt võiks öelda, et kasutatakse võõrandumisefekti. Mäng autoriga, mõned metafiktsioonilised viited (nt lk 98). Mõneti jankausilik literatuurne tekst. Peale 108. lk hakkab senine tekst (teksti moodustamine) nagu lagunema, aga see ehk illustreerib tegelaste murenemist. Samas tundub lõpu lagunemine olevat natuke sulest imetud, autoril on kadunud nagu pind jalge alt.

Sisutühi märkus õppelaenu ja enesetapu teemal (lk 75) – minu teada õppelaen kustutatakse laenuvõtja surma puhul, mitte et see jääks käendajate tasuda. Mida see ütleb tegelikult Noora kohta? Kas on rumal tütarlaps või üks järjekordne drama queen. Hea küll, see on lihtsalt üks sisutühi märkus.
Lugesin telekava, ja seal oli juttu "Kodu keset linna" uuest hooajast. Kas on võimalik tõmmata paralleele kodukesetlinna-Krisi ja homefucking-Krisi vahel- peale selle, et sama näitleja osaleb neis projektides? Ei tea, pole seriaali vaadanud.

Kunstivõhikuna ei oska raamatu fotosid muud moodi kommenteerida kui et mõned pildid on head – lk 11, 23, 45, 48-49, 65, 83, 85 (heh, jälle jäänud imetlema ennekõike naiste ilu).

moori kogutud ajaleheviited
simulaakrum
ulmeguru
ekspress
lugemissoovitus
raamatumaailm
trakyllmaprokastineerinj2lle

Heidi Aadma (Looming 2009/4)
"Omaette fenomen läinud aasta teatripildis on Kris Moori „Homefucking is killing prostitution”, mis tõstis Von Krahli teatri algupärase näite kir janduse preemiakandidaatide sekka („uuenduslik lähenemine tekstuaal susele”). Moori tekstis räägitakse „inimsuhetest, armastusest ja psühho analüüsist”. Psühhoanalüütik analüüsib oma sõpra Krisi ja tema uut ar­mastust Noorat. Analüüs lõhub kõik suhted Noora ja ta abikaasa Peetri ning ka armukese Krisi vahel. Nii kirjeldati meedias Von Krahli teatri la vastust, kuid esietendusel selgus, et tegelikult ollakse ainukordsel raa matuesitlusel. Vastupidiselt Eesti Draamateatri näidendisarjale, mis annab vaatajale võimaluse laval nähtut mälupildis pärast etendust taas tada, tõmbab „Homefucking is killing prostitution” lugeja mõtteilma, kus tema peas luuakse iseoma lavastus, milles Erki Lauri tehtud fotod jäävad terviku muutumatuteks visuaalseteks sõlmpunktideks. Fotoalbumi formaati raamatus vahelduvad miniatuursed dia- ja monoloogid must val gete ülesvõtetega teksti põhjal tehtud lavastusest, mida keegi näinud ei ole. Von Krahli teatri raamat-etenduse loomisel sooritati kõik lavastuse juurde kuuluvad välispidised rituaalid alates esmast vastuvõttu mõjutavast reklaamikampaaniast ja arvustustest ning lõpetades näitlejate kummar damisega aplausi saatel. Ära jäeti vaid „tülikas inimlik kontakt publikuga”, nagu Peeter Jalakas oma sotsiaalse ja poliitilise piire kompavas esietendus kõnes teatrilavalt kinnitas. Eestis harvaesineva ühiskonnakriitilise teatri puhul peab möönma, et enamasti see ei lähtu ega tarvitsegi lähtuda pel galt valmistekstist. Sotsiaalsus — kommunikatsioon ja kõnetamine — peaks olema teatri (kirjanduse? kujutava kunsti?) hoiak ning avatud olemisviis, mitte krüptiline näidendisse põimitud sõnum."